title>
Oli esmaspäeva hommik. Esmaspäeva varahommik. Eelmisel päeval, see tähendab siis pühapäeval, olin lugenud mereröövlitest. Olin lebanud vanal lamamistoolil, mille riie on pehkinud. Seal ootad kogu aeg, millal läbi põhja sajad. Järgmisel suvel kohe kindlasti.
Lebasin kuuse varjus. See on 10-meetrine. Võib-olla ka 20-meetrine.
Kaks oravat lidusid tüve mööda üles-alla. Minu ümber sadas rahena käbisid ja oksi ja ma kuulsin, kuidas nad naersid. No ma ei tea. Olin täiesti kindel, et nad sihtisid mind meelega.
Loomad võivad olla päris kavalad. Näiteks rotid. Rotid on väga intelligentsed, umbes nagu inimesed, sellepärast neid kasutataksegi katseteks ja muuks sääraseks. Eriti kodurotte.
Kuid mitte Halvorseni. Minu kodurotti. Mustavalgekirjut kullatükki. Kui tema kord ühel ilusal päeval loomulikku surma sureb, sest ta on vana ja haige ja mitte mürgi tõttu, mida keegi temasse katseks süstinud on, siis saab ta korraliku haua korraliku pühendusega hauakivil. Mul oli see juba peas olemas.
„Tule issi juurde, ” ütles isa, kui ta Halvorseni kutsus.
„Tule emme juurde,” ütles ema.
See tähendas ju, et Halvorsen on mõnes mõttes nagu minu vend, täpselt nagu Magnuski.
Magnus on 6-aastane, minu väikevend ja kohutavalt tüütu. Ma pakkusin emale välja, et me võiks ju natukeseks vahetuse teha. Et näiteks Magnus võiks Halvorseni puuris magada ja Halvorsen minna Magnuse narivoodisse. See ei olnud muidugi hea mõte. Ema vaatas mind siis sellise pilguga ja ütles:
„Ei kommenteeri.”
Esmaspäeva varahommik. Ema ja Magnus ei olnud veel ärganud. Minu ees köögilaual lebas tilluke reisitablett. Pisitilluke ja hirmuäratavalt suur reisitablett. Kõrval oli klaas punast morssi. Ma pidin selle kuidagi kõrist alla saama. Nägin vaimusilmas mereröövleid, kes pidid ületama haidest kubiseva mere. Nägin orjasid, kes olid pingi külge aheldatud ja pidid aerutama, kuni kokku kukkusid. Nägin silme ees veritsevaid haavu, mida kaetakse sulanud tõrvaga. Mõtleks, mida kõike üks mereröövel pidi läbi tegema! Aga mina ise. Ja tablett. Tundsin end täieliku äpuna.
„Valmis?”
Isa seisis uksel.
Ma noogutasin.
„Kas sa tableti võtsid?”
Ma noogutasin taas. Nii poolenisti. Kui korralikult ei nooguta, siis ei valeta ka päriselt.
Mul oli tablett käes. Eks ma arvasin, et seda on hiljem lihtsam võtta. Näiteks kui ma jõuan bussini, millega me pidime sõitma, ja mul on käes koolapudel ja minu ümber seisab trobikond inimesi, keda ma ei tunne. Eks ma olin arem, kui ma kodus olen.
„Jäta Halvorseniga hüvasti. Ma viin senikaua su koti ära,” ütles isa.
Põlvitasin Halvorseni puuri kõrvale. Ta hoidis oma käpakestega puurivarbadest kinni ja pistis nina välja. Ta teadis, et miskit on teoksil. Ta oli seda õhust tundnud. Halvorseni juba ei peta.
Nii on loomadega. Pealegi olin ma kuulnud, et igatsusest võib haigeks jääda. Võib-olla hakkab Halvorsen mind nii hirmsasti taga igatsema, et jääb haigeks? Ta ei teadnud ju, et ma tulen kuue päeva pärast tagasi. Kui ma väike olin, neljane või nii, jäin ma haigeks, kui me puhkusele sõitsime. Täielik deprekas. Ma arvasin, et me kolisime ära ega tule enam kunagi tagasi.
Siis tekkis mul mõte. Mõte lihtsalt kargas mulle pähe, täpselt nagu süttib lambipirn Leidur Leo pea kohal. Ja siis ma lihtsalt tegin seda. Tõstsin Halvorseni puurist välja ja pistsin oma kampsuni alla. Oli ju varahommik ja veidi külm, nii et mul oli seljas nii T-särk kui ka kampsun. Nii et ma ei pidanud tundma tema küüsi, hirmteravaid küüsi oma ihu vastas. Siis jooksin kööki ja sealt välja isa juurde, kes mind auto kõrval ootas.
2
Läksin puhkusele üksi, ilma perekonnata. Koht, kuhu pidin minema, oli noortelaager ehk suvekoloonia, nagu seda veel kutsuti. Meie suvepuhkusest ei saanud sel aastal nimelt asja, kuna vanaema oli haigeks jäänud. See tuleb vist vanusest. Hakkad asju unustama. Sul lähevad meelest nimed, inimesed. Näiteks oli ta unustanud, et minu nimi on Sven ja et ma vihkan pähklišokolaadi.
„Tere … ee …ee …” ütles ta, kui külla läksin.
„Sven. Minu nimi on Sven, vanaema,” ütlesin mina.
„Kas sa šokolaadi tahad?” küsis ta.
Mina ütlesin jah ja läksin kapist šokolaadi tooma ja seal oli Firkløver1. Mida ma vihkan. Ja nii iga kord.
Ja siis unustas ta ära, kus on tualett. See polnud küll eriti ohtlik. Hoopis hullem oleks, kui ta oleks unustanud pliidi sisse. Sest siis võib tulekahju tekkida.
Ma arvan, et see on umbes nii, et ajus tekivad mustad augud. Sest kosmoses on mustad augud. Ja need, kes sinna kord sisse kukuvad, ei pääse enam kunagi välja. Nii et vanaema mõtted olid ehk jäänud sinna teisele poole. Mustadesse aukudesse, nende tagumisse otsa. Ma ei tea. Lihtsalt tuli selline mõte.
Igal juhul pidid ema ja isa sel suvel vanaema aitama, sest ta pidi haiglasse minema. Haiglasse pidi ta kolima selleks, et pääseda korteris ringi ekslemisest, otsides üha taga asju, mis olid juba mustadesse aukudesse kadunud.
„Sul on seal kindlasti põnev,” ütles ema, istudes, infovoldik käes. Suvelaagri info, seisis seal.
„Te saate kala püüda, ujuda, krabisid püüda …”
„Jube põnev,” ütlesin ma ja lugesin üle tema õla.
Minu arust jättis see üsna range mulje. Muudkui äratus ja hommikusöök ja … Parim asi puhkuse juures on just see, et sa ei pea kella vaatama. Magad hommikuti kaua. Oled õhtul kaua üleval. Võtad elu sellisena, nagu see on, või nii.
„Aeg on suhteline,” ütles isa. Mis tähendab, et näiteks kui sul on lõbus, siis aeg lendab. Ja kui sul on igav, siis aeg venib. Kuigi tegelikult kulub sama aeg, tundub see sulle teistmoodi. Saad aru, mida ma silmas pean?
Kui ma noortelaagri kirja nägin, siis jah, jättis see üsna range mulje. Just aja pärast. Tore, et seal polnud kirjas, mis kell sa pead vetsus käima. Või mitu korda päevas puuksu võib lasta.
Meil oli kodus raamat pealkirjaga „Peeretamise kunst”. Seal oli kirjas, et keskmine inimene peeretab päevas 15 korda. Mitu korda teeb see enne lõunat? Kui sind äratatakse kell 8 ja sa sööd lõunat kell 16?
„Ära sa neid kellaaegu väga tõsiselt võta, Sven,” ütles ema.
„Nad peavad lihtsalt nii tegema, muidu nad ei saaks nii paljusid lapsi ohjes hoida. Sulle tuleb kasuks, et kodust välja saad. Mõtle, kui vaikne ja igav siin on, kui peaaegu kõik on ära sõitnud. Ma luban sulle, et järgmisel aastal …”
„Sõidame Ameerikasse!”
„No ma ei tea, kas just sinna, kuid …”
„Või
Firkløver on Norra tuntud maiustuste tootja Freja piimašokolaad pähklitega. – Tlk.
