purskas selle korraga välja, pöördusin ringi ja vaatasin talle otsa.
"Liiga palju varje!” ütlesin. "Mida pärglit sa silmas pead?" Kuid ta keeldus seletamast ja üldse asjast rohkem rääkimast, lihtsalt vangutas rumalalt pead, kui teda küsitlesin. Ta tundus äkitselt tusaseks muutuvat. Olin kindel, et ta käitus nii meelega. Arvan, et omamoodi ta häbenes, et oli niiviisi oma mõtteid "varjude" kohta välja lobisenud. Seda tüüpi inimene võib mõelda paljugi, kuid ei pane oma mõtteid tihti sõnadesse. Nägin, et ei ole mõtet rohkem küsimusi küsida, ja lasin asjal olla. Kuid mõned päevad hiljem leidsin end aeg-ajalt mõtlemas, mida semu oli "varjude" all silmas pidanud.
Lahkusime Friscost järgmisel päeval kena tuulega, mis tahtis tõmmata laeva ebaõnne kohta käivatele juttudele kriipsu peale. Kuid siiski…
Ta kõhkles hetke ja jätkas siis.
Esimese paari nädala jooksul ei juhtunud midagi eriskummalist ning ka tuul püsis. Hakkasin tundma, et mul on siiski alusega vedanud. Enamik teistest meestest rääkis sellest hästi ja meeskonna seas levis üldine arvamus, et kumu temast kui kummituslaevast on üks rumal jamps. Ja siis, kui olin just elurütmi kätte saanud, juhtus midagi, mis mu silmad avas.
See oli kaheksast kaheteistkümneni vahikorra ajal ja ma istusin tüürpoordis ruhvi trepil. Öö oli kena ning taevas siras suurepärane kuu. Kuulsin, kuidas ajamärkija ahtris lõi neljandat kella ning kuidas vaht, Jasketti-nimeline vanamees, talle vastas. Kellanöörist lahti lastes silmas ta mind vaikselt istumas ja suitsetamas. Ta kummardus üle reelingu ja vaatas mulle otsa.
"Sina seal, Jessop?" küsis ta.
"Usun küll," vastasin.
"Kui sedane ilm kogu aeg püsiss, olessid me vanaemad ja ka kõiksed muud undrukutes sugulased merel," märkis ta piibuga rahulikule merele ja taevale viibates.
Ma ei näinud põhjust eitamiseks ning ta jätkas:
"Kui see vana alus kummitab, nigu mõned paistvad mõtlevat, siis soovin, et komistaksin veel samasuguse otsa. Hüva rokk, pühapäeviti puding ning mõnusad sellid ahtris ja kõik nõnna hea, et tahad siin olla. See, et tas kummitab, on kõik üks pärgli lollus. Olen kohanud paljusid, kus öeldasse, et kummitab, ja mõnes ka kummitas, kuid mitte kummitustega. Ühel alusel ei saanu alumise vahi ajal silmatäitki magada, enne kui olid kõik hammustajad narilt ära korjand. Vahel…" Sel hetkel tuli üks madrus redelist üles ruhvi katusele teda välja vahetama ning vanamees pöördus temalt küsima, miks pärgli päralt ta teda varem välja ei vahetanud. Korraline vastas miskit, kuid mida, ma ei kuulnud, sest äkitselt, ahtri suunas vaadates, langes mu unine pilk millelegi hoopis erakordsele ja jõledale. See polnud midagi muud kui grootmasti taglasest veidi ahtri pool üle tüürpoordi reelingu laeva astuv mehekujutis. Tõusin püsti, haarasin käsipuust ja jõllitasin.
Keegi kõneles minu taga. See oli ahtrisse teisele tüürimehele vahetusest ette kandma minev ruhvi katusel olnud vaht.
"Mis on, semu?" küsis ta uudishimulikult minu pinges olekut silmates.
Mis iganes see ka polnud, see oli kadunud teki leiparda varjudesse.
"Ei midagi!" vastasin lühidalt, sest olin pikemalt vastamiseks nähtu üle liialt segaduses. Tahtsin mõelda.
Vana merekaru vaatas mulle otsa, pomises midagi ning suundus ahtrisse.
Seisin seal vaadates vast minuti, kuid ei näinud rohkem midagi. Siis kõndisin aeglaselt ahtrisse kuni tekimajani. Sealt võisin näha suuremat osa peatekist, kuid peale köite, peelepuude ja kuuvalguses edasi-tagasi liikuvate purjevarjude ei ilmutanud end miski.
Just vahikorrast vabanenud merekaru oli vööri naasnud ja ma olin ses tekiosas üksi. Ja siis, seal leiparda varjudesse piiludes, meenusid mulle Williamsi sõnad liigsete ”varjude” kohta. Siis ei saanud ma temast hästi aru. Kui nüüd ei valmistanud see enam raskusi. Siin oli liiga palju varje. Siiski, varjud või mitte, mõistsin, et meelerahu säilitamiseks pean kohe otsustama, kas asi, mida nägin ookeanist pardale astuvat, oli tõeline, või nagu võib öelda, mu kujutluse loodud pettepilt. Kerge uni – olin ilmselt tukkuma jäänud. Kuid miski sügavamal sõnas mulle, et see polnud nii. Panin asja proovile ja sammusin otse keset varje. Seal ei olnud kedagi.
Muutusin julgemaks. Mõistus ütles, et olin seda kõike ette kujutanud. Sammusin grootmastini, vaatasin seda osaliselt ümbritseva kinnituspuu taha ja alla pumpade varjudesse, kuid ka seal polnud kedagi. Siis läksin ahtriteki luugi juurde. Seal oli pimedam kui väljas tekil. Vaatasin mõlemale tekiküljele ja nägin, et seal polnud kedagi. Kinnitus oli rahustav. Vaatasin ahtriteki redeleid ja mulle meenus, et sinna üles ei saanud ajamärkija või teise tüürimehe nägemata keegi minna. Toetasin selja vastu vaheseina ja mõtlesin pilku tekil hoides ja kiirelt piipu imedes asja üle järele. Jõudsin järeldusele ja ütlesin valjult välja: ”Ei!”.
Siis koitis mulle ja ma sõnasin: ”Kui just…” ja läksin tüürpoordi liigpardani ning vaatasin alla merre, kuid seal oli vaid meri, ja ma sammusin vööri. Mu mõistus võitis ja ma olin veendunud, et kujutlusvõime oli mind narrinud.
Jõudsin ruhvi pakpoordipoolse ukseni ja olin just sisenemas, kui miski sundis mind tagasi vaatama. Seda tehes sain vapustuse. Ahtris seisis grootmasti taga kõikuvates kuukiirtes viirastuslik kuju.
See oli sama kuju, kelle olin kujutlusvõime arvele pannud. Tunnistan, et olin rohkem kui ehmunud, olin kohe päris hirmul. Nüüd olin veendunud, et tegu ei olnud kujutlusega. See oli inimkuju. Kuid siiski, tänu kuuvalgusele ja selle kogu peal vilkuvatele varjudele ei suutnud ma midagi enamat öelda. Ja siis, kõhkleva ja argpükslikuna, tulin mõttele, et keegi narrib mind, kuid miks, ma mõtlema ei hakanud. Olin õnnelik iga kaine mõistusliku vihje üle ja tundsin end hetkeks rahustatult. Sellest küljest ei olnud ma veel asjale vaadanud. Hakkasin julgust koguma. Süüdistasin end luulelennulisuses, vastasel juhul oleksin sellele mõttele juba varem tulnud. Ja siis, hoolimata loogilisest arutluskäigust, kartsin ikkagi minna ahtrisse uurima, kes seal peateki leipardas seisis. Tundsin samas, et kui ma sellest mööda viilin, olen väärt vaid üle parda heitmist. Siiski läksin, nagu võite ette kujutada, sinna kiirustamata.
Poolel teel olles oli kuju ikka seal, liikumatu ja vaikne, kuuvalgus ja varjud iga laeva liikumisega sellel mängimas. Arvan, et üritasin teeselda üllatust. Kui üks meestest tola mängis, pidi ta kuulma mind tulemas, ja miks ta siis võimalusel ei pagenud? Ja kus ta end varem varjas? Küsisin endalt seda kõike kiirustades, kaheldes ja uskumatult, ning teate, lähenesin talle samas kogu aeg. Olin möödunud majast ja polnud kaheteistkümne sammu kauguselgi, kui kuju astus äkitselt kolm kärmet sammu pakpoordini ja ronis üle selle merre.
Tormasin reelinguni ja vaatasin üle selle, kuid mu pilk tabas vaid kuuvalges meres rulluva laeva varju.
On võimatu öelda, kui kaua ma tuimal pilgul vette jõllitasin – kindlasti oma hea minuti. Tundsin end tühjana, kohutavalt tühjana. See oli nii kohutavalt ebaloomulik, et panin selle mõistuse trikitamise arvele. Tead, tol hetkel tundusin võimetuna arukaks mõttetegevuseks. Olin vaimselt oimetu.
Nagu ütlesin, oli möödud minut või nii, kuni vahtisin tumedasse vette laeva küljel. Siis sain end äkitselt kokku võetud. Teine tüürimees hüüdis: ”Leipardasse fokki brassima.”
Brassima läksin justkui unes.
II
Mida nägi junga Tammy
Järgmisel hommikul alumise vahikorra ajal vaatasin üle kohad, kus see kummaline asi oli pardale tulnud ja laevast lahkunud, kuid ei leidnud midagi eriskummalist ning ei ühtki vihjet kummalise
