lõi naelast mööda ja kolksatas vastu puud. Ted vandus. „Kui sa lõpetaksid Jenneri ja mingi võmmi ümber targutamise, saaksin ma keskenduda tööle ja ei taoks endale pöidla pihta.” Ta torkas obaduse saanud sõrme suhu.
„Hea küll, hea küll,” ütles Steve leplikult. „Pole ühtegi seadust, mis keelaks uudishimutsemise, ja ühtegi, mis käsiks võmme armastada. Ma jätan sind siis rahule.”
„Võite laua ära koristada, proua Whittle,” ütles Alison laupäeva hommikul. „Ma ei usu, et Fiona tuleb hommikust sööma.”
„Ma ei saa aru,” torises abikaasa, „kuidas noored inimesed saavad nii kaua hommikul voodis vedeleda! Tegelikult peaksid nad hoopis teistest varem tõusma. Neil peaks ju olema rohkem energiat, pagan võtku!”
„Fiona on juba üleval,” ütles Toby, napsates viimast röstsaia kandikult, mille proua Whittle oli just laualt võtnud. „Ma nägin teda varem,” lisas ta ebamääraselt.
Jenner vaatas käekella. „Varem? Püha taevas! Praegu on alles pool kümme. Kui ta üleval oli, miks ta siis sööma ei tulnud?”
„Ta läks välja,” ütles Toby.
„Välja?” Jenner ja ta abikaasa vaatasid kõnelejale üllatunult otsa. „Kuhu?” küsis Fiona isa nõudlikult.
Toby raputas pead. „Pole aimugi. Aga ma arvan, et ta läks jooksma. Tal olid jalas dressipüksid ja seljas punane sportsärk ning ja sörkis maja juurest eemale. See oli kaheksa paiku, või veidi hiljem? Ma nägin teda vannitoa aknast.” Toby sõi röstsaia ära ja ütles unistavalt: „Kui ta oleks öelnud, et läheb jooksma, oleksin tõusnud veidi varem ja temaga kaasa läinud.”
„Sa nägid teda kell kaheksa? Nüüd on ta juba liiga kaua ära olnud. Mis ta teeb, jookseb kaheksa ringi ümber valduste? Noh, hoiab ennast vähemalt vormis,” pobises Jenner. Ta tõusis püsti ja võttis ajalehe. Sel hetkel kostis hallist hääli.
Erutatud proua Whittle astus uuesti tuppa. „Stebbings,” teatas ta. „Ma käskisin tal saapad jalast võtta ja ta hakkas vastu. Aga ma ei lase tal poriste saabastega üle puhta põranda lööberdada! Ta ütleb, et tahab teid kohe näha. Et asi ei anna oodata.”
Ta jõudis vaevalt lõpetada, kui lävele ilmus Stebbingsi morn karvane kogu. Tal polnud seljas kuub, vaid ainult särk ja paks kootud pullover, mille küünarnukkidel ilutsesid augud. Püksisääred olid põlvini läbi ligunenud. Märjad sokid jätsid parketile tumedaid jalajälgi. Stebbings ignoreeris kõiki peale oma tööandja.
„Te peate tulema, söör. Juhtus… õnnetus.” Ta pidas enne viimast sõna väikese pausi ja piidles korraks teiste poole.
Jenner lükkas tooli lauast eemale ja küsis teravalt: „Mis õnnetus? Kus?”
„Päris lähedal.” Stebbingsi näoilme oli tõrges. „Ma räägin, kui me läheme, söör.”
„Räägi kohe, Harry, ära mängi lolli,” ütles Alison ootamatult.
„Ma ei taha tuua teile halba uudist, proua,” vastas Stebbings.
„Lase kuuldavale, Harry!” käsutas Jenner.
Stebbings kehitas õlgu. „Noor daam, söör. Preili Fiona.”
Kõik trügisid aedniku poole, näod jahmunud, ja kõik esitasid korraga küsimusi.
Kuuldi, kuidas halli jäänud proua Whittle käratas: „Mis lora sa siin ajad, Harry Stebbings?”
Aga Stebbings ei kavatsenud nendega rohkem vaielda, vaid pööras lihtsalt ringi ja marssis uksest välja. Teised järgnesid talle ja ootasid kannatamatult, kuni Stebbings köögiukse juures saapad jalga tõmbas. Jeremy Jenner muutus iga sekundiga vihasemaks.
„Räägi ometi, mees! Mis juhtus? Kus mu tütar on?”
Steebings ei vastanud, vaid hakkas minema, teised kiirustasid talle järele.
Nad suundusid otse üle muru ja sealt alla järve poole. Pärast kolme ilusat päikeselist kevadpäeva oli tuul pööranud ja pakkus jahedat mälestust lahkunud talvest. Taevas oli pilves ja järv nende all nagu hall ketas, mis valgust mitte ei peegeldanud, vaid pigem imas. Veele lähenedes kuulsid nad tiivasahinat ning nägid järvelt tõusvat hane, kes lendas ärritatult prääksudes hobusekopli poole.
Sinna jõudnud, pööras ta tagasi ja maandus väikesele saarele keset järve.
„Spike on närviline!” hüüatas Alison. „Kas Fiona on viga saanud, Harry? Miks sa ei räägi?”
„Pagan võtku!” kähvas Jenner. „Mis mu tütrega juhtus? Kas sa oled kurdiks jäänud, Stebbings?”
Aga Toby oli midagi märganud, ta pistis jooksu ja punus aednikust mööda järve suunas. Stebbings vaatas talle järele ja pomises midagi habemesse. Ka Jenner ja Alison hakkasid jooksma. Labrador Betsy, kes oli tulnud neile järele, sörkis Alisoni sabas. Kui nad jõudsid järve äärde, põlvitas Toby paadisilla lähedal millelegi peale laotatud Stebbingsi kuue kõrvale.
Jenner jäi seisma ja võttis abikaasal küünarnukist kinni. „Ei, Ally, sina jääd siia. Palun! Hoia koer kinni!” Sõnad olid järsud ja käskivad.
Hirmunud Alison kuuletus ja haaras Betsy kaelarihmast kinni. Jenner sammus kuue ja selle all oleva kägaras kogu poole. Stebbings oli jäänud seisma ja jälgis teda. Jenner astus sirge seljaga nagu mees, keda ootab ees ebameeldiv ülesanne, mis tuleb otsustavalt ja korralikult lõpule viia.
Toby oli kergitanud kuuehõlma. Kõik nägid pea ümber laiali laotunud pikki blonde juukseid ja märga punast sportsärki. Toby vaatas läheneva Jenneri poole, ise näost hall. „Fi… Fiona…” kogeles ta. „Ta… on…”
Teda katkestas Stebbingsi kähe hääl: „Ta ulpis vees, söör. Ma tirisin ta välja. Katsin ta kinni, sest see neetud lind kippus talle ligi. Ma helistasin oma poisi mobiilile ja käskisin tal tuua kott, et see peletis kinni püüda. Ta oleks pidanud juba siin olema,” lisas Stebbings rahulolematult kaugusesse vaadates.
„Sa kutsusid poisi siia!” Jenner oli laskunud tütre kõrvale põlvili. Ta tõmbas pealt ülejäänud kuueosa. Fiona lamas kõhuli. Ta pea oli pööratud teise külge ja avatud silmad vaatasid tühja pilguga rohututte. „Miks sa ei kutsunud kiirabi?” jätkas ta vihaselt ja küsis seejärel meeleheitlikult: „Toby, kas sa oskad anda esmaabi? Kas sa tead elustamisvõtteid?”
„Liiga hilja, söör,” ütles Stebbings tuhmilt. „Ta on surnud. Ta oli näoli vees.” Ta puudutas ootamatult oma tööandja õlga ja ütles kaastundlikult. „Ma üritasin, söör, püüdsin temast vett välja saada. Sellest polnud abi. Siis tulin teile ütlema.”
„Aga ei öelnud meile, mis on juhtunud!” nähvas Toby. Sa ütlesid, et õnnetus. Me arvasime, et ta on viga saanud, väänanud jala välja või midagi seesugust! Seda ei osanud me oodata!”
„Isa?”
Keegi polnud märganud, et veel keegi on juurde tulnud. Mõne sammu kaugusel seisis närviline nooruk. „Ma tõin koti.” Tal oli käes jämedast riidest kott.
„Hästi,” ütles isa lühidalt. „Võttis kaua aega. Võta paat, sõua saarele ja vaata, kas saad selle linnu kätte.”
Darren nihkus paadisilla poole, hirmunud pilk Fional. „Kas
