kübara ära, pehmemalt):Wiitsiwad mul wallamaja juures kaks päewa järjestikku ära, ei saanud ise metsa tulla… Kaugele tööga saite ?
Laassaare-niit on koos, Aru-heinamaa kaari pääl…
Siis oli küll tööd.
Ilm oli hää, natuke tuuline ja jahe, siis muud kui andsime pihta.
Nojah. – Teisi ei ole weel kodus?
Jäiwad külarahwaga koos tulema, ma tulin hobustega ees.
Hää küll.
Jaan!
Mis on?
Sull ei ole waja minna. Töölt tulnud inimene. Leena wõib ka hobuse lahti wõtta ja koplisse lasta.
Kuula nüüd weel. (Tõmbab ukse enese taga kinni).
Mis jutt teil Jaaniga ees oli?
Mitte midagi.
Olite ju nina pidi koos.
See oli ainult juhtumisi.
Waata temaga paremini ette. Jaan ei ole mitte igapäewane inimene.
Jaa, ei ole.
Ei löö ka mitte ühegi asja juures risti ette.
Ka seda wist mitte.
Noh siis – sa mõistad, mis ma mõtlen? Tühjad jutud on kerged tõusma ja pärast ei sumbuta neid keegi…
Noo, noo, isa.
Lase olla. Kas sa pere eest oled hoolitsenud? Wäsinud inimesi ei tohi söögi pääle oodata lasta.
Söök on katlas, nõnda pea kui aga tulewad. Pudru saawad ja wõid silma, piima ka ja sooja karaskit.
Hää küll. Inimesi tuleb nüüd hästi pidada, ajad on niisugused. Ässitajaid on palju, ja Jaan on ka üks neist. Parem oleks olnud kui ma teda siia ei oleks wõtnud. Töömees ta ju on, seda ei wõi salata, – aga ma kuulen üht ja teist, mis meeldida ei tasa. Ja uut õpetust kannab ta siia oma lehega laiali, ning see on meie inimestel raske ära seedida.
Isa, kas sina oled otsa pääle saanud, mispärast õieti Jaan walda tagasi tuli?
Mispärast?
Ta oli ju põllutöö seest wäljas ja olla linnades ja laewa pääl ka teeninud.
Küllap ta hakkamist ei leidnud ja küllap teda igalpool parem minema kui tulema nähti.
Nõnda see ei wõi olla. Ma ei saa aga selle asja otsa pääle.
Mis see sind siis huwitab? On ta korra siin, siis on ta siin. Tahab ta teenida, teenigu, ei taha mitte, mingu jälle. Teist aastat ma teda muidugi enam siia ei jäta. (Wiimaste sõnade ajal on Kaarel lahtise akna alla astunud).
Tere õhtust! Keda sa teist aastat siia ei jäta, äiapapa? Tere õhtust, Leeni. (Sirutab käed läbi akna tuppa).
Tere õhtust! Ei midagi, rääkisime niisamuti. Heinamaalt tuled? Astu sisse. Meie rahwast ei ole weel näha…
Tööperemees ju tuli kopli poolt?
Jah, tema üksi on. (Astub läwe poole.) Waatan õige, kas ei näe teisi juba. (Ära).
Ja mis minu lille nädal otsa tegi, kuidas tema käsi käis?
Lüpsis lehmi, keetis pudru, nagu ikka ?..
Kas mõtles ka minu pääle pikal nädalal korra ?
Miks mitte. Ja mõtles, kuidas Kaarel pika nädala otsa metsa läbes jääda? Aga – mets on ju nüüd neidusid täis…
Kallikene!.. (Tahab neiut lähemale tõmmata, sel silmapilgul tuleb Jaan selja tagant akna alt mööda ja Leena taganeb eemale.)
Eheh! Soosare peremees lille kaswatamas! Kas siis tuppa ka ei astu?
Astun, kui tahan, ja ei astu, kui ma ei taha. Mis siis Soosare sulasel sellega asja on. Aga – sinuga ma just kokku saada tahtsin. – Mispärast sina, Jaan, – minewal pühapäewal seltsi koosolekul inimesi minu wastu ässitanud oled?
Soo? Tõistre peremehel oli minu juurde asja? Siis palun tuppa astuda. Minu korter on siinsamas ümber nurga suures peretoas. Lageda taewa all meil ometi pikka juttu ettewõtta ei sünni.
Ah nõnda? Sa oled ju ootamata wiisakas. Olgu siis. (Kaowad akna alt.)
Tänan. Kas tohib nüüd wastust oodata, wõi peab küsimist kordama?
Missugust wastust? Mina ei ole inimesi sinu wastu ässitanud.
No siis – minu wastu mitte, aga minust soowitatud hoiukassa asutamise wastu! Mis sul asja juures meele järele ei ole?
Minul ei ole teie kassa wastu midagi. Asutage wõi kümme kassat. (Urisedes:) Saab näha, kui palju teil sinna raha wiia on?
Sa oled ütelnud, et teie, sulased, kassasse krossigi hoida ei too.
See on õige. Ja meie ei too ka mitte.
Mispärast mitte? Ja mispärast ässitad sa õues inimesi ja ei tule koosolekule ja ei räägi sääl, mis sul asja wastu on?
Olen
