siis teiselt kihelkonna piirilt siia keegi juhtus sõitma, kes siit aastate eest oli läbi käinud, jäi teeline seisatama, sest ta ei tundnud Sõsteri talu.
Oli ju neid lapsikuid inimesi, kes Juhan Sõsterilt küsisid: “Millal ajasid sa oma põllud nii laiaks, millal asutasid sa viljapuuaia, millal ehitasid sa uued hooned?” Seda ei teadnud Sõster ütelda. Küsige inimeselt, millal tulid sulle hõbedased kiud juustesse, millal läks su must habe halliks, siis ei tea ta selle peale vastata. Kes teab seda tundi ütelda, millal õuna küljed päikesekiirtes punetama lõid, millal nõder oras tugevaks viljaks valmis?
Keegi ei tea seda.
Sõsteri talu oli aastate jooksul valminud. Juhan Sõster tundis oma armukest ja pistis talle ühe hõbesõle teise järel rinda, ja ikka nooremaks, meeldivamaks ja ihaldustäratavamaks muutus see.
Juhan Sõster armastas teda nii, et kogu oma elu talle andis.
Kes on seda kuulnud, et süda selle vastu, keda ta armastab, väsib head tegemast? Mõte käib alati selle peale, kuidas armu suuremal viisil, mõjuvamalt saaks üles näidata. Minnakse vargile, et võimalikuks saaks armukesele kalliskiviga sõrmust sõrme pista, ja kui see kätte saadud, siis kisub ja kutsub veel suurem eesmärk.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
