Название:
Автор:
Жанр:
Серия:
Издательство:
Reger eile, et just Stifter oli kardetud koolmeister ja lisaks veel kõrgema positsiooniga koolmeister ning kirjutas nii lohakalt, nagu seda mõne õpilase puhul poleks ealeski läbi lastud. Üks lehekülg Stifterilt, mille mõni tema õpilane oleks Stifteri ette pannud – ja Stifter oleks selle punase pliiatsiga täiesti kirjuks teinud, ütles Reger, see on tõde. Kui hakkame Stifterit lugema, punane pliiats käes, ei pääse me enam parandamisest kaugemale, ütles Reger. Siin ei võtnud sulge kätte mingi geenius, ütles ta, vaid kole käpard. Kui iial on olnud sellist mõistet nagu maitsetu, lääge ja sentimentaalne ning otstarbetu kirjandus, siis käib see täpselt selle kohta, mida Stifter kirjutas. Stifteri kirjatööd pole kunst, ja mis tal öelda on, see on kõige vastikumal viisil ebaaus. Mitte ilmaasjata loevad Stifterit just ennekõike ametnikenaised ja – lesed, kes igavust tundes päev otsa oma korterites haigutavad, ütles Reger, ja halastajaõed oma vabal ajal ja nunnad oma kloostris. Üks tõeliselt mõtlev inimene ei suuda Stifterit lugeda. Ma arvan, et inimestel, kes hindavad Stifterit nii kohutavalt kõrgelt, pole Stifterist aimugi. Eranditult kõik meie kirjanikud räägivad ja kirjutavad praegu ikka vaid vaimustusega Stifterist ning kummardavad teda, nagu oleks ta praegusaja kirjanike jumal. Need inimesed on kas rumalad ja neil pole mingit kunstimaitset ega mõista nad kirjandusest tuhkagi, või nad lihtsalt pole Stifterit lugenud, mida ma kahjuks pean pigem uskuma, ütles ta. Stifterist ja Brucknerist, ütles ta, ärge te mulle rääkima tulge, igatahes mitte seoses kunsti või sellega, mida mina kunsti all mõistan. Proosahägustaja üks, ütles ta, ja muusikahägustaja teine. Vaene Ülem-Austria, ütles ta, mis tõepoolest usub, et on toonud esile kaks suurimat geeniust, sellal kui on ju sigitanud ainult kaks mõõdutult ülehinnatud tossupommi, ühe kirjamehe ja ühe helilooja. Kui ma mõtlen sellele, kuidas austria õpetajannadel ja nunnadel on Stifter katoliku öökapil kunstiikoonina kammi ja varbaküünekääride kõrval, ja kui ma mõtlen sellele, kuidas riigipead mõnda Bruckneri sümfooniat kuulates pisaraid valavad, siis ajab see mind iiveldama, ütles ta. Kunst on ülim ja vastikuim asi ühtaegu, ütles ta. Me peame end aga uskuma panema, et on olemas kõrget ja kõrgeimat kunsti, ütles ta, muidu haarab meid meeleheide. Ka teades, et iga kunst lõpeb abituses ja naeruväärsuses ja ajaloo prügis nagu kõik muugi, peame lausa enesekindlalt uskuma kõrget ja kõrgeimat kunsti, ütles ta. Me teame, mis see on – käpardlik, nurjunud –, kuid me ei tohi seda teadmist alati aduda, sest siis leiame vältimatult otsa. Et veel kord Stifteri juurde tagasi tulla, ütles ta, siis praegu on suurel arvul kirjanikke, kes viitavad Stifterile. Need kirjanikud viitavad absoluutsele kirjutamisdiletandile, kes kogu oma kirjanikuelu jooksul ei teinud midagi muud kui kuritarvitas loodust. Stifterile tuleb ette heita absoluutset looduse kuritarvitamist, ütles Reger eile. Kirjanikuna tahtis ta olla nägija ja oli tegelikult pime, ütles Reger. Stifteri juures on kõik emalikult hoolitsev, neitsilikult kohmakas, ta kirjutas talumatut provintslikku nimetissõrmeproosat, ütles Reger, ei muud. Kiidetakse Stifteri looduskirjeldusi. Iial pole loodus nii valesti konstrueeritud, nagu Stifter seda kirjeldab, ja samavõrd vähe on loodus nii igav, nagu ta tahab meid oma kannatlikul paberil uskuma panna, ütles Reger. Stifter pole muud kui üks kirjanduslik olmeslikerdaja, kelle kunstipäratu sulg halvab loodust ja seeläbi loomulikult ka lugejat isegi seal, kus loodus tegelikult ja tõesti on elus ja sündmusterohke. Stifter kattis kõik oma väikekodanlaselooriga kinni ja peaaegu lämmatas selle, see on tõde. Tegelikult ei oska ta kirjeldada ühtki puud, ühtki laulvat lindu, ühtki tormakat jõge, see on tõde. Ta tahab meile midagi piltlikuks teha ja üksnes halvab selle, ta tahab luua sära ja ainult nüristab, see on tõde. Stifter teeb meile looduse üksluiseks ning inimesed tuimaks ja vaimulagedaks, ta ei tea midagi ega mõtle ka midagi välja, ja mida ta kirjeldab, sest ta on ainumalt üks kirjeldaja, seda kirjeldab ta piiritu ausameelsusega. Tal on halbade maalikunstnike kvaliteet, ütles Reger, kes on teab mis kätteleidmatul põhjusel kuulsaks saanud ja kes ripuvad ju igal pool seintel ka siin selles majas, mõtelge vaid Dürerile ja neile sadadele keskpärastele piltidele, mille raam on palju rohkem väärt kui nad ise. Kõiki neid pilte imetletakse, kuid imetlejad ei tea, miks, nagu ka Stifterit loetakse ja imetletakse, ilma et lugejad teaksid, mispärast. Kõige mõistatuslikum Stifteri juures on tema kuulsus, ütles Reger, sest tema kirjandus on kõike muud kui mõistatuslik. Niinimetatud suurmehed me kaotame ära, lagundame nad üles, tühistame nad, ütles ta – suured maalikunstnikud, suured muusikud, suured kirjanikud –, sest me ei suuda nende suurusega elada, sest me mõtleme ja mõtleme kõik ka lõpuni, ütles ta. Kuid Stifter ei olnud ega ole suurmees ja niisiis pole ta ka mingi näide selle protsessi jaoks. Stifter on näide ainult sellest, kuidas mõni inimene, tõepoolest austamise ja armastuse järele janunev inimene võib aastakümneid austada, koguni armastada suurmeest, kes pole ometi iial suur olnud. Me tajume tüssatu hoolimatut valu pettumuses, mida tunneme siis, kui oleme aru saanud, et selle austatu ja imetletu ja armastatu suurus pole üldse mingi suurus ja pole seda iial olnudki, vaid on üksnes kujuteldud suurus ja tegelikult väiksus, koguni madalus. See paraku maksab end kätte, ütles Reger, kui oleme nõus mõnda objekti lihtsalt pimesi aktsepteerima, lisaks veel aastate ja aastakümnete jooksul ning võib-olla eluaeg, seda koguni austama ja armastama, ilma aina uuesti korrakski proovile panemata. Kui ma oleksin Stifteri vaid korraks, ütleme, kolmkümmend või kakskümmend või vähemalt viisteist aastat tagasi proovile pannud, siis oleksin sellest hilisest pettumusest säästetuks jäänud. Me ei tohi üldse öelda, et see või too on seda ja et ta on seda siis alatiseks, me peame kõiki kunstnikke aina uuesti proovile panema, sest me ju arendame oma kunstiteadust ja kunstimaitset, selles pole kahtlust. Ainult Stifteri kirjad on head, ütles Reger, kõik muu pole midagi väärt. Kuid kirjandusteadus tegeleb kindlasti veel kaua Stifteriga, olles ju täiesti lummatud säärastest kirjutamisiidolitest nagu Adalbert Stifter, kes, kui nad ei sisenegi proosaigavikku, aitavad neil teadlastel siiski veel pikka aega kõige meeldivamal kombel oma nätsket leiba teenida. Mõnikord olen näinud seda vaeva ning andnud erinevatele inimestele, väga arukatele ja vähem arukatele, väga ergu kuulmisega ja vähem ergu kuulmisega inimestele mõne Stifteri raamatu lugeda, näiteks Kirjud kivid, Kondori või Brigitta või sellesama Vaarisa kirjamapi, ja küsisin neilt siis, kas loetu neile meeldis, nõudes ausat vastust. Kõik need inimesed, keda ma sundisin ausalt vastama, ütlesid, et see ei meeldinud neile, et see valmistas neile otsatu pettumuse ega öelnud neile tegelikult midagi, üldse mitte midagi, nad kõik imestasid ainult, et mees, kes kirjutab nii mõttelagedaid asju ja kel lisaks pole veel ka midagi öelda, võib nii kuulus olla. See Stifteri eksperiment pakkus mulle mõnda aega ikka jälle lõbu, ütles Reger, nii et ma tegingi selle Stifteri proovi, nagu ma seda kutsun. Täpselt niisamuti küsin ma mõnikord inimestelt, kas neile tõesti meeldib Tizian, näiteks Madonna kirssidega. Mitte ainsalegi küsitletuist pole see pilt iial meeldinud, kõik panid ainult imeks selle kuulsust, ühelegi ei öelnud see midagi. Kuid ma ei taha öelda, et võrdlen Stifterit Tizianiga, see oleks ju täiesti absurdne, ütles Reger. Kirjandusteadlased on Stifterisse mitte ainult armunud, vaid temast lausa jaburalt sisse võetud. Ma arvan, et mis Stifterisse puutub, siis kasutavad kirjandusteadlased absoluutselt küündimatut mõõdupuud. Nad kirjutavad Stifterist ikka nii palju, nagu ei ühestki teisest tema aja kirjanikust, ja kui me loeme, mida nad Stifterist kirjutavad, siis peame oletama, et nad pole Stifterilt üldse midagi lugenud või vähemalt kõike üksnes täiesti pealiskaudselt. Loodust hinnatakse nüüd kõrgelt, ütles Reger eile, see on ka põhjus, miks Stifterit hinnatakse nüüd kõrgelt. Kõik loodusega seostuv on nüüd ülimalt moes, ütles Reger eile, järelikult on Stifter praegu ülim, see ülimatest ülim mood. Mets on nüüd ülimalt moes, mägiojad on nüüd ülimalt moes, niisiis on Stiftergi nüüd ülimalt moes. Stifter paneb kõiki tapvat igavust tundma ja täbaral viisil on ta nüüd ülimalt moodne, ütles Reger. Kohutav on see, et nüüd on ülimalt moes sentimentaalsus üldse nagu ka kogu kitš; alates seitsmekümnendate aastate keskelt kuni tänaseni, kaheksakümnendate aastate keskpaigani, on sentimentaalsus ja kitš ülimalt moes kirjanduses, maalikunstis ja ka muusikas. Veel kunagi pole kirjutatud nii palju sentimentaalset kitši nagu praegu kaheksakümnendatel aastatel, veel kunagi pole maalitud nii kitšilikult ja sentimentaalselt, ning heliloojad ületavad üksteist kitšis ja sentimentaalsuses, te minge ainult teatrisse, seal ei pakuta praegu midagi muud peale ühiskonnaohtliku kitši, ei muud peale sentimentaalsuse, ja isegi siis, kui teatris käivad asjad brutaalselt ja metsikult, on see siiski vaid labane kitšilik sentimentaalsus. Minge kunstinäitustele – teile näidatakse ainult äärmist kitši ja kõige vastikumat sentimentaalsust.
