kui ma Halvorsenist midagi ei räägi. Vähemalt esialgu. Thomas näis tore ja tundus, et teda võis usaldada. Kuid ma ei võinud kindel olla. Võib-olla oli ta maailma suurim kitupunn. Nii et parem oli oodata, kuni ma teda veidi paremini tundma õpin.
5
Kui me olime paar tundi bussiga sõitnud, pidime praamiga minema saarele, kus asus laager. Kõik pidid bussist välja tulema. Lõhnas bensiini järele. Ja mere järele. Meriadru vahel loksusid millimallikad ja meriseened. Näis, nagu oleksid need surnud, kuid võib-olla olid nad nii vara hommikul lihtsalt natuke loiud.
Lonkisin piki kaid ja kergitasin natuke kampsunit, et Halvorsen õhku saaks ja merd näeks. Rotid ei näe tegelikult kuigi hästi. Nad kasutavad orienteerumiseks peamiselt haistmismeelt ja kuulmist. Loomade puhul on see tavaline. Olin Guinnessi rekordite raamatust lugenud, et on olemas loom, kes haistab emast 11 kilomeetri kauguselt. 11 kilomeetri!
Vaatasin Halvorseni. Ta kõrvad olid kikkis ja peast eemal. Nagu paraboolid. Nüüd püüdsid need kajakate karjeid ja lainete loksumist ning mootori undamist. Ma nägin, kuidas ta kuulatas ja mõistatas. Võib-olla oli kõik tema väikeses ajus suures segaduses. Ta aina nuusutas ja nuusutas. Ja ma sosistasin talle.
„Meri, Halvorsen. Lõhnab soolaselt, eks?”
Siis hüüdis keegi.
„Hei, sina seal, kai peal! Sõidame!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
