Mortoni poole jäävasse akendeta otsa oli ehitatud lai ukseava, praegu olid selle ees märksa tänapäevasema ja lihtsama kontstruktsiooniga uksed, mis olid hoone muu stiiliga vastuolus. Ehitisel oli kaks korrust; ülemisel korrusel, umbes inimese kõrgusel, oli näha kaks ühesugust avaust, mis algasid põranda tasandilt. Ühe ava kõrval ulatus seinast välja roostes talide ja plokkide süsteem.
Vana heinaküün ja laudad, mõtles Morton, nüüd lihtsalt ladu. Huvitav, mis nende algupäraste ustega juhtus? Ma arvan, et nad kasutavad mingit osa sellest ruumist aida või poegimispaigana. Isegi vaatamata oma praegusele olukorrale paistis hoone teiste hulgast teravalt silma. See oli sama, kui näha mõnda vanemat räbalais, kuid härrasmehelikku hulkurit istumas ühel pingil koos teiste, mitte nii esinduslike punaninadega. See viis Mortoni mõtted Monty Bickerstaffe’ile.
Sel ajal kui Morton oli tegelenud ümbruskonna uurimisega, oli proua Colley oma klanni kokku kogunud. Nüüd ilmusid nad lagedale, mõned majast; teised selle nurga tagant, ilmselt kusagilt majatagusest kohast. Nad liikusid ühtlase grupina Mortoni poole ja seisid vaikides, oodates, et tema vestlust alustaks.
Proua Colley-vanemal polnud enam ämbrit käes, aga tema sõrmed olid endiselt konksus, otsekui hoiaks ta ikka veel sangast. Tema kõrval seisis sõjaka ilmega keskealine naine. Tema näojooned ja kehakuju olid ebakorrapärased ning nahk tuulest parkunud ja täis enneaegseid kortse. Naise sirged ja rippuvad, halvasti värvitud juuksed olid näolt eemale tõmmatud ja seatud hobusesabasse. Ta kandis kuldseid kõrvarõngaid, aga polnud meigitud, ja tema paljad käsivarred olid kaunistatud tätoveeringutega. Ta seiras Mortonit oma väikeste tumedate silmadega, ise samal ajal sigaretti tõmmates. See peab olema Maggie, too minia, mõtles Morton. Küll oleks tore hommikuti ärgata ja näha sellist pead oma kõrval padjal!
Mees, kellel oli au olla tema abikaasa, seisis Maggie kõrval: ta oli tüse ja habemega, räpastes teksades ja tepitud vateeritud vestis, mida ta kandis paksu särgi peal. Seejärel hakkasid silma perekonna nooremad liikmed. Üks neist oli Gary, vaevumärgatav naeratus näol, ja tema kõrval seisis ülekaaluline blond, kes kandis musti liibuvaid retuuse, mis üksnes rõhutasid tema lihavaid reisi ja priskeid sääri. Tema keha ülemist otsa kattis mingi lotendav rõivatükk. Viimasena ilmus blondi tüdruku tagant välja üks väike laps ja seisatas Mortoni ette, vahtides teda silmagi pilgutamata. See oli tüdruk, umbes kolme või nelja aastane, vähemalt Mortoni arvates. Tema juuksed olid kammimata. Tal olid jalas roosad sukkpüksid ja seljas punakaslilla pluus, käes aga pigistas ta mingit räbaldunud pehmet mänguasja, kelles Morton arvas ära tundvat Teletupsu, kuigi ta polnud kindel, millise täpselt.
„Härra Colley?” pöördud Morton selgel häälel habemega mehe poole.
Mees astus ettepoole ja noogutas. „Dave Colley, mina’p see olen.” Ta osutas sigaretiga naise suunas. „Minu naine.”
Morton võttis tutvustuse noogutades vastu. Naine ei teinud sellest välja ja imes vaikselt oma suitsu edasi, mis ikka veel hõõgus. Selline ilme oli tal arvatavasti kogu aeg.
„Minu emaga olete te juba kohtunud,” jätkas Dave Colley. „See on mu poeg Gary. Ma arvan, et teda nägite te samuti, eile. Ja minu tütar Tracy. See väikseke on minu lapselaps, meie Katie.”
„Tere, Katie,” ütles Morton lapsele, sest keegi teistest polnud temast väljagi teinud.
„Tele,” ütles laps ja tõmbas valjusti ninaga. Ta tõmbas Teletupsuga üle oma sõõrmete.
„Kus siis härra Monty on?” küsis Dave Colley. „Mis te selle vana õnnetu vennikesega teinud olete?”
„Ta on ühe oma sugulase juures,” ütles Morton. „Ma tahaksin teilt kõigilt eilse kohta küsida. Nüüdseks olete te arvatavasti kuulnud, et härra Bickerstaffe’i juurest Balaclava House’ist leiti surnukeha, kui ta linnast poeskäigult tagasi tuli.”
Nad ei ilmutanud selle uudise peale mingit üllatust, seega olid nad laiba olemasolust juba kuulnud. Nüüd oli küsimus selles, kellelt nad seda kuulnud olid? See oli järjekordne küsimus, mis ootas vastamist.
„Meie ei teadnud sellest kõigest mitte midagi!” urises vanaema Colley. Ta oli võtnud kaitsva hoiaku, pea maas, õlad küürus. Võibolla arvas ta mingil seletamatul põhjusel, et Morton kavatseb talle kallale tungida ja ta maha paisata.
„Ole rahulik, memm,” ütles Dave talle.
Teda ei õnnestunud nii kergesti vaigistada. „Auväärne härra Monty ei teadnud selle kohta samuti midagi. Pole tema süü, et ta selle leidis. Kõik võivad midagi leida, see ei tee neid veel vastutajaks, on ju nii? Ta tundis end nüüd ülekohtuselt kohelduna, ja olles hääle tagasi saanud, muutus jälle iseendaks.
Tekkis kentsakas hetk, mille jooksul nii Morton kui ka Colley’d üritasid temast mitte välja teha. See möödus aga kiiresti. Colley’d hoidsid kokku nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.
„Te olete härra Bickerstaffe’iga kogu elu naabrid olnud,” ütles Morton, keda hämmastas kõige rohkem see, et keegi oli pidanud elama kõrvuti sellise seltskonnaga nagu Colley’d.
„Vastab tõele,” ütles Dave. „Minu vanaisa, vana Jed Colley, tundis Montyt juba siis, kui Monty oli alles laps. Bickerstaffe’id ja Colley’d on elanud siin juba aastaid.”
„Kas te olete alati sigu pidanud?”
„Seda küll,” nõustus Colley. „See siin on meie kodu, pärandatud isalt pojale.”
„Ah nii,” ütles Morton. „Kus te kõik eile olite?”
„Ma arvan, et siin ja seal. Gary käis linnas.”
Dave Colley kas rääkis tõtt või luiskas, mõtles Morton, ja tahtnuks teada, kumb variant on õige. Eile oli Gary inspektorile öelnud, et ta oli teel linna. Nüüd toetas isa tema versiooni.
„Eriti tahaksime me teada, kas te nägite siin piirkonnas mingeid võõraid või kas või üht võõrast. Või mõnda tundmatut autot siit välja mineval teel.”
Colley raputas oma kahupead. „Ei, mitte ühtegi. Suurema osa ajast oli siin üsna vaikne.”
„Aga teie ülejäänud?” küsis Morton teistelt pereliikmetelt, kuna neile paistis meeldivat, et Dave räägib ja vanaema Colley ütleb vahel mõne sõna sekka.
„Me pole mitte midagi näinud?” ütlesid kõik kooris.
„Aga sina, Katie?” küsis Morton ootamatult lapselt, küürutades temani. Ta kuulis, kuidas kõik Colley’d lõid sumisema, sest nad olid arvatavasti üllatunud, et ta pärib väikeselt lapselt.
„Katie, kas sa nägid eile kedagi, keda sa ei tunne? Kedagi seal tee peal? Meest või naist või paljusid inimesi?”
„Ei,” ütles Katie.
Mortonile meeldis see kollektiivne pingelõdvendus, mida oli kokku kogunenud Colley’de hulgas tunda.
„Te ju näete ise,” ütles Dave. „See rada teeb meie värava juures kurvi. Siit kohast pole tee otseselt nähtav. Selleks peab olema lausa tee peal.”
See oli õige küll. „Kus sead on?” küsis Morton.
Dave pilgutas silmi ja uuris Mortonit mõne hetke. „Ma näitan teile,” ütles ta. Ta pöördus ja kutsus Mortoni endale käeviipega järele. Nad asusid teele maja nurga poole. Teised Colley’d, Gary välja arvatud, kadusid uuesti majja. Gary tuli oma isa ja Mortoni järel.
Kui
