Dubrovski. Aleksandr Puŝkin

      Mõni aeg tagasi elas ühes oma mõisadest põline vene mõisnik Kirila Petrovitš Trojekurov. Ta rikkus, suursugune päritolu ja head sidemed tegid ta väga kaalukaks nendes kubermangudes, kus tal oli maaomand. Naabrid olid rõõmuga valmis täitma iga ta väiksematki tuju; kubermangu ametnikud värisesid tema nime kuuldes, orjameelset lipitsemist pidas Kirila Petrovitš temale õigusega kuuluvaks tribuudiks; ta maja oli alati täis külalisi, kes olid valmis tema meelt lahutama ta härrasmehelikus jõudeelus, võttes osa tema kärarikkaist ja vahel ka lausa metsikutest lõbustustest.

      Keegi ei julgenud keelduda tema küllakutsetest või jääda teatud päevadel ilmumata Pokrovskojesse vajalikku austust avaldama. Oma koduses elus ilmutas Kirila Petrovitš kõiki harimatu inimese pahesid. Kõige selle poolt ärahellitatuna, mis teda iganes ümbritses, oli ta harjunud vaba voli andma kõigile oma taltsutamatu iseloomu puhangutele ja kõigile oma üsna piiratud mõistuse tujudele. Hoolimata oma füüsilise jõu erakordsest tugevusest kannatas ta paar korda nädalas liigsöömise tagajärgede all ja oli igal õhtul vintis. Tema maja ühes tiivas elasid kuusteist toatüdrukut, kes tegid nende soole sobivat käsitööd. Tiibhoone akende ees olid puust võred; uksed hoiti lukus ja võtmed olid Kirila Petrovitši käes. Ettenähtud ajal käisid noored naisvangid pargis ja jalutasid seal kahe vanaeide järelevalvel. Aeg-ajalt pani Kirila Petrovitš mõne neist mehele ja uued astusid nende asemele.

      Talupoegi ja mõisarahvast kohtles ta valjult ja isemeelselt; sellest hoolimata olid nad temale ustavad; nad olid upsakad oma isanda rikkuse ning kuulsuse pärast ja omakorda lubasid endale nii mõndagi naabrite suhtes, lootes tema mõjukale kaitsele.

      Trojekurovi tavaline tegevus seisis ringisõitmises mööda oma laialdasi maavaldusi, kestvates pidutsemistes ja tembutamistes, misjuures viimaseid mõeldi välja iga päev ning nende ohvriks langes harilikult mõni uus tuttav; ometigi ei pääsenud nende eest alati ka vanad sõbrad, välja arvatud ainult Andrei Gavrilovitš Dubrovski. Seesama Dubrovski, kaardiväe eruleitnant, oli Trojekurovi lähimaks naabriks ning omas seitsekümmend hinge talupoegi. Trojekurov, kes oli ülbe läbikäimisel kõige kõrgemast seisusest inimestega, austas Dubrovskit hoolimata tema tagasihoidlikust varanduslikust olukorrast. Nad olid kunagi teeninud koos sõjaväes ja Trojekurov tundis oma kogemuste järgi tema kannatamatut ning otsustavat iseloomu. 1762. aasta sündmused lahutasid neid kauaks ajaks teineteisest. Trojekurovil, kes oli vürstinna Daškovi sugulane, hakkas elus hästi minema. Laostunud varandusega Dubrovski oli sunnitud erru minema ja elama asuma oma viimasesse järelejäänud külla. Sellest teada saades pakkus Kirila Petrovitš talle oma abi, kuid Dubrovski keeldus tänades ja jäi kehvaks, kuid sõltumatuks. Mõni aasta hiljem saabus Trojekurov eru-täiskindralina oma mõisa; nad kohtusid ja tundsid rõõmu jällenägemise üle. Sellest peale puutusid nad igapäev kokku ja Kirila Petrovitš, kes kunagi polnud mitte kedagi austanud oma külaskäiguga, käis koduselt oma vana seltsimehe majakeses. Kuna nad olid ühevanused, ühest ja sellestsamast seisusest pärit, ühel ja selsamal viisil kasvatatud, siis sarnanesid nad teineteisega osalt ka iseloomu ja kalduvuste poolest. Mõnes suhtes oli ka nende saatus ühesugune: mõlemad olid abiellunud armastuse pärast, mõlemad olid peagi leseks jäänud, mõlemal oli laps. – Dubrovski poeg sai kasvatuse Peterburis, Kirila Petrovitši tütar kasvas üles isa silma all ja Trojekurov kõneles tihti Dubrovskile: „Kuule, vennas, Andrei Gavrilovitš: kui sinu Volodkast saab asja, siis annan temale Maša naiseks; olgu pealegi, et ta on puupaljas.” Andrei Gavrilovitš raputas pead ja lausus harilikult vastuseks: „Ei, Kirila Petrovitš, minu Volodka ei kõlba peigmeheks Marja Kirilovnale. Niisugusel vaesel aadlikul, nagu on tema, on parem abielluda vaese aadlineiuga ja olla peremeheks majas kui muutuda ärahellitatud naise käsualuseks.”

      Kõik tundsid kadedust selle üksmeele pärast, mis valitses kõrgi Trojekurovi ja tema vaese naabri vahel, ning imestasid viimase julgust, kui ta Kirila Petrovitši pool lauas istudes avaldas varjamatult oma arvamust, muret tundmata selle pärast, kas see ehk ei olnud vastupidine majaperemehe arvamusele. Mõned tegid katset talitada tema eeskujul ja loobuda etteseatud kuulekuse piiridest, kuid Kirila Petrovitš hirmutas nad nii ära, et võttis nendelt alatiseks tahtmise teha sääraseid katseid, ja Dubrovski moodustas ainsa erandi, kes jäi väljapoole üldiselt kehtivaid seadusi. Ootamatu juhtum aga paiskas kõik segamini ja tõi kaasa suured muudatused.

      Kord varasügisel valmistus Kirila Petrovitš minema jahile. Eelmisel päeval oli koera- ja tallipoistele käsk antud hommikul kell viis valmis olla. Telk ja köök olid ette saadetud sinna, kus Kirila Petrovitš pidi lõunat sööma. Peremees ja külalised läksid koertetalli, kus koera keeli Kirila Petrovitši heldust ülistades elas külluses ning soojuses üle viiesaja hagija ja hurdakoera. Siinsamas olid ka staabiarst Timoška järelevalve all laatsaret haigete koerte jaoks ja seek ning osakond, kus puhtatõulised emased koerad poegisid ning imetasid oma kutsikaid. Kirila Petrovitš oli uhke selle suurepärase asutise üle ja ei lasknud kunagi juhust mööda, et sellega kiidelda oma külaliste ees, kellest igaüks oli talli näinud vähemalt juba paarkümmend korda. Külalistest ümbritsetuna ja Timoška ning ülemkoerapoiste poolt saadetuna kõndis ta mööda koertetalli; mõne koerakuudi ees jäi ta peatuma, kord haigete tervise üle järele pärides, kord enam või vähem karme ja õiglasi märkusi tehes, kord tuttavaid koeri enda juurde kutsudes ja neile lahkeid sõnu üteldes. Külalised lugesid oma kohuseks vaimustust avaldada Kirila Petrovitši koertetalli üle – ainult Dubrovski vaikis ja tusatses. Ta oli kirglik jahimees. Tema varandus aga võimaldas tal pidada ainult kahte hagijat ja üht sidukonda hurti; säärast uhket asutist nähes ei suutnud ta alla suruda teatud kadedustunnet.

      „Mis sa tusatsed, vennas,” päris temalt Kirila Petrovitš, „kas sinule minu koertetall ei meeldi?”

      „Ei,” vastas ta karedalt „koertetall on suurepärane – vaevalt elavad teie talupojad nõnda nagu teie koerad.

      Keegi koerapoistest sai pahaseks.

      „Oma elu pärast,” ütles ta, „ei saa meie, tänu jumalale ja härrale, nuriseda, aga mis tõsi – see tõsi, isegi mõnel aadlimehel poleks paha vahetada oma mõis ükskõik missuguse koerakuudi vastu siin. Kõht oleks tal rohkem täis ja ka soojem oleks tal olla.”

      Kirila Petrovitš puhkes oma teenri ninaka vastuse üle valjult naerma ja tema järel hakkasid laginal naerma ka külalised, kuigi nad tundsid, et koerapoisi nali võis käia ka nende kohta. Dubrovski kahvatas, kuid ei lausunud sõnagi.

      Sel hetkel toodi Kirila Petrovitšile korvi sees äsjasündinud kutsikaid näha, – ta hakkas nendega tegelema, kaks valis endale välja, teised käskis aga ära uputada. Vahepeal oli Andrei Gavrilovitš kadunud, ilma et keegi seda oleks märganud.

      Külalistega koertetallist tagasi jõudes asus Kirila Petrovitš õhtust sööma ja alles siis hakkas ta, Dubrovskit mitte enam silmates, tema üle järele pärima. Teenijad vastasid, et Andrei Gavrilovitš sõitis koju. Trojekurov andis käsu kohe talle järele sõita ja ta tingimata tagasi tuua. Mitte kunagi polnud Trojekurov jahile läinud ilma Dubrovskita, kes oli koerte väärtuslike omaduste vilunud ning peen hindaja ja igasuguste jahitülide eksimatu lahendaja. Teener, kes talle järele oli ratsutanud, jõudis tagasi, kui nad veel lauas istusid, ja teatas oma isandale, et Andrei Gavrilovitš polevat kutset kuulda, võtnud ega nõustunud tagasi tulema. Kirila Petrovitš, kes oli nagu harilikult nalivkadest kuumaks köetud, vihastus ja saatis sellesama teenri teist korda Andrei Gavrilovitšile teatama, et kui ta otsekohe ei tule tagasi Pokrovskojesse ööbima, siis läheb tema, Trojekurov, Dubrovskiga igaveseks ajaks tülli. Teener ratsutas uuesti minema. Laua tagant üles tõustes lubas Kirila Petrovitš külalistel laiali minna ja läks magama.

      Järgmisel päeval oli tal esimeseks küsimuseks: kas Andrei Gavrilovitš on tulnud? Vastuse asemel ulatati talle kiri, mis oli kolmnurkselt kokku keeratud; Kirila Petrovitš käskis oma kirjutajat kirja valju häälega ette lugeda ja sai kuulda järgmist: