Minu Jamaica. Pole probleemi!. Tarrvi Laamann

      SISSEJUHATUSE ASEMEL

      Veel enne kui sa, hea lugeja, kavatsed sellesse raamatusse süveneda, palun võta vastu minu siirad vabandused, sest teekond koos minuga Jamaicale võib osutuda pikemaks ja aeganõudvamaks, kui sa esialgu ehk arvatagi oskad. Selles on oma „süü” nii minul, sest ma pidin oma aastate jooksul tehtud Jamaicalkäigud esimest korda elus raamatus kokku võtma, kui ka Jamaical – selle easygoing ehk Jamaican style’i eluviisil, mis seal valitseb. Jamaical ei torma ega rapsi keegi, seal pole stressi (noh, seda muidugi on, kuid hoopis teiste asjaolude tõttu kui meil siin kodu-Eestis), inimesed naeratavad sundimatult ning nad tahaksid töörabamise asemel pigem sõpradega koos muusikat nautida ja tantsida. See on kaunis saareriik, kus päike lõõskab aasta läbi ning mille lõputud valged liivarannad ja kutsuvsinine meri panevad inimesi mõtlema tõepoolest teist moodi, kui nad on harjunud. Ja muidugi reggae! Muusika, mis on saanud osaks minust ja minu eksistentsist ning mis mind sinna õigupoolest viiski.

      Kirjutasin seda raamatut peatükkide kaupa, vahel pikemate, vahel lühemate pausidega ning kui ma ise kõike hiljem üle lugema hakkasin, tundus tekst mulle üks täielik ajuvabadus ja jaburdus. Kuni avastasin, et hoolimata sellest olen oma jutuga ikkagi tasa kulgedes jõudnud sinna, kuhu välja jõuda tahtsingi – Jamaicale!

      Jah, raamat on veidi mõnulev-laisklev, ja justkui isegi kõrvaltvaataja pilk Saarele ja kõigele sellele, mida ma neil reisidel nii üksi, koos oma naise Tiina, tütre Cassandra, vennaga kui ka täiesti juhuslikult kohatud inimeste või uute sõpradega olen läbi elanud. Ja seda on tõesti üksjagu! Üritan kõike teiega jagada nii hästi, kui suudan. Teen „Minu Jamaicas” kõiki neid asju, milleks Jamaica mulle võimaluse andis, ning olen unustanud kodused keelud ja tabud. Kuna oskan rääkida vaid nii, nagu mõtlen, asju näen ja tunnetan, siis ärge oodake siit mingit ilutsemist või peeneid mõttemänge – olen väga otsekohene, võiks isegi öelda toorelt aus, ja mu kõnepruuk on veidi lihvimata. Kui see nii poleks, ei saaks ma raamatule pealkirjaks panna „Minu Jamaica”. Te saate teada, mis tunne on olla kolm korda röövitud, millised näevad välja majakõrgused „helimäed”, kui ägedad on kohalikud reggae– ja soca-peod, missugune näeb välja reggae-voodi, miks on Jamaical üle 60aastased peolised täiesti tavaline nähtus, miks ma Eestist Jamaicale rummi viisin ja kuidas ma kohalikega reklaamfilmi väntasin, mis ootab Jamaical ees kanepitarvitajast võõramaalast, kuidas ma kohalikus plaadipoes müüja-promootor olin, miks jamaicalased armastavad vormikaid naisi ja kuidas nad nende lopsakat ilu laulusalmidesse valavad. Ning lõpetuseks sedagi, kuidas ma Eestis seda Jamaica-asja ajan. Muidugi pole see kaugeltki kõik, mis raamatus kirjas on, kuid nüüd on lugeja ehk pisut kannatlikum, kui ma teda kohe esimesel leheküljel kanepiuimasele reggae-dancehall’i peole ei kutsu.

      Ausad on ka reisil tehtud visandite edasiarendused – 2010. aastal valminud, puulõiketrükis illustratsioonid, mis väljendavad minu kogetud elamusi ja tundeid paremini kui ükski foto. Ja lõppude lõpuks on see minule kunstnikuna olulisem kui fotode klõpsimine.

      Selleks, et minna maailma avastama, peab lihtsalt ära minema, ja kui on kahtlusi sihtkoha suhtes, siis ehk aitab minu raamat seda leida.

      EELLUGU – MI ISLAND! 1

      Lapsena vaatasin Soome televisiooni vahendusel palju kõikvõimalikke National Geographicu stiilis loodus- ja kultuuri-filme. Lugesin kaugete maade muinasjutte ja unistasin reisimisest (õigemini vabadusest reisida) ning võimalusest näha oma silmaga näiteks Indias elevanti, Ameerikas indiaanlast, Jamaical rastat2 või tunda, et päike ja merevesi ongi tegelikult nii soojad nagu 007-filmis. Tahtsin teada, kas „hullud” võõramaa kombed on ikka hullud ja kas inimesed teisel pool maakera ikka on täiesti segi?

      1980. aastate lõpus kuulasin poisikesena oma vanema venna Toivo soovitusel Soome raadiojaama Radiomafia ja Tero Kaski ehk Daddy T-Roy (RIP) reggae-Jamaica-teemalist iganädalast muusikasaadet. Daddy T-Roy oskas seda juhtida nii huvitavalt ja põnevalt, et mul tekkis suur huvi jamaica kultuuri ja muusika vastu. Sain aru, et reggae ei ole ainult Bob Marley muusika ja jamaica kultuur ei ole ainult „kanepiuimas kärbsed” Kingstoni (Jamaica pealinna) tänavatel.

      Üheksakümnendate keskel astusin Eesti kunstiakadeemiasse graafika erialale ja nagu kõrgkoolides ikka, korraldati seal pidusid, rajusid pidusid… Kuna mul oli juba toona arvestatav muusikakogu, millest enamiku moodustas reggaemuusika, kutsuti mind kui suurt aktivisti paljudele kooli pidudele muusikat valima. Ja mitte kõik lood ei olnud vinüülide või CDde peal, vaid ligi pooled neist said maha mängitud helikassettidelt. Anyway3, sealt sain oma DJ-tiitli ning üheksakümnendate lõpus kohtusin „Reggae Poweri” raadiohääle Ringo Ringveega Von Krahli Bashmentil, millest kujunes välja igakuine ja Eestis ainulaadne reggae-dancehall’i4 muusikastiilis kultuuriõhtu. Ja need õhtud kestavad tänaseni.

      Umbes samal ajal reisisin palju Aasias. Pärast mitmekuulist rändamist Indias ja Nepalis sain aru, et võõra maa kultuuri mõistmiseks on parim elada seal nii kaua kui võimalik. 1999. aastal võtsin ette oma esimese Jamaica-reisi, sest sealt on pärit minu lemmikmuusika ning tahtsin selle kultuurilist tausta rohkem mõista ja tunnetada. Nüüdseks olen Jamaical elanud ühtekokku viis kuud ja ümmarguselt kümne aasta jooksul käinud seal viis korda – see teeb matemaatiliselt 5 + 5 = 10, ning on igati sobiv, et kirjutada sellest, kuidas kunstnikuhakatisest noorest eesti mehest kasvas välja jamaica klubikultuuri promootor, diplomeeritud kunstnik ja raadiohääl.

      1999. AASTA

      KULGEMINE JAMAICALE

      Olen kuulnud, et Jamaica kohta öeldakse „Jamaica no problem” ehk „Jamaica, pole probleemi”. Esimesed kakskümmend kaheksa tundi, olles teel Eestist Jamaicale, on kõike muud kui probleemivaba.

      Vaatan veel kord üle reisiks olulised asjad, mida Jamaicalt tõenäoliselt osta ei saa, ning sobitan need pooltühja seljakotti. See seljakott on juba palju maailma näinud ning viimati olin temaga Indias, mida on tugevast viirukilõhnast tänini tunda. Ma natuke muretsen, sest ma tõesti ei jaksa kohalike tolliinspektoritega suhelda, à la mis lõhn see on ja miks mul on nii vähe asju pikal reisil kaasas. Jah, pakin reisidele kaasa minimaalselt asju: pass, lennupiletid, kindlustus, viisa (kui vaja), vähemalt neli dokumendifotot, sularaha, krediitkaart, paar puhtaid sokke, paar aluspesu, üks T-särk, üks triiksärk, mütsilotu, sandaletid, internetipanga PIN-koodid, haavapuhastusvedelik, aspiriin, valuvaigisti, minifotokas, visandivihik, Lonely Planeti viimane väljalase, pintslid-pliiatsid-õlipastellid ja mis kõige tähtsam – koopiad dokumentidest, kaasa arvatud viisast. Nagu nimekirjast näha, on mu seljakott pigem pooltühi kui täis, aga rahustan end mõttega, et kõike vajalikku saab osta, ja kui ei saa, siis ega ma ära ei sure. Muidu poleks väljaspool Eestit ju üldse elu! Igal juhul – pigem vähem riideid ja igasugust kola kui nii palju, et peaksin osa neist hiljem reisil maha jätma. Siit ka minu moraal: reisile ei tasu kaasa võtta väga armsaid asju, siis pole neist ka raske loobuda või neid ära kinkides keegi õnnelikuks teha.

      Homme ennelõunal on Tallinna lennujaama ajutisest terminalist väljalend ja kõik tundub korras olevat. Helistan veel Ringole, kellega koos plaaningi oma esimese reisi Saarele ette võtta. Ringo vastab midagi ähmaselt, et ei tea veel, kas ta ikka saab… Kinnitan veel kord, kui oluline on puhkus ning kuidas aastas puhkusele kuu „kaotamine” suurendab ülejäänud üheteistkümne kuu tööviljakust tegelikult kordades, rääkimata märgatavast silmaringi avardumisest.

Скачать книгу