müristas Trojekurov voodist palja jalu välja hüpates, „ma peaksin oma inimesi tema juurde saatma süüd tunnistama ja temal olgu õigus kas andeks anda või karistada! – Tõepoolest, mida ta õige mõtleb; kas ta ka teab, kellega tal on tegemist! Küll ma talle… Küll ta alles saab päevi näha, saab tunda, mis tähendab Trojekurovile vastu hakata!”
Kirila Petrovitš riietus ja sõitis tavalise hiilgusega välja jahile, – kuid jaht ei õnnestunud. Kogu päeva kohta nähti ainult ühtainust jänest ja seegi lasti käest ära. Ebaõnnestus ka lõunastamine väljas telgi all, vähemalt ei maitsenud söök Kirila Petrovitšile; ta peksis läbi koka, pahandas külalistega ja sõitis tagasiteel kogu oma jahiseltskonnaga meelega üle Dubrovski põldude.
Möödus mõni päev, aga tüli kahe naabri vahel ei lõppenud. Andrei Gavrilovitš ei tulnud Pokrovskojesse, Kirila Petrovitšil oli aga ilma temata igav ja ta meelepaha tungis häälekalt esile kõige solvavamate väljendustena, mis, tänu sealsete mõisnikkude agarusele, ulatusid Dubrovski kõrvu parandatud ja täiendatud kujul. Uued asjaolud võtsid viimase lootuse leppimiseks.
Kord sõitis Dubrovski ringi mööda oma väikest valdust; kasesalule lähenedes kuulis ta kirvehoope ja hetke pärast langeva puu raginat. Ta ruttas sallu ja sattus Pokrovskoje talupoegadele, kes rahulikult varastasid tema metsa. Teda nähes katsusid nad põgeneda. Kutsari abil võttis Dubrovski nende hulgast kaks kinni ja tõi nad kinniseotult oma mõisa. Ühtlasi langesid võitjale saagiks ka kolm vaenlase hobust. Dubrovski oli väga vihane; mitte kunagi varem polnud Trojekurovi talumehed, kes olid tuntud röövlid, julgenud oma tempe teha tema mõisa piirides, kuna neile teada oli tema sõbralik vahekord nende isandaga. Dubrovski märkas, et nad kasutasid nüüd ära tekkinud tüli – ja otsustas vastupidi kõigile sõjaseaduse reeglitele karistada oma vange vitsadega, millega vangid ise olid ennast varustanud tema metsas, hobused aga kanda mõisakirja ja saata tööle.
Kuuldus sellest sündmusest ulatus veel samal päeval Kirila Petrovitšini. Ta kaotas enesevalitsemise ja tahtis esimeses vihahoos kogu oma mõisarahvaga kallale tungida Kistenjovkale (nõnda nimetati tema naabri küla), see täielikult ära laastada ja mõisnikku ennast sisse piirata tema mõisas – säärased vägiteod ei olnud tal harulduseks. Kuid peagi võtsid ta mõtted teise suuna.
Raskete sammudega saalis edasi ja tagasi käies heitis ta juhusliku pilgu aknast välja ja märkas värava ees peatunud troikat; väikest kasvu mees, kes kandis nahast nokkmütsi ja friisiriidest palitut, väljus vankrist ja suundus tiibhoone poole valitseja juurde. Trojekurov tundis temas ära kohtu kaasistuja Šabaškini ja laskis teda enda juurde kutsuda. Mõni hetk hiljem seisis Šabaškin üht kummardust teise järel tehes juba Kirila Petrovitši ees ja ootas harda aukartusega tema korraldusi.
„Tere, kuidas su nimi oligi,” lausus Trojekurov, „mis asja sul oli?”
„Olin linna sõitmas, teie ekstsellents,” vastas Šabaškin, „ja astusin Ivan Demjanovi poole sisse, et teada saada, kas ehk ei ole teie ekstsellentsilt mingit korraldust.”
„Tulid väga õigel ajal, kuidas su nimi oligi; mul on sind tarvis, võta viina ja pane tähele, mis ma ütlen.”
Niisugune lahke vastuvõtt üllatas meeldivalt kaasistujat. Ta keeldus viina võtmast ja jäi suurima tähelepanuga kuulama Kirila Petrovitšit.
„Mul on naaber,” ütles Trojekurov, „mühakas väikemõisnik; ma tahan tema käest mõisa ära võtta – mis sa sellest arvad?”
„Kui on olemas mingisuguseid dokumente, teie ekstsellents, või…”
„Mis sa lobised, vennas, mis dokumente sulle tarvis on. Selleks on olemas korraldused. Selles just võim seisabki, et ilma igasuguse õiguseta mõis käest ära võtta. Aga oota. See mõis kuulus kunagi meile, ta osteti kellegi Spitsõni käest ja müüdi hiljem Dubrovski isale. Kas ei saa kuidagi sellest kinni hakata?”
„Keeruline asi, teie ekstsellents; arvatavasti toimus see müük seadusepäraselt.”
„Mõtle järele, vennas, katsu hoolega midagi leida.”
„Kui näiteks teie ekstsellentsil läheks korda teie naabrilt ükskõik mis viisil kätte saada akti või lepingut, mille alusel mõis kuulub temale, siis muidugi…”
„Saan aru, aga häda seisab selles – paberid hävisid tal kõik tulekahju ajal.”
„Kuidas, teie ekstsellents, tema paberid on ära põlenud! Mida paremat siis veel tahta – säärasel juhul suvatsege talitada seaduse järgi ja asi laheneb kahtlemata teie täielikuks rahulduseks.”
„Sa arvad nii? Noh, vaata siis – ma loodan su püüdlikkusele, ja minu tänulikkuse peale võid kindel olla.”
Šabaškin kummardus peaaegu maani, väljus, hakkas samast päevast peale askeldama plaanitsetud ettevõttega ja tänu tema kärmusele sai Dubrovski täpselt kahe nädala pärast linnast kutse esitada viivitamata vastavad selgitused, mis puutuvad Kistenjovka küla valdamisse.
Ootamatust arupärimisest üllatatuna kirjutas Andrei Gavrilovitš veel samal päeval vastuseks üsna jämeda kirja, milles ta teatas, et Kistenjovka küla sai tema omaks pärast ta kadunud isa surma, et ta valdab seda pärimisõiguse alusel, et Trojekurovil ei ole sellega midagi tegemist ja et igasugused kõrvaliste isikute nõudlused selle temale kuuluva omandi kohta on laim ja kelmus.
See kiri avaldas kaasistuja Sabaskinile üsna head muljet. Ta nägi esiteks, et Dubrovskil ei ole kuigi palju aimu asjaajamisest, teiseks, et nii ägedat ja ettevaatamatut inimest ei ole kuigi raske viia kõige väljapääsematumasse olukorda.
Kui Andrei Gavrilovitš kainelt oli kaasistuja arupärimise läbi vaadanud, leidis ta vajaliku olevat üksikasjalisemalt vastata. Ta kirjutas kaunis asjaliku paberi, mis aga hiljem aja kuludes osutus mitteküllaldaseks.
Asi hakkas venima. Oma õiguses veendunud olles ei tundnud Andrei Gavrilovitš kuigi suurt muret asja pärast; tal ei olnud tahtmist ega võimalust loopida enda ümber raha ja kuigi ta vahel ikka esimesena heitis nalja kantseleirottide müüdava südametunnistuse üle, ei tulnud talle mõtet pähe, et ta ise võib langeda laimu ohvriks. Niisama vähe tundis omakorda muret algatatud asja soodsa lahenduse pärast ka Trojekurov – tema nimel tegutsedes, kohtunikke hirmutades ja ära ostes ja igasuguseid korraldusi kord nii, kord teisiti tõlgitsedes hoolitses tema asemel asjaajamise eest Šabaškin. Kuidas lugu ka ei olnud, 18… aastal, veebruarikuu 9. päeval sai Dubrovski linnapolitsei kaudu kutse ilmuda ** maakonnakohtuniku juurde, et ära kuulata nimetatud maakonnakohtuniku otsus vaidlusaluse mõisa asjus tema, leitnant Dubrovski, ning kindral Trojekurovi vahel ja et anda allkiri oma rahulolemise või rahulolematuse kohta. Samal päeval sõitis Dubrovski linna; teel kihutas temast mööda Trojekurov. Uhkelt vahetasid nad pilke ja Dubrovski märkas oma vastase näol tigedat naeratust.
II PEATÜKK
Linna jõudes peatus Andrei Gavrilovitš tuttava kaupmehe pool, oli tema juures ööd ja läks järgmisel päeval maakonnakohtusse. Keegi ei pööranud temale tähelepanu. Pärast teda saabus ka Kirila Petrovitš, kirjutajad tõusid püsti ja panid suled käest kõrva taha, kohtuliikmed võtsid ta vastu sügava alandlikkuse avaldustega, austusest tema auastme, aastate ja tüseduse vastu nihutasid nad temale tooli lähemale; ta võttis istet asja avalikul arutusel, – Andrei Gavrilovitš toetus püsti seistes vastu seina, – tekkis sügav vaikus ja sekretär hakkas valju häälega kohtuotsust ette lugema.
Meie toome selle täielikult ära, arvates, et igaühele pakub mõnu näha ühte neist viisidest, kuidas meie Venemaal võime ilma jääda mõisast, mille valdamiseks meil on vastuvaidlematu õigus.
– 18..
