tagasi akna juurde ja vaatas välja, kuid ei näinud, kes oli ukse juures. Väljas rippus aia kohal otsekui hallikas tekk, kuid päris kindlasti ei olnud veel pime. Lõppude lõpuks ei olnudki liiga hilja külalise jaoks.
Ta hüüdis: „Üks hetk!” ja läks ust avama. Külm tuulepuhang hoovas sisse. Hetke vältel ei suutnud ta silmad elektrivalguse kaotusega kohaneda. Siis võttis poolvalguses kuju üks liikuv, lähenev kogu. Seal seisis sale naisekuju, juukseliaanid õhuvoolus liigahtamas.
Esialgu kahmas ebausk ta oma halvavasse haardesse, siis ahmis Andrew õhku: „Mida kuradit sina veel tahad?”
Alani maja oli täiesti pime, kui Meredith kohale jõudis, ja midagi enamat polnud ta lootnudki. Ta avas oma võtmega ukse ja astus postihunnikule. Ta roobitses saadetised kokku ja korjas üles ning läks kitsast esikut pidi kööki. Lävel süütas ta valguse ja ägas.
Oli ilmne, et täna hommikul polnud Alani koristajatädi siin käinud. Kõrbenud röstsai lebas seal, kuhu see oli jäetud – valamu kõrval nõudekuivatusalusel. Eri kuju ja karva kruusides oli kuivanud tee- või kohvisagu. Prügiämber oli nii täis, et ajas juba peaaegu üle ääre. The Garden’i, Kuningliku Aiandusseltsi ajakirja viimane number lebas lahtiselt laual, ümber laiali puistatud leivapuru.
„Ma ei salli,” ütles Meredith valjusti, asetades Alani posti ajakirja kõrvale, „teise inimese majapidamistööde tegemist.”
Ta polnud enesegi kodustest toimetustest eriti vaimustunud. Aga kui ta on endale tassi teed keetnud, võib seista ees pikk ootamine. Ei või iial teada, kui kaua läheb aega, enne kui Alan koju jõuab. Mõni uus juhtum võis teda kinni pidada. See oli sedasorti asi, mida ikka ette tuli, ning mis pani teda üha uuesti politseitööd kiruma.
Kui aus olla, siis oli ta enesegi karjääris varemalt ootamatuid plaanimuutusi ette tulnud. Ta riputas õlakoti toolileenile, lülitas sisse elektrilise veekannu ja asus koristustöid tegema.
Ta oli just maja joonde saanud ja jõi teed, kui kuulis võtme keeramist lukuaugus ning jalgade trampimist esikus. Alan, heledad juuksed tavatult sassis ja kitsas piklik nägu punetav, tormas kööki. Meredith lämmatas kihu naerma pahvatada, sest mehel õnnestus kombineerida innukust ja ujedust ainult temale omasel moel. Tema selgetes sinisilmades leegitses nagu ikka arukas uudishimu, just nagu ootaks ta teisteltki midagi, mingit võrdväärse arukuse ilmingut. Ta ei kaotanud kunagi, mõtiskles Meredith kõveralt muiates, isegi kõige äärmuslikumates tingimustes, oma loomuomast väljapeetust. Siin seistes meenutas ta Meredithile erutunud afgaani hurta, kes oma kõhna koonu kergitab, läikivat kasukat pillutab ja sihvakatel käppadel ringi tiirutab, just nagu asutaks nüüdsama mõne seikluse kallale.
„Hea ajastus!” teatas Meredith lähemale tulles ja käsi mehe kaela ümber põimides.
Alani ilme oli rahulolev, kuid ka natuke üllatunud, sest Meredith polnud loomu poolest väliselt kirglik.
„Vabandust…” hingeldas ta Meredithi rutakalt suudeldes. „Ma üritasin varakult tulema saada. Aga ma jõudsin vaevalt pärast sinu kõnet toru hargile panna, kui hakkas juhtuma, üks asi teise järel–”
„Ära selle pärast muretse.” Meredith tundis südametunnistust valusalt torkavat. „See on nagunii varastatud aeg. Ma poleks pidanud enne ära sõitma kui homme keskpäeval. Ma ju rääkisin sulle, et nihverdasin varem tulema. Kuidas sul see nädal on läinud?”
„Üksluiselt. Kuidas koolitus oli?”
Meredith mõtles küsimuse üle tõsiselt järele. „Üsna samasugune, nagu sellised ettevõtmised tavaliselt ikka on. Üldiselt tubli rühm inimesi, kuid enamik neist võtab seda kui tööst vaba nädalat, millele on mõni tüütu kohustus juurde lisatud.”
„Eks sa võta siis samasugune hoiak.” Alan läks veiniriiuli juurde.
„Mul kaasnes selleks valmistumisega suur hulk tööd…” Nähes, et Alan oli veini juba välja valinud ja küsival ilmel pudelit hoides tema poole pöördunud, jättis Meredith ülejäänud lause sinnapaika. Keda see lõppude lõpuks ikka huvitab? Tema oli oma osa teinud.
„Heakene küll. Jah, see vein, minugipärast.” Meredith sirutas käed pea kohale ja lõdvestas end nagu kass. „Nädalavahetus algab nüüd! Kojusõit oli igatahes rahulik. Tulin ühe jutiga, ei mingeid peatusi ega midagi. Homme pärastlõunal, kui tuleks võidelda reedeõhtuse liiklusega, oleks asi hullem. See, et peaaegu kõik täna õhtul koolituselt lahkusid, andis ka mulle vabanduse.”
„Tead mis,” ütles Alan korgitseriga maadeldes. „Anna mulle kakskümmend minutit duši all käimiseks ja riiete vahetamiseks ja me läheme uude Kreeka restorani. Räägitakse, et see on väga hea.”
„See kõlab küll kenasti. Aega on, ära kiirusta. On ju nädalavahetus! Ainult et – sa lähed vist homme tööle?”
Alan krimpsutas nägu. „Arvatavasti. Aga võib-olla saan ma lõunaajal ära tulla. Annan endast parima. Mõtleme midagi erilist välja, midagi teistsugust. Lõhume rutiini.”
Meredith judises. Rutiin – see’p see kardetud sõna oligi. Elu hakkas muutuma ettearvatavaks. Ta oli seda põrgut kolmkümmend kuus aastat edukalt vältinud ja nüüd hiilis järeleandmatult ligi väljavaade korrapäraseks eluviisiks, kuhu ei mahu enam mingeid üllatusi. Roll, mida ta oli mõne viimase päeva jooksul mänginud, oli seda tunnet veelgi tugevdanud.
Valjult ütles ta – rohkem küll enese rahustamiseks kui info jagamise mõttes: „Rikkusin täna reeglit. Võtsin hääletaja peale.”
Ehtpolitseilik kulmukortsutus. „Väga rumal.”
„See oli tüdruk.”
„Vägivald ei pea tingimata meessoost tulenema. Tänapäeval on tüdrukud juba hullemad kui poisid,” teavitas Alan teda mornilt.
„Too tüdruk oli küll väga hea keelekasutusega ja veetlev – ta oli teel Tudor Lodge’i.”
See köitis Alani tähelepanu. Ta pani avatud veinipudeli valamata käest. „Ja ta hääletas? Oli ehk noore Luke’i üliõpilasest sõber.”
„Ma küsisin seda, aga ta ütles, et ei ole. See üllatas mind. Ta võis muidugi ka valetada.” Meredithile torkas pähe, et viimane ütlus oli võib-olla liiast, ning ta ruttas seda õigustama. „Ta paistis kõhklevat, enne kui ei ütles. Pealegi oli ta üsna kummaline noor naine, kuigi rabavalt hea välimusega ja hunnitute juustega. Väga enesekindel samuti, isegi pisut tohe.” Ta manas selle võib-olla vanamoodsalt kõlava sõna pärast näole vabandava grimassi, kuid see tundus olevat tabav. „Ta käitus nii noore inimese kohta väga suursuguselt!” selgitas ta ja lisas mõtlikult: „Ilmselt tuli ta veoauto pealt.” Meredith tõstis käe, et lükata hajameelse liigutusega kõrvale salguke tumepruune lühikeseks lõigatud juukseid.
„Mis veoauto?” Alani tähelepanu oli kõrvale juhitud, kuid siis meenus talle vein. Ta valas kummalegi klaasikese.
„Tänan, terviseks!” Meredith tõstis klaasi ja rüüpas väikese lonksu. „Imehea. Noh, teeristis oli veoauto ja ma arvan – lihtsalt järeldan –, et ta pidi selle pealt maha tulema. Ta kõndis mööda teed, väike seljakott ühes, aga ei hääletanud. Ma mõtlesin, et hakkab juba natuke pimedaks minema, ja see oli üksildane paik. Ma otsustasin head samariitlast mängida.” Ta vaikis hetkeks. „Ma ei usu, et ta on seal varem käinud. Tahaksin teada, kas nad ootasid teda. Mulle jäi küll selline mulje, et ei oodanud. Võin sulle tõesti öelda, et kogu see lugu muutis mu väga murelikuks.”
Alan ühmatas.
