kruusid kraanikaussi ja loputas puhtaks. Neid kuivatusrestile kummuli asetades ütles ta: „Mul on kahju, Katie. Jääb mulje, nagu oleks elu kodus sulle raske, kuid midagi muud ei saa ma öelda ega teha.”
Katie ütles kõheldes: „Ma mõtlesin, et kui te läheksite ja räägiksite mu vanematega?”
„Mina?” pööras Meredith ringi. „Nad isegi ei tunne mind!”
„Ma olen neile teist rääkinud. Teid nad kuulaksid, olen selles kindel.”
„Ei, Katie, ma ei saa seda teha!” ütles Meredith talle kindlalt.
Tüdruk oli tüki paberit lagedale toonud. „Vaadake, ma kirjutasin üles meie telefoninumbri ja oma vanemate eesnimed. Adeline ja Matthew. Isa kutsub ema Addyks. Adeline on kole nimi, suguvõsa traditsioon. Mul vedas, et ma seda endale kaela ei saanud. Issi pani oma sõna maksma. Katherine on samuti suguvõsas käibel, nii saingi selle, tänu jumalale. Kuid ma arvan, et emme soovib ikka veel, et ma oleksin Adeline.”
„Katie, ma ei saa seda teha!”
Kuid külaline toppis paberilehekese moosipurgi alla. „Jätan selle siia. Ma pean nüüd minema. Tänan, et lubasite mul end värvimisel aidata. Umbes kell kuus on sobiv aeg mu vanematega ühendust võtta. Ema teeb pärastlõunati uinakut.”
„Ei, Katie!”
See laps on kangekaelne, selge see. Välja näeb küll selline kahjutu väike süütuke! Ta võttis roosa kitli seljast ja riputas korralikult ukse taha. „Nägemiseni, Meredith!” Välisuks klõpsatas ta järel kinni.
Üksi jäänud, korjas Meredith paberitüki moosipurgi alt üles ja – soovides panna seda ükskõik kuhu mujale – pistis roosa kitli taskusse. Ta ei kavatsegi seda teha. Katie peab õppima, et ta ei saa inimestega niimoodi manipuleerida.
Kuid Meredithi meelerahu oli häiritud ja tööle keskendumine oli nüüd võimatu. Ta ei saanud midagi parata, et arutles edasi selle üle, mida Katie oli rääkinud. Kes on Marla ja kas ka tema elab Park House’is? Kas Matthew Conway harrastab jultunult otse tütre nina all ménage à trois’d?
Kell kaksteist ta pea valutas. Ta pani purgile kaane peale, võttis seljast maalrisärgi, tõmbas selga sviitri, harjas juukseid ja läks välisukse juurde.
Kui ta välja astus, sulges keegi proua Pride’i ukse ja ilmus tillukesest eeskojast nähtavale. See oli lühikeste juuste ja pinevil ilmega noor naine. Ta peatus ja põrnitses Meredithi, kes põrnitses vastu.
„Helen Turner?” söandas Meredith viimaks katkestada vaikuse, mis ähvardas piinlikuks muutuda.
„Jah, teie olete Meredith Mitchell. Proua Pride…” Helen jäi vait ja ta nägu värvus kergelt roosaks.
„Proua Pride rääkis teile minust ja Alanist.”
Helen krimpsutas nägu. „Vabandust. Ta on armas daam, aga natuke lobamokk.”
Taas võttis maad kohmetu vaikus, mille kestel nad teineteist võõristades vaatasid. See on totter, mõtles Meredith. Helen on Bamfordis võõras ja pealegi veel naaber. Ma võin vähemalt üritada olla sõbralik!
„Kas te lähete praegu politseijaoskonda?” küsis ta.
„See on mu lõppeesmärk, kuid ma mõtlesin linnas peatuse teha ja vaadata, kas seal on mõni väike kohvik. Proua Pride pakub mulle hommiku- ja õhtusööki, kuid lõunaga pean ise hakkama saama. Bamfordi jaoskonna politseisöökla on natuke algeline.”
„Ka mina lähen välja lõunale,” ütles Meredith. „Ma värvin kööki ja värvihais mõjub mulle halvasti. Vahest võiksime kusagil koos süüa? Kas teile meeldivad kala ja praekartulid?”
Alan Markby oli tol hommikul varakult jalul, tehes oma ette teatatud külaskäiku „Hõbekellukestesse”. Kell veerand üheksa autost väljudes nägi ta, et pubi uks seisab kiilu abil lahti. Pubile lähenedes andsid sellele seletuse talle vastu hõljuv liisunud õlle ja tubaka hais.
Ta astus sisse. Toolid olid kummuli laudadele tõstetud, tolmuimeja seisis mahajäetuna keset põrandat. Kedagi polnud liikvel. Ta hüüdis: „Kas keegi on kodus?”
Tagantpoolt kostis kolinat ja vanduvat naisehäält. Baariletitagusest uksest ilmus nähtavale Daphne Reeves, pühkides köögirätikusse käsi. Markbyt nähes paistis ta hirmu tundvat.
„Oh, härra Markby! Te olete varajane. Terry läks kaubikuga üht-teist kaupa tooma. Ta on umbes kahekümne minuti pärast tagasi.”
„Hea küll,” ütles Markby rõõmsalt. „Ma ootan, kui tohib.” Ta istus baaripukile, toetas küünarnukid niiskele letile ja naeratas naisele.
Kriminaaljuurdluses oli iga väike vedamine abiks. Nagu näiteks leida Daphne üksinda. Reeveside duos oli tema kahtlemata vähem resoluutne või vähemasti vastuvõtlikum südametunnistuse sunnile.
Daphne silmitses teda närviliselt. „Soovite juua, härra Markby?”
Markby vaatas sinnapoole, kus kohvimasin leti taga õrnalt puristas. Selle paigaldamine šokeeris kindlasti mõndagi vana kundet. Ta kujutas ette nurinaid. Kohv pubis? Yuppie’de ajuvabadus! „Võtaksin tassi seda,” ütles ta. „Tänan teid.”
Naine oli üllatunud, kuid liikus leti taga agaralt, rõõmus, et midagi teha saab. „Ma just keetsin seda seks ajaks, kui Terry tagasi tuleb.” Ta tõi Markbyle kohvi, väike plasttops alustassile asetatud.
„Kas teie ei joogi kohvi?” küsis Markby, segades koort kohvi hulka. Ta lisas: „Hirmus raske töö see pubipidamine!”
„Seda võite uskuda!” ütles Daphne südamest. Ta läks ja tõi tassi ning ühines Markbyga. „Terry ei jää kauaks.” Ta soovis ikka veel, et Terry oleks siin, kuid ei paistnud enam närviline.
„Äri näis eile õhtul üsna vilkalt käivat. Võtab vististi omajagu aega, et ettevõte üles ehitada?” Markby rüüpas ettevaatlikult kohvi. See polnudki nii halb.
„Nüüd läheb juba paremini. Nädalavahetused on meil üldiselt täis. Esmaspäevad ja teisipäevad on laisavõitu. Sellepärast meil oligi vaja toitlustamise pool käima saada. Kui sa suudad pakkuda mõistliku hinnaga korralikku pubitoitu, läheb jutt varsti laiali. Siis saad ka korraliku klientuuri. Teate küll – ilusasti riides ja puha.”
„Kuid teil käib siiski palju noorukeid – nii te eile ütlesite.”
Naise näolihased tõmbusid uuesti pingule. „Me tõesti küsime nende vanust, kui meil sellekohane kahtlus tekib, härra Markby. Kuid tänapäeval on nii raske aru saada ja kui meil on kiire…”
„Jaa-jah, saan aru.” Ta võttis menüükaardi kätte. Valik oli väike ja ettearvatav, kuid rahuldav. „Teie valmistate kõik toidud, proua Reeves?”
„Jah, Terryst pole kastmepannide juures mingit kasu!” Põgus naeratus valgustas tema kaunist ümarat nägu. „Ta on kuldsete kätega mees! Pange tähele, ta töötas nagu loom, et köök korda seada.”
Ka eile olid Reevesid kööki maininud. Nähtavasti oli see teema nende mõtetes päris esirinnas.
„Minu… üks mu sõber,” ütles Markby avameelselt, „tegeleb parajasti vana köögisisustuse väljaviskamise ja üldse maja kordategemisega.”
Kõnelemise
