armsamat peksis. Mis siis ikka! Ei maksa meelt heita! Võib-olla lõpeb kõik veel hästi; ilmselt peavad araabia kaupmeestel orjad olema; ja miks ei võiks mina olla sedasama, mida on teised, sest ma olen inimene nagu teisedki. See kaupmees ei ole vist halastamatu; küllap ta kohtleb hästi oma orje, kui tahab, et need midagi ära teeksid.“
Nõnda rääkis Zadig ja tundis südamepõhjas muret Babüloni kuninganna saatuse pärast.
Kaupmees Sétoc lahkus kahe päeva pärast oma orjade ja kaamelitega Kõrbe-Araabiasse. Tema hõim elas Horebi kõrbe pool. Rännak oli pikk ja vaevaline. Teel olles pidas Sétoc teenrist märksa rohkem lugu kui isandast, sest esimene ladus kaamelile koorma osavamalt selga; ja kõik väikesed tunnustusavaldused langesid teenrile osaks.
Uks kaamel kärvas kahe päevatee kaugusel Horebist; kaameli koorem jagati laiali teenrite turjale; Zadig sai oma osa. Sétoc pahvatas naerma, nähes kõiki oma orje kummargil kõndimas. Zadig võttis endale vabaduse rääkida selle põhjustest ja selgitas Sétocile tasakaaluseadusi. Hämmastunud kaupmees hakkas teda teise pilguga vaatama. Nähes, et oli kaupmehes teadmishimu äratanud, õhutas Zadig seda veelgi, selgitades talle paljusid asju, millega Sétoc kauplemisel iga päev kokku puutus; ta rääkis metallide ja toiduainete erikaalust ühesuguse koguse juures; mitmete kasulike loomade omadustest; vahenditest, millega neid kasulikuks teha, kui nad seda ei ole; lõpuks hakkas Sétoc pidama teda targaks ja eelistama tema kaaslasele, keda oli nii kõrgelt hinnanud. Ta kohtles Zadigi hästi ja tal ei tulnud seda kahetseda.
Kui Sétoc oli oma hõimlaste juurde jõudnud, hakkas ta tagasi nõudma viitsada hõbeuntsi heebrealaselt, kellele oli selle summa kahe tunnistaja juuresolekul laenanud; aga need kaks tunnistajat olid surnud ja heebrealane, keda ei suudetud süüdi tunnistada, omastas kaupmehe hõbeda, tänades jumalat, kes oli talle andnud võimaluse petta araablast37. Sétoc kurtis oma muret Zadigile, kellest oli tema nõuandja saanud.
„Kus paigas,“ küsis Zadig, „laenasite te oma viissada hõbeuntsi sellele sõnamurdjale?“
„Ühe suure kivi peal,“ vastas kaupmees, „mis asub Horebi mäe juures.“
„Missugune iseloom on teie võlgnikul?“ küsis Zadig.
„Kelmi iseloom,“ vastas Sétoc.
„Ma küsin teilt, on ta ägeda loomuga või pikatoimeline, ettevaatlik või mõtlematu?“
„Ta on kõige ägedaloomulisem kõigist halbadest maksjatest, keda ma tunnen,“ kostis Sétoc.
„Lubage, ma kaitsen teie asja kohtus,“ käis Zadig peale.
Ta kutsuski heebrealase kohtusse ja kõneles kohtuniku ees nõnda: „Õigluse troonipadi, oma peremehe nimel tulin ma sellelt mehelt kätte nõudma viitsada hõbeuntsi, mida ta ei taha maksta.“
„Kas teil tunnistajad on?“ küsis kohtunik.
„Ei, nad on surnud; aga suur kivi, mille peal raha loeti, on alles; kui teie kõrgeausus oleks nii lahke ja käsiks selle kivi siia tuua, loodan ma selle peal tunnismärke näha; meie, heebrealane ja mina, jääme ootama, kuni kivi pärale jõuab; ma laseksin selle oma isanda Sétoci kulul siia tuua.“
„Mina olen hea meelega nõus,“ vastas kohtunik. Ja asus teisi asju arutama.
Kohtuistungi lõpul küsis ta Zadigilt:
„Noh, kas teie kivi ei ole veel tulnud?“
Heebrealane vastas naerdes:
„Teie kõrgeausus võib homseni ootama jääda, kivi ei jõuaks ikkagi pärale, sest see asub siit rohkem kui kuue miili kaugusel ja tema paigast nihutamiseks on vaja viitteist meest.“
„Ma ütlesin kohe,“ hüüdis Zadig, „et kivi võib tunnistust anda; kuna see mees teab, kus kivi asub, tunnistab ta üles, et selle peal raha loeti.“
Heebrealane sattus segadusse ja pidi kõik üles tunnistama. Kohtunik käskis ta kivi külge köita ja jätta sinna söögita-joogita, kuni ta on tagasi andnud viissada untsi, mis peagi ära maksti.
Ori Zadig ja kivi olid suure au sees kogu Araabias.
TULERIIT
Vaimustatud Sétoc tegi oma orjast endale südamesõbra. Ta ei saanud enam Zadigita läbi, nagu poleks saanud Babüloonia kuningaski, ja Zadig oli väga õnnelik, et Sétocil ei olnud naist. Zadig avastas, et ta isand on õilsusele kalduva loomuga, sirgjooneline ja arukas. Zadig tundis meelepaha, et Sétoc kummardas araablaste iidse kombe kohaselt taevavägesid, see tähendab päikest, kuud ja tähti. Mõnikord tegi ta sellest Sétociga tagasihoidlikult juttu. Lõpuks ütles Zadig talle, et need on kõige tavalisemad kehad, mis ei pälvi rohkem austust kui mõni puu või kalju.
„Aga need on igavesed olendid, kellest tuleb kõik, mis meile kasuks on,“ ütles Sétoc. „Nad elustavad loodust ja korraldavad aastaaegade vaheldumist; pealegi asuvad nad meist nii kaugel, et neid mitte austada on võimatu.“
„Teile toovad palju rohkem kasu Punase mere vood, mis teie kaupu Indiasse kannavad,“ vastas Zadig. „Miks ei võiks see meri olla niisama iidne kui tähed? Ja kui te imetlete seda, mis on teist kaugel, siis peaksite imetlema gangariidide38 maad, mis asub maailma lõpus.“
„Ei, tähed on selleks liiga säravad,“ ütles Sétoc, „et neid mitte austada!“
Õhtu jõudes süütas Zadig hulga kandelaabreid telgis, kus ta pidi Sétociga õhtust sööma; kui peremees tuli, langes Zadig põlevate vahaküünalde ette põlvili ja ütles: „Igavesed ja säravad valguseandjad, olge mulle alati heatahtlikud.“ Lausunud need sõnad, istus ta Sétocile pilku heitmata lauda.
„Mida te tegite?“ imestas Sétoc.
„Teen nagu teie,“ vastas Zadig. „Ma kummardan küünlaid ja ei pööra tähelepanu nende ja minu isandale.“
Sétoc sai aru mõistukõne sügavast mõttest. Orja tarkus läks talle hinge, ta ei raisanud enam ülistusi olevustele ja asjadele, vaid kummardas Igavest Olendit, kes oli nad loonud.
Tol ajal valitses Araabias hirmus tava, mis oli alguse saanud Sküütiast, tänu brahmaanide39 mõjule sisse seatud ka Indias ja ähvardas nüüd vallutada kogu Hommikumaa. Kui mõni abielus mees ära suri ja tema armastatud naine tahtis olla vaga, laskis ta enda kõigi nähes oma mehe surnukeha peal elusalt põletada. See oli pidulik sündmus ja seda nimetati lesetuleriidaks. Hõim, kellel oli kõige rohkem ärapõletatud naisi, oli kõige suurema au sees. Ühe Sétoci hõimust surnud araablase naine, nimega Almona, kes oli väga vaga, andis teada päeva ja tunni, kus ta pidi ennast trummipõrina ja pasunahelide saatel tulle heitma. Zadig seletas Sétocile, kuivõrd vastuolus on see õudne tava inimsoo heaoluga; lasta päevast päeva põletada noori leski, kes võiksid riigile lapsi sünnitada või vähemasti enda omad üles kasvatada; ta püüdis Sétoci veenda, et kui vähegi võimalik, tuleks see barbaarne komme ära kaotada. Sétoc vastas:
„Juba enam kui tuhat aastat on naistel õigus ennast põletada. Kes meist julgeks muuta seadust, mida aeg on pühitsenud? Kas võib olla midagi austusväärsemat kui iidne paha komme?“
„Mõistus on veelgi iidsem,“ ütles Zadig. „Teie rääkige hõimupealikutega, mina otsin noore lesknaise üles.“
Zadig laskis ennast noorele naisele tutvustada;
vihje juutide ja araablaste vahelisele vihavaenule
gangariidide all mõtleb Voltaire Gangese jõe ääres elavaid indialasi.
brahmaanid – India kõrgeima preestrikasti liikmed; olid erakud ja askeedid.
