kõiki lapsi ja kvartaleid tutvustavad. Siis me saame isegi aru, kui erinevad need omavahel on. Jälgin kasvava hämminguga, millisel külmal ilmel Patricio seda kõike räägib. Ta tundub kõige jäisem inimtüüp, keda me siinpool lompi seni kohanud oleme. Tõsine, ametlik ja hoiab distantsi – kõlab üsna loogiliselt ühe eesti ülemuse kohta, aga ma olin Patricio kirjade ja Facebooki postituste põhjal vaimusilmas ikka üht avala olemisega latiinot ette kujutanud.
„Olge tobadega ettevaatlikud,” sõnab ta lõpuks. Mul jooksevad Ruthi vaimustusest pakatavad lood barrio Tobast silme eest läbi: „Oi, miks siis?” „Te ei tohi neile raha ega muid asju anda, sest siis suhtlevad nad teiega ainult saamahimust.” Vaatan segaduses Triinu poole. Tema püüdlikult naeratavat nägu silmates meenub mulle, et ta ei saa ju endiselt hispaania keelest aru. „Te kohtate seal kindlasti erinevaid poliitikuid, kes kampaania korras toitu ja riideid jagavad. Meil on oktoobris valimised.” „Ahhaa…” „Tobad blokeerisid hiljuti suure maantee. Kui nad peaksid midagi sellist uuesti tegema, siis vaadake, et teie sinna ei roni.” „Aga midagi peavad nad ju tegema, et tähelepanu saada…” „Tobad on väga kergesti mõjutatavad. Kui on lootust midagi saada, lähevad iga agiteerimisega kaasa.” Patricio vaatab mulle nõudlikult otsa. Mulle meenub, et tema partei on parasjagu Clorindas võimul, nii et nendele on indiaanlaste protestiaktsioonid kindlasti üsna ebamugavad. Seda enam, et kõnealune 11. maantee on üks transiidiga enim koormatud teid Argentinas. Veoautod saalivad iga päev nagu sipelgad läbi Clorinda Paraguaysse. Vastan Patricio nõudlikule pilgule peanoogutusega: „Oojaa, ma mõistan.”
Suundume Patricio järel Ruthi ja Malcolmi otsima. Viimane on ainus rahvusvaheline vabatahtlik, kes praegu „suure juhi” majas elab. Leiame kadunud pojad Malcolmi toast arvuti eest. Ruth lasi sellest pisikesest ja hämarast toast üsna kähku jalga ning kolis oma teisel Clorinda-nädalal Camille’i-Flo juurde pisikorterisse. Ka luksuslik õhukonditsioneer ei saa Malcolmi erakordse lõhnabuketi vastu. Tema odav tubakas, mustad sokid ja niiskusest läppunud kanep moodustavad üsna spetsiifilise koosluse. Kui seda suurt poisimürakat ja tema liigutusi jälgida, tuleb paratamatult keelele fraas „nagu elevant portselanipoes”.
„Millal sa viimati Tobas käisid?” küsib Patricio poisi segamini elamist takseerides. Malcolm mühatab midagi ning siililegi saab selgeks, kui tugev on tema ja Patricio vastastikune ebasümpaatia. Ilmselgelt ei ole nad just üksteise lemmikinimesed. Patricio murrab vaikuse ja mainib meile Triinuga nagu moka otsast Malcolmi tähtsat tööd tobade kogukonnaga. Malcolm jõllitab arvutiekraani ja ei ütle üldse midagi. Taas on see Ruth, kes teeb juttu FC Barcelona järgmisest mängust ja sellega piinliku olukorra lahendab.
Rattaga koju vändates olen kerges hämmingus. Täiesti võimatu on aru saada, mis asja siin keegi ajab. Ühel pool on jäise olemisega Patricio, keda ma vist kordagi siiralt naermas ei näinud. Teisel pool on passiivne Malcolm, kes selle asemel, et lastega kas või mängida, konutab oma toas, suitsetab kanepit ja unistab sellest, et on Che Guevara.
Jeesus Maria, kuhu me küll oleme sattunud? Aga noh, nagu Patricio ütles: „Tüdrukud, me oleme Ladina-Ameerikas, katsuge nüüd aru saada!” Asjad lihtsalt peavad nii käima, sest hea, et nad üldse kuidagi käivad. Kuramuse maailm oma segaste asjade ja vastuoluliste inimestega. Ela siis veel niimoodi, mõtlen endamisi ja ukerdan vaevaliselt läbi ohtlike liiklussõlmede kodu poole.
3. PEATÜKK
EZEQUIEL. BARRIO TOBA LASTE SUURED RÕÕMUD JA VÄIKESED MURED
Ruth väntab kiiresti meie ees. Minu kägisev kiviaja jalgratas liigub seevastu väga vaevaliselt. Mida kvartal edasi, seda sügavamale saapasäärde mu süda vajub. Ees ootab meie esimene kuum ja porine hommik barrio Tobas.
Ruth on sellest nii palju ja sellise vaimustusega padranud, et ma olen kerges paanikas. Loogiliselt võttes pole erilist põhjust üht lastekarja karta. Ometi tundub, et asjaolud on antud hetkel minu vastu. Minu ees kihutav Ruth on õppinud näitlejaks. Juba paar aastat annab ta koolis pubekatele teatritunde ja korraldab igal aastal suvelaagreid. Minu taga rahulikult kulgev Triin on töötanud umbes kuus aastat nägemispuudega laste psühholoogina. Nende vooruste üsna haleda jätkuna olen mina oma elus lihtsalt palju lasteraamatuid lugenud, teiste lastega koos koolis käinud ja hiljem mingite mudilaste käekäigu pärast ülearu muretsemata oma noore täiskasvanu elu elanud.
Paaril sopasel tänavanurgal ootab Ruth meid järele, et osutada seal laiuvatele mudamülgastele. Ta tõotab muretul häälel, et Tobas on olukord kindlasti palju hullem. Kui Ruth ühel tänaval järjekordselt jalgratta otsast maha ronib, ei oska ma arvatagi, et seisame oodatud ja kardetud Toba maailma ukselävel. Ma olin ette kujutanud midagi teistsugust… midagi, mis kas või natukenegi eristuks ülejäänud Clorinda mittemidagiütlevast miljööst. Kahjuks vaatab ka barrio Toba mulle sama sõnatul hallil pilgul otsa.
Kõnealuse mudatänava alguses paremat kätt asub väike kabel, kuhu on ajutiselt kolinud linnajao lasteaed. Teisel pool seisab segipekstud koolimaja, mis juba aasta jagu remonti ootab. Sinine ehitustööde tara on maja ümber ja töömehed ilmuvad umbes kuu aega enne meie ärasõitu. See on ühtlasi ka kuu aega enne valimisi. Jalgrattad käekõrval, manööverdame esimesest veetakistusest mööda. Olen pettunud. Romantilist pilti looduslähedastest, maaema rütmis elavatest indiaanlastest barrio Tobas ei avane. Ainuke viide millelegi looduslikule on seesama igal pool laiuv ja kleepuv sopp. Majade ümber vonklevad sügavad solgikraavid, kus hulbib igat mõõtu plastpudeleid, mahlapakke ja paberiprahti.
Korrutan endale vaikselt, et alati võiks veel hullemini minna. Sel hetkel köidab mu tähelepanu suur vastikult tossav prügikonteiner. Selle ümber prahis askeldavad lapsed jätavad Ruthi ning uusi tüdrukuid silmates oma aardejahi sinnapaika ja tormavad kisaga meile vastu. Sellest nägude ja naeratuste merest ei eristu minu jaoks veel keegi. Seda kõike ja neid kõiki on lihtsalt liiga palju. Üks kavalate silmadega naga kisub mul kiirelt jalgratta käest ja kihutab sellega süüdimatult kümne tuule poole. Ruth vaatab mind emalikul pilgul ja mainib nagu moka otsast, et on parem oma jalgratast võitluseta mitte loovutada. Ta on pidanud siit katkise ketiga viis korda parandusse kõmpima. Noogutan vapralt ja luban lihtsameelselt järgmine kord targem olla.
Enne kui ma ennast koguda jõuan, haarab lastehoovus meid endasse ja kannab kisa saatel teadmata suunas. Valgetest ja punastest elamutest eristub üks rohelise esiküljega maja. Maja rohelusest jõllitavad vastu erinevad maalitud loomad. Esmapilgul ei tundu inimeste elu sugugi nii hull: kivimajad, mootorrattad maja ees – mida veel võiks üks indiaanlane tahta. Olin tee peal hullemaid kokkuklopsitud osmikuid näinud. Värvilise maja kõrval paistab ainult üks selline imetabane okstest, savist, kilest ja riidest kuurike. Prügikonteineri kohal kõrguvat silti märgates taipan, et neid elamuid ehitab riik. Ja neid ei ehita ta Clorindas sugugi mitte igaühele, vaid ainult tobadele. Kas seda tuleks nimetada suuremeelsuse või andeks palumise poliitikaks, on iseküsimus. Proosalisemalt on see alates 2003. aastast Argentinat valitsenud presidendipaar Kirchneri sotsiaalpoliitika osa. Just Néstor ja Cristina Kirchneri ametiaegadel on riik hakanud ärkama oma Euroopa unelmast ja tunnistama indiaanlaste kuulumist Argentina olevikku. Eks see indiaanlaste hõlmamine käi siin üsna populistlikult, aga parem nii kui üldse mitte. Riigi tasandil on võetud suund pärismaalaste elujärje parandamiseks. Nagu elus ikka, ei tasu imestada, kui kohalikud poliitikud on teist meelt ja oma huvides seda pärismaalaste projekti pidurdavad.
Maalitud papagoide ja puudega kaunistatud majja esimest korda astudes ei saa täpselt aru, kas tegemist on kellegi kodu või noortekeskusega. Sees haigutav räpane tühjus ei tee pilti palju selgemaks: kaks katkist tugitooli, üks puust laud ja mõned plastist lauad-toolid. Ruth marsib otsustavalt kõrvaltuppa
