ei muutunud? Tuletame meelde, et üheteistkümnendat ketast ei valmistatud. Seega pidi selleks, et kümme peret saaks oma 11. ketta, igast 11 perest üks jääma ilma kõigist oma ketastest.
See tähendas, et kui ühe pere viljasaaki ähvardas torm, ei kippunud teised enam talle appi minema. Kuigi turuplatsil oli ketastega mugavam kaubelda kui kanadega, tõi ketaste süsteem kaasa traditsioonilise spontaanse koostöö kadumise. See pani külaelanikud omavahel võistlema.
See lugu näitab ilmekalt, kuidas intressi mõjul on kogu meie majandus läbi imbunud võistlusest, ebakindlusest ja ahnusest. Need ei kao seni, kuni mõõdame kõike eluks vajalikku intressirahas. Kuid läheme nüüd oma looga edasi. Näeme, kuidas intress loob ka lõppematu surve pideva kasvu saavutamiseks.
Lietaer’ lugu saaks lõppeda kolmel viisil: võlgujäämine, rahapakkumise suurenemine või rikkuse ümberjagamine. On võimalik, et iga üheteistkümnes pere läheks pankrotti ja oleks sunnitud oma farmi kaabuga mehele (pankurile) loovutama; teine võimalus oleks lõigata uuest lehmanahast rohkem raha; kolmas võimalus on aga maksmisest keelduda ning pankurit tõrvas ja sulgedes veeretada. Samasugused valikud on igas liigkasuvõtmisel põhineval majandussüsteemis.
Kujutleme nüüd olukorda, et külaelanikud kogunevad ümber kaabuga mehe ja paluvad endale kettaid juurde anda, et päästa oma kaaslasi pankrotist.
Mees vastab: “Ma võin seda teha, aga annan ainult neile, kes tagavad, et maksavad mulle tagasi. Et iga ketas vastab ühele kanale, annan uusi kettaid ainult neile, kellel on kanu rohkem kui mulle võlgu olevaid kettaid. Kui nad maksmata jätavad, saan nende kanad konfiskeerida. Aga et ma olen hea inimene, võin teha uued kettad ka inimestele, kellel praegu piisavalt kanu pole, kui nad suudavad mind veenda, et neil on kanade tootmiseks hea äriplaan. Tõestage mulle, et olete usaldusväärsed. Võin soovitada külaelanikku, kes aitab plaani koostada. Ma laenan kümne protsendiga, kui olete leidlikud ja suurendate oma kanakarja 20 protsendi võrra, saate mulle tagasi maksta ja olete ka ise rikkamad.”
Talumehed vastavad: “See tundub mõistlik, aga kui uute ketaste intress on samuti 10 protsenti, ei ole meil ju ikka lõpuks piisavalt raha, mida tagasi maksta.”
“See pole probleem,” vastab võõras, “Kui tähtaeg kätte jõuab, teen ma uued kettad ja kui nende tähtaeg tuleb, teen jälle uued. Ma olen alati valmis uusi kettaid ringlusse laskma. Loomulikult peate te hakkama rohkem kanu tootma, aga kuni te seda teete, ei teki mingeid probleeme.”
Võõra poole pöördub väike laps: “Vabandust, härra, minu perekond on haige ja meil pole toidu ostmiseks kettaid. Kas võite ka mulle mõne uue ketta anda?”
“Kahju küll,” vastab mees, “seda ma ei saa teha. Saa aru, ma võin kettaid anda ainult neile, kes mulle tagasi maksavad. Aga kui sinu perel on kanu, mida tagatiseks anda, või kui saad tõestada, et suudad kõvemini tööd teha ja rohkem kanu kasvatada, annan ma kettad hea meelega.”
Kui üksikud ebaõnnestumised välja arvata, töötas süsteem mõnda aega hästi. Külaelanikud suutsid oma kanakarja kasvatada piisavalt kiiresti, et uusi kettaid saada ja kaabuga mehele tagasi maksta. Mõni talunik ei saanud siiski hakkama või tabas teda halb õnn. Ta läks pankrotti, tema valduse võtsid üle edukamad naabrid, kes palkasid ta enda juurde tööle. Kokkuvõttes kasvas aga kanakasvatus käsikäes raha lisandumisega 10 protsenti aastas. Küla kanakari paisus nii suureks, et kaabuga mehele lisandusid tema kolleegid. Kõik nad tegelesid agaralt ketaste lõikamisega ja nende jagamisega kõigile, kellel on hea kanakasvatusplaan.
Aeg-ajalt tekkis probleeme. Peagi sai selgeks, et nii palju kanu pole kellelegi tarvis. “Meil on munadest kõrini,” kaebasid lapsed. “Igas toas on sulgmadrats,” kaebasid talunike naised. Kanatoodangu tarbimise suurendamiseks leiutati kõikvõimalikke vahendeid. Võeti omaks komme iga kuu aja tagant uus sulgmadrats osta; ehitati suuremad majad, kuhu mahtus rohkem madratseid; vaidlusi lahendati munasõdadega. “Peame suurendama nõudlust kanade järele!” hüüdis linnapea, kaabuga mehe õemees. “See on tee rikkusele.”
Ühel päeval märkas vana külanaine uut probleemi. Varem olid küla ümbritsenud rohelised aasad ja viljakad põllud, nüüd aga oli kogu ümbruskond pruun ja reostunud. Metsad olid maha raiutud, et rajada põllud kanade sööda kasvatamiseks. Varem kaladest kubisenud jõed ja järved olid muutunud sõnnikust haisvateks reoveebasseinideks. Ta ütles: “See tuleb lõpetada! Kui me kanakasvatust edasi laiendame, upume peagi kanasita sisse.”
Kaabuga mees kutsus naise enda juurde ja püüdis teda rahustada: “Ära muretse, siin läheduses on teine küla, kus on palju viljakat maad. Meie küla meestel on plaan panna nad allhanke korras kanu kasvatama. Ja kui nad nõus pole… noh, meid on palju rohkem. Sa ei saa ju ometi kanakasvatuse piiramist tõsiselt mõelda. Kuidas siis külaelanikud saaksid oma võla tagasi maksta? Kuidas ma saaksin uusi kettaid teha? Nii läheksin isegi mina pankrotti.”
Ja nii muutusid kõik külad üksteise järel haisvateks jäätmehoidlateks, mida ümbritsesid hiigelsuured kanakarjad, mida kellelegi tarvis polnud. Külad võitlesid elu eest viimsete roheliste maalapikeste pärast, et veel viimased paar aastat kasvu jätkata. Sellest hoolimata hakkas kasvutempo aeglustuma. Sissetuleku vähenemisega hakkasid võlad kasvama ning lõpuks maksti kõik oma kettad kaabuga mehele. Paljud läksid pankrotti ja asusid tööle teiste külaelanike juurde, kes ise vaevu ots otsaga kokku tulid. Üha vähem oli inimesi, kes suutsid kanatooteid osta, seetõttu vähenes toodang veelgi. Kuigi kõik kohad olid kanu täis, oli üha rohkem inimesi, kes suutsid vaevu endal hinge sees hoida. Paradoksaalselt valitses keset küllust nappus.
Sellises olukorras olemegi tänapäeval.
Kasvusund
Ma loodan, et selle loo seos tegeliku majandusega oli ilmne. Intressi tõttu on võlg igal hetkel suurem kui olemasoleva raha hulk. Et süsteemi käigushoidmiseks vajalikku uut raha tekitada, peame rohkem kanu kasvatama – teisisõnu, peame looma rohkem “kaupu ja teenuseid”. See saab võimalikuks peamiselt tänu sellele, et hakatakse müüma midagi, mis varem oli tasuta. Metsast saab puit, muusikast kaup, ideedest intellektuaalne kapital, inimsuhetest tasulised teenused.
Tehnoloogiast kannustatuna on tasuta kaupade ja teenuste kaubastumine paari viimase sajandi jooksul kiirenenud ning tänapäeval on väga vähe asju, mis jäävad rahamajandusest väljapoole. Hiiglaslikud ühisvarad, sealhulgas maa ja kultuur, on ümber piiratud ja raha eest müüki pandud, et raha eksponentsiaalse kasvuga sammu pidada. Just sel põhjusel muudame metsa puiduks või laulud intellektuaalseks omandiks. Just sel põhjusel valmistatakse kaks kolmandikku ameeriklaste einetest väljaspool kodu. Just sel põhjusel on rahvameditsiinis tuntud maarohud asendunud farmaatsiatoodetega, laste hoidmisest on saanud tasuline teenus ning joogivesi on jookide seas kõige kiirema kasvuga müügiartikkel.
Intressil põhinevas rahas peituv lõpmatu kasvu sund tõukab möödapääsmatult tagant kogu elu, maailma ja vaimu muutmist rahaks. Tekib nõiaring – mida suurema osa elust muudame rahaks, seda rohkem vajame raha elamiseks. Kogu kurja juur on liigkasuvõtmine, mitte raha.
Vaatleme seda nüüd veidi lähemalt. Pank on nagu kaabuga mees. Ta on tavaliselt nõus raha laenama ainult juhul, kui tal on piisavalt põhjendatud ootus, et see tagasi makstakse. Tema ootus võib põhineda tulevikus loodetaval sissetulekul, tagatisel või heal krediidireitingul. Võla tasumata jätmisel on tõsised tagajärjed. Võla maksmine ei sõltu üksnes maksevõimest, vaid ka mitmesugustest sotsiaalsetest, majanduslikest ja juriidilistest survevahenditest. Kohtuotsusega võidakse vara võla katteks konfiskeerida ning kuigi võlavanglaid enam pole,72 on lootusetud võlglased inkassofirmade pideva jälgimise all, samuti on neil probleeme eluaseme leidmise, töö saamise ja taustauuringutega. Paljud inimesed peavad tagasimaksmist oma moraalseks kohuseks. See tunne on loomulik. Ka kingimajanduses tundsid kingituse
Tegelikult võidakse mõnes USA osariigis hakata neid taastama, sest inimesed eiravad kohtuotsuseid, vt White, “
