tänavad moodustavad keerulise labürindi, ristudes nii juhuslikul ja ootamatul viisil, et Pippo ei suutnud enam põgenevat tütarlast kätte saada. Ta oli täielikus segaduses, sest oli teinud kaks viga. Esiteks oli andnud kukru Bianchinale ja teiseks polnud neegritari tagasi hoidnud. Sihitult mööda linna hulkudes suundus ta enese teadmata sinjoora Dorothea, oma ristiema palee poole; ta kahetses, et polnud sellele daamile mõni aeg tagasi kavatsetud visiiti teinud; harilikult usaldas ta ristiemale kõik oma mured ja sai temalt alati kasulikke nõuandeid.
Sinjoora Dorothea oli üksinda aias. Pippo suudles tal kätt ja ütles: „Kulla ristiema, kuulake ometi, millise lollusega ma hakkama sain. Mulle saadeti mõne aja eest üks kukkur…”
Aga vaevalt oli ta saanud need sõnad lausuda, kui sinjoora Dorothea puhkes naerma: „No ja mis siis! Kas see kukkur polnud siis kena? Kas sa ei leia, et kullaga tikitud lilled näevad punasel sametil ilusad välja?”
„Kuidas!” hüüatas noormees. „Siis teie teadsite sellest…”
Just sel hetkel astus mitu senaatorit aeda; auväärne daam tõusis, et neile vastu minna, ega vastanud enam küsimustele, millega imestunud Pippo ta üle külvas.
III
Kui senaatorid olid lahkunud, ei tahtnud sinjoora Dorothea oma ristipojale enam midagi seletada, kuigi see käis visalt peale. Ta oli niigi pahane, et oli esimese hooga mõista andnud, et teab saladust, millesse polnud tahtnud end segada. Ta vastas Pippo lõputu pärimise peale:
„Kulla laps, isik, kes sulle selle kukru tikkis, on Veneetsia naiste seas üks suursugusemaid ja kaunimaid ning tema nime nimetades osutaksin sulle võib-olla suure teene. Aga see on ka kõik, mis ma sulle öelda võin; ole sellegagi rahul, sest vaatamata soovile sind aidata olen ma sunnitud vaikima; ma ei või reeta saladust, mida tean ainult mina. Ma saan öelda sulle selle daami nime ainult siis, kui ta selleks ise loa annab, sest muidu ma käituksin vääritult.”
„Vääritult, kallis ristiema? Kas te tõesti arvate, et kui usaldate selle saladuse ainult mulle…”
„Aitab küll,” vastas vana daam ega suutnud oma auväärsest positsioonist hoolimata väikesest kelmikusest hoiduda. „Kui sa värsse juhtud kirjutama,” lisas ta, „siis tee selle kohta üks sonett.”
Nähes, et ta rohkem teada ei saa, lõpetas Pippo pealekäimise, ent nagu võiski arvata, oli tema uudishimu haripunktil. Ta jäi avvogadore Pasqualigo juurde lõunale, sest tahtis olla ristiema lähedal, lootes, et kaunis tundmatu tuleb õhtul talle külla, aga seal liikusid ringi vaid senaatorid, kohtuametnikud ja vabariigi muud tähtsad aukandjad.
Päikeseloojangul lahkus noormees seltskonnast ja võttis istet väikeses metsatukas. Ta pidas plaani, kuidas edasi talitada, ja jõudis kahele järeldusele: esiteks tuleb Bianchinalt kukkur tagasi saada ja teiseks järgida sinjoora Dorothea nõuannet ning kirjutada oma seiklusest sonett. Peale selle otsustas ta kinkida selle soneti oma ristiemale, kes näitaks seda siis kindla peale kaunile tundmatule. Aega viitmata asus ta oma kaht plaani ellu viima.
Kohendanud vammust ja sättinud kübara hoolikalt ühele küljele, uuris ta kõigepealt peegli ees, kas näeb hea välja, sest esimene mõte oli tal teeseldud armuavaldustega uuesti ära võrgutada Bianchina ja jõuda tulemuseni heaga; peagi aga loobus ta sellest plaanist, sest mõistis, et niimoodi äratab ta naises jälle armulõõma ja kutsub omale kaela uusi ebameeldivusi. Seepärast langetas ta vastupidise otsuse ja tormas Bianchina juurde hirmsa hooga, nagu oleks ta tulivihane; ta otsustas mängida maha nii jubeda stseeni, et naine kohkuks ega tülitaks teda enam edaspidi.
Monna Bianchina oli seesugune tumedate silmade ja heledate juustega veneetslanna, kelle salaviha on alati peetud ohtlikuks. Pärast seda kui Pippo oli teda pahasti kohelnud, ei olnud naine talle saatnud enam ühtki sõnumit; ilmselt plaanitses ta salamahti lubatud kättemaksu. Oli tarvis anda otsustav löök, isegi kui see teeks asjad halvemaks. Monna Bianchina valmistus just väljuma, kui noormees saabus; see pidas naise trepil kinni ja sundis tagasi tuppa minema.
„Õnnetu naine, mis te olete teinud?” kisas ta. „Te olete mulle kätte maksnud ja kõik mu lootused hävitanud!”
„Jumal hoidku, mis teiega on?” küsis jahmunud Bianchina.
„Te veel küsite! Kus see kukkur on, mille kohta te ütlesite, et teie saatsite selle mulle? Kas te ikka veel jääte selle vale juurde?”
„Mis tähtsust sel on, kas ma valetasin või ei? Ma ei tea, kuhu see kukkur on jäänud.”
„Kas annad selle mulle tagasi või sured!” hüüdis Pippo talle kallale karates. Ja tundmata vähimatki lugupidamist uue kleidi vastu, millega vaene naine oli end väljaminekuks ehtinud, rebis katki selle rinnaesise ja surus pistoda naise südame kohale.
Bianchina kartis, et ta tapetakse, ning hakkas appi hüüdma, aga Pippo toppis talle taskurätiku suhu ja nõudis kõigepealt tagasi kukru, mis õnneks oli naisel siiski alles hoitud. Seejärel ütles ta: „Sa oled teinud halba ühele kuulsale perekonnale! Sa oled alatiseks rikkunud ühe Veneetsia mõjuvõimsama suguvõsa rahu! Värise! Need kardetavad inimesed jälgivad sind; ei sina ega su mees saa teha enam sammugi, ilma et seda tähele ei pandaks. Öö valitsejad on kirjutanud su nime oma raamatusse; mõtle Doodžide palee maaalustele kongidele. Sa oled valetades tunginud hirmsasse saladusse ja esimese sõna järel, mis sa sellest poetad, kaob kogu su perekond maa pealt!”
Nende sõnade järel ta väljus, ja kõik teavad, et Veneetsias pole võimalik ähvardada millegi hullemaga. Corte maggiore halastamatud ja salajased arreteerimised põhjustasid nii suurt hirmu, et need, kes arvasid end olevat kahtluse all, pidasid end juba sama hästi kui surnuks. Nii juhtus ka Bianchina mehe isand Orioga, kellele naine Pippo ähvardusest jutustas, üht-teist muidugi maha vaikides. Tegelikult ei teadnud naine, millest sellised ähvardused on tingitud, ja sellele ei saanud vastust anda ka Pippo, sest kogu lugu oli ju väljamõeldis. Aga isand Orio otsustas kainelt, et pole mõistlik hakata välja selgitama asjaolusid, millega ta kõrgemaid võimukandjaid on pahandanud, ja palju olulisem on vältida tagajärgi. Ta ei olnud Veneetsias sündinud ja ta vanemad elasid sisemaal; juba järgmisel päeval asus ta koos naisega laevale ja neist ei kuuldud enam kunagi midagi. Niiviisi sai Pippo lahti Bianchinast ja maksis talle kahekordselt kätte paha nalja eest. Kogu ülejäänud elu jooksul uskus Bianchina, et kukruga, mida ta oli tahtnud omastada, oli seotud mingi riiklik saladus, ja et ta sellest veidrast juhtumist suurt midagi aru ei saanud, võis ta selle kohta teha ainult oletusi. Ka isand Orio vanemad juurdlesid asja kallal. Kõikvõimalike oletuste alusel panid nad lõpuks kokku järgmise loo: „Keegi kõrgest soost daam oli Tizianellosse, see tähendab Tiziani pojasse armunud, see aga oli omakorda armunud Monna Bianchinasse, ent ei saavutanud tema juures olulist edu. See suursugune daam, kes oli omaenda käega tikkinud Tizianellole kukru, polnud keegi muu kui doodži naine ise. Võib ette kujutada tema viha, kui ta kuulis, et Tizianello oli tema armupandi andnud Bianchinale!” Selline oli perekonnakroonika, mida isand Orio väikeses Padua majas sosinal jutustati.
Rahul oma esimese plaani õnnestumisega, otsustas meie loo kangelane ette võtta teise. Oli tarvis välja mõelda sonett kaunile tundmatule. Veider komöödia, mida ta oli mänginud, oli teda vastu tahtmist erutanud ja ta hakkas hoogsalt värsse paberile panema. Lootus, armastus, saladus ja kõik teised poeetide tavapärased kirglikud väljendid keerlesid tal peas. „Aga ristiema ütles, et tegemist on ühe Veneetsia kõrgest soost kauni daamiga,” mõtles ta, „nii et ma pean leidma sobiva tooni ja väljenduma aupaklikult.”
Ta kustutas kirjutatu maha ja teise äärmusse minnes noppis välja mõned kõlavad riimid, millega hakkas vaevaliselt sobitama kõrgelennulisi ja peeni väljendeid, mida arvas sobivat kõnesolevale daamile. Ta asendas julged lootused arglike kahtlustega; salajase armastuse asemel rääkis ta lugupidamisest ja
