kuulata, ilma et ta oleks sellesse oma põlastavat ja vastumeelset suhtumist näidanud. Sellistel puhkudel käitus ta nii, nagu ilmselt oli kunagi käitunud tema kroonitud kaasmaalane kuningas Karl V vahetult enne oma troonist loobumist ja erakuks hakkamist. See tusane ja vastumeelne suhtumine oma ametisse nähtus peaaegu kõiges sellega seonduvas. Ta oli niisama uhke kui tujukas ega suvatsenud isiklikult kellelegi käsklusi jagada. Kui oli vaja mingit korraldust anda, usaldas ta selle tegemise oma teenrile, kes saatis käskluse, kuhu vaja, kas siis hispaanlastest või orjadest meeste kaudu, kes pidevalt ja ootevalmilt don Benito ümber tiirlesid nagu paažid või lootskalad. Nähes seda loidu ja sõnaahtrat, tagasihoidlikku ja teovõimetut meest ringi liikuvat, poleks ükski maarott osanud arvata, et selles mehes peitub käskija, kellest merel olles polnud ühtki kõrgemat võimu.
Seega näis hispaanlase tagasihoidlikkus olevat tahtmatu ja põhjustatud tema meeltesegadusest. Kuid tegelikult võis tema tagasihoidlikkus olla ka mõnel määral sihipärane. Kui see nii oli, järgis ta seda jäist, kuid kohusetundlikku tegutsemisviisi, mille on suuremal või vähemal määral omaks võtnud kõik suurte laevade kaptenid, kes ei ilmuta vähimalgi määral oma võimu – välja arvatud erilistes hädaolukordades –, kuid samas loobuvad igasugusest suhtlemisest ning muutuvad elusast inimesest kiviks või pigemini laetud kahuriks, millel enne tulistamisvajadust pole midagi öelda.
Don Benitot selle pilguga vaadates näis loomulik, et pika vaoshoituse tulemusel oli tal tekkinud mingi väärastunud harjumus ning et laevas hetkel valitsevast olukorrast hoolimata oli hispaanlane säilitanud käitumismalli, mis, kui tahes süütu – või sobiv – hästi varustatud laeval, nagu „San Dominick” seda reisi alustades võis olla, tundus nüüd kõike muud kui kohane. Kuid ehk mõtles hispaanlane, et kaptenid on nagu kaubad: neid tuleb iga hinna eest hoolega hoida. Kuid tõenäolisemalt oli see juhtimisest loobumine katse varjata oma meeltesegadust – see polnud tema tõeline käitumismall, vaid pelgalt väike nipp. Ent hoolimata sellest, kas don Benito käitumine oli teeseldud või ehtne – mida enam kapten Delano selles vaoshoitust märkas, seda vähem häiris teda mehe kinnine olek temaga suhtlemises.
Tema mõtted ei tegelnud üksnes kapteniga. Harjunud vaikuse ja korraga, mis valitses vaalalaeva ühtseks pereks sulanud meeskonnas, torkas talle korduvalt silma hädasolijate häälekas sagimine „San Dominicki” pardal. Ta märkas mitte üksnes jämedaid korrarikkumisi, vaid ka viisakuse puudumist. See kõik oli kapten Delano meelest põhiliselt tingitud sellest, et tekil puudusid vanemad laevamehed, kes tähtsamate ülesannete kõrval täidavad rahvarohkemal laeval ka politsei aset. Tõsi küll, mehed, kes köisi takkudeks näppisid, näisid vahel täitvat oma mustanahaliste kaasmaalaste hulgas korravalvuri ülesannet, kuid ehkki neil mõnikord õnnestus meeste vahel puhkenud väiksemaid tülisid summutada, ei suutnud nad eriti või üldse mitte üldist rahu saavutada. „San Dominicki” pardal valitses õhkkond nagu üle Atlandi ookeani seilaval väljarändajaid täis laeval, mille arvukatest elusolenditest koosnevas lastis on kindlasti neid, kellest pole rohkem tüli kui korvpakenditest ja kaubapallidest, kuid kelle sõbralikest etteheidetest oma viisakusetutele kaaslastele on vähem kasu kui laevamehe ebasõbralikust käsust. „San Dominickil” puudusid väljarändajate laeval leiduvad karmid vanemad laevamehed. Selle laeva tekkidel polnud näha isegi kõige tavalisemat tekimadrust.
Külalist hakkas huvitama, mis õnnetused need võisid olla, mis laeva vanematest meeskonnaliikmetest olid ilma jätnud ja mille tagajärgi nüüd võis näha. Ehkki hädaldamisest, millega teda oli laeval vastu võetud, oli ta saanud mingi ettekujutuse laeva senisest reisist, polnud tal vähimatki aimu selle üksikasjadest. Kahtlemata oskas kapten kõige paremini nende kohta selgitusi anda. Algul polnud külaline tahtnud hakata seda temalt pärima, sest kartis jahedat keeldumist. Kuid lõpuks, julgust kogunud, pöördus ta don Benito poole ning väljendas jällegi oma heatahtlikku huvi, lisades, et kui tema (kapten Delano) teaks neid tabanud õnnetuste üksikasju, saaks ta neid ehk paremini aidata. Kas don Benito ei tahaks talle kogu lugu jutustada?
Don Benito kõhkles; siis aga nagu kuutõbine, keda on äkki segatud, vaatas ilmetult oma külalisele otsa ning langetas seejärel pilgu lauale. Ta jäi sellesse asendisse nii kauaks, et kapten Delano peaaegu sama hämmeldunult ning tahtmatult peaaegu sama ebaviisakalt talle äkki selja pööras ning läks ühe hispaanlasest laevamehe juurde, et oma küsimusele vastust saada. Kuid vaevalt oli ta viis sammu teha jõudnud, kui don Benito ta innukalt tagasi kutsus, oma äsjase hajameelsuse pärast vabandust palus ning teatas, et on valmis talle kõigest rääkima.
Peaaegu kogu aja, mil don Benito oma lugu jutustas, seisid mõlemad kaptenid peateki tagumises otsas. See oli kapteni jaoks eraldatud koht ning läheduses polnud kedagi peale teenri.
„Sellest on nüüd sada üheksakümmend päeva,” alustas hispaanlane oma käheda sosinaga, „kui see laev koos vanemate meeskonnaliikmete ja madrustega ning arvukate kajutireisijatega – kokku umbes viiekümne hispaanlasega – Buenos Airesest Lima poole teele asus, lastiks tavalised kaubad, mate ja muud sedalaadi asjad. Lisaks muule oli laeval ka hulk neegreid,” lisas ta ja osutas ettepoole. „Nagu näete, on neid nüüdseks jäänud vaid sada viiskümmend, kuid siis oli neid üle kolmesaja hinge. Kap Hoorni juures tabas meid tugev torm. Ühe hetkega kadusid öösel kolm minu parimat laevameest ja viisteist madrust koos grootraaga: purjepeel murdus nende all aasades, kui nad pootshaakidega püüdsid jäist purje alla tõmmata. Selleks, et laevakeret kergemaks saada, heideti raskemad kotid matega merre, enamik veevaate aga kinnitati köitega tekile. Ning see viimane vajadus koos pikkade viivitustega saigi lõpuks kõigi meie kannatuste põhjuseks. Kui –”
Nüüd tabas kaptenit säärane köhahoog, et ta pidi peaaegu minestama: ilmselt oli selle põhjuseks vaimne kurnatus. Teener toetas teda ning, võtnud taskust likööripudeli, surus selle talle huultele. Kapten elustus natuke. Kuid tahtmata teda toeta jätta, kuni ta täielikult toibub, hoidis mustanahaline ühe käega veel oma peremehe ümbert kinni ning samal ajal jälgis pilguga tema nägu, otsekui ootaks märke mehe täielikust toibumisest või siis uuest nõrkemisest.
Hispaanlane jätkas, kuid katkendlikult ja segaselt nagu unes.
„Taevas küll! Selle asemel, mida ma olen pidanud läbi elama, oleksin ma olnud valmis ükskõik milliseid torme taluma, aga –”
Kaptenit tabas endisest veel tugevam köhahoog, ning kui see möödus, vajus ta, huuled punaseks värvunud ja silmad suletud, raskelt oma toetaja õla najale.
„Ta sonib. Ta mõtles katku, mis tormile järgnes,” õhkas teener kurvalt. „Mu vaene, vaene isand!” Ta ringutas üht kätt, teisega aga pühkis peremehe suud. „Aga kannatust, senjoor,” pöördus ta jällegi kapten Delano poole. „Need hood ei kesta kaua: peagi on isand jälle vormis.”
Toibunud, jätkas don Benito oma lugu, kuid kuna ta tegi seda väga katkendlikult, toome sellest ära vaid põhilise.
Nagu selgus, puhkes laeval pärast seda, kui torm oli laeva Kap Hoorni lähistel mitu päeva pillutanud, skorbuut ning viis endaga hulganisti kaasa nii valgeid kui ka musti. Kui nad lõpuks Vaiksesse ookeani jõudsid, olid nende purjed rebenenud ja purjepeeled purunenud ning ellujäänud meremehed, kellest enamik olid õige hädised, ei suutnud kõigega toime tulla. Tugev tuul ei võimaldanud laeva otse põhja juhtida ning palju päevi ja öid triivisid nad loode suunas, kus tuul äkki vaibus ning laeva lämbes tuulevaikuses tundmatusse vette jättis. Veevaatide vähesus osutus nüüd meestele sama hukatuslikuks, kui seda varem oli olnud nende olemasolu. Veevarude nappus põhjustas või vähemalt süvendas ohtlikku palavikku, mis tabas laevamehi skorbuudi järel. Pikast tuulevaikusest tekkinud erakordse kuumuse tõttu viis palavik veevoogudena peagi endaga kaasa terveid aafriklaste perekondi ning suhteliselt veelgi enam hispaanlasi, õnnetu saatuse tahtel kõik vanemad meeskonnaliikmed. Seepärast ei saanud tuulevaikusele järgnenud tugevas läänetuules juba rebenenud purjesid kokku lappida, need tuli lihtsalt alla lasta ning nii muutusid need aegapidi praegusteks räbalateks. Selleks, et kaotatud laevameestele asendajaid leida ning vee- ja purjedevarusid täiendada, suundus kapten esimesel võimalusel
