title>I
Mul on igav kambris olla. Vii mind ära kodunt välja, sinna, kus on naeru, nalja, tüdrukud kus tantsu löövad, uljad poisid keerutavad.
Kui hurmav, kui tore on suvine päev Väike-Venemaal! Kui rammestav-palavad on need tunnid, mil keskpäev särab vaikselt ja kuumalt ja ihara kuplina maa kohale kummardunud helesinine mõõtmatu ookean paistab olevat üleni hurma uppunud, hoides ja hellitades maad-kaunitari oma õhulises embuses! Pole ainustki pilve taevas. Pole mingit kõnet väljadel. Kõik oleks nagu surnud; ainult ülal, kõrgel taevasügavuses väriseb lõoke ja hõbedased laulud lendavad õhulisi astmeid mööda alla armunud maale ja harva sekka kajab stepis kajaka kisa või vuti hele hääl. Laisalt ja mõteteta, nagu sihitult jalutades seisavad pilvini ulatuvad tammed ja päikesekiirte pimestavad löögid süütavad lehtede maalilisi masse, visates teistele ööna tumedat varju, millele ainult tugeva tuule puhul pritsib kulda. Eeterlike putukate smaragde, topaase, korunde puistatakse kirevate aedade kohale, mida varjutavad sihvakad päevalilled. Hallid heinasaod ja kuldsed viljavihud on väljal laagris ja rändavad mööda tema mõõtmatuid avarusi. Viljaraskuse all lookapaindunud mureli-, ploomi-, õuna- ja pirnipuude laiad oksad; taevas ja tema puhas peegel – jõgi rohelises, kõrgeletõusvas raamis… kuis küll täis iha ja hurma on väike-vene suvi!
Säärases toreduses säras kuum augustikuu päev aastal üks tuhat kaheksasada… kaheksasada… Jah, aastat kolmkümmend saab sinna tagasi, mil maantee, nii umbes kümne versta kaugusel Sorotšintšõ alevikust, kihas inimestest, kes kõigist lähemaist ja kaugemaist taludest ruttasid laadale. Juba hommikust saadik venisid lõpmatu jadana tšumakid soola ja kalaga. Aeglaselt liikusid koormad heintesse mähitud pottidega, mis näisid tundvat igavust oma vangipõlve ja pimeduse pärast; paiguti ainult mõni eredaks maalitud kauss või makitra paistis uhkeldades vankrile torni aetud vitstest punutud koormast ja tõmbas toreduseaustajate heldinud vaadet endale. Paljud möödaminejad silmitsesid kadedusega pikakasvulist potisseppa, kõigi nende aarete omanikku, kes astus aeglasel sammul oma kauba järel, neid oma savist edvistajaid hoolikalt neile nii vastumeelse heina sisse mütsutades.
Üksikuina, teistest eemal, vedasid väsinud härjad üht koormat kottidehunniku, kanepi, lõuendi ja mitmesuguse muu koduse kraamiga, mille järel loivas peremees puhtas lõuendist särgis ja määrdinud lõuendist pükstes. Laisa käega pühkis ta ojana voolavat higi oma tõmmult näolt ja isegi tilkuvailt pikkadelt vurrudelt, mis olid puuderdatud selle halastamatu juuksuri poolt, kes kutsumatult külastab nii kaunitari kui hirmutist ja juba mitu tuhat aastat vägivaldselt puuderdab kogu inimsugu. Kõrvuti temaga kõndis koorma külge köidetud mära, kelle vagune välimus reetis ta kõrget vanust. Paljud vastutulijad, eriti noored poisid haarasid mütsi, kui möödusid meie talupojast. Siiski, mitte hallid vurrud ega tähtis kõnnak ei sundinud neid seda tegema; oli vaja silmad ainult veidi kõrgemale tõsta, et näha säärase aupaklikkuse põhjust: koormal istus tema kena tütar, ümmarguse näo ja mustade kulmudega, mis ühtlaste kaartena kerkisid kirgaste pruunide silmade kohale, muretult naeratavate roosade huultega ja pähe seotud punaste ja siniste paeltega, mis koos pikkade palmikute ja põllulillede kimbuga ehtisid uhke kroonina ta võluvat peakest. Paistis, et kõik huvitas teda; kõik oli talle imeline, uus… ja kenad silmad jooksid vahetpidamata ühelt esemelt teisele. Kuis mitte ollagi hajuvil! Esimest korda laadal!.. Kaheksateistkümne-aastane tüdruk esimest korda laadal!.. Kuid ükski möödakõndija ja möödasõitja ei teadnud, kui palju vaeva oli tal maksnud saada isa nõusse teda kaasa võtma, kes ise oleks küll kõigest hingest valmis olnud seda tegema, kui poleks olnud kurja võõrasema, kes oli õppinud niisama osavasti pihus hoidma meest, nagu mees ise oma vana mära ohje, kes oma pika teenistuse tasuks lonkis nüüd müügile. Rahutu abikaasa… Kuid unustasimegi, et ka naine ise istus siin kõrgel koorma otsas, nägusas rohelises villases jakis, millele oli otsekui nirginahale õmmeldud puha punaseid sabakesi, toredas plahtas, mis kirendas nagu malelaud, ja värvilisest sitsist otšipkas, mis andis mingi erilise tähtsuse tema punasele paksule näole, mille üle libises aga midagi nii ebameeldivat, nii metsikut, et igaüks ruttas otsekohe oma heitunud pilku üle viima tütre lõbusale näole.
Meie reisimeeste silmadele hakkas juba paistma Psjol; kaugelt lehvis vastu jahedust, mis tundus õige leevendavana pärast piinavat, laostavat kuumust. Läbi luhale hooletult laialipillatud must- ja hõbepaplite ja kaskede tume- ja heleroheliste lehtede hakkasid sätendama põlevad, külmaga ehitud sädemed, ja jõgi-kaunitar paljastas oma hõbedaselt hiilgava rinna, millele langes rikkalikult puude rohelisi kiharaid. Tõrges, nagu ta on neil hurmavail tundidel, mil tõetruu peegel haarab kadestamisväärselt endasse tema lauba, täis uhkust ja pimestavat hiilgust, tema liiliaõlad ja marmorkaela, mida katab tume, ruuge pea pealt langenud laine, mil ta heidab põlgusega minema ühed ehted, et asendada nad teistega, ja ta kapriisidel pole lõppu – ta peaaegu igal aastal muudab oma ümbrust, valib endale uue tee ja ümbritseb end uute mitmekesiste maastikkudega. Rida veskeid tõstis oma raskeile rattaile laiu laineid ja heitis neid võimsalt minema, piiskadeks pekstes, tolmu puistates, ümbruse kajades kohinast. Koorem meile tuttavate reisijatega sõitis sel ajal sillale, ja jõgi nagu suur klaas avanes nende ees kogu oma ilus ja suuruses. Taevas, rohelised ja sinised metsad, inimesed, potikoormad, veskid – kõik viskusid kummuli, seisid ja käisid, jalad ülespidi, ilma et oleksid langenud sügavasse kaunisse põhjatusse. Meie kaunitar jäi toredat vaadet silmitsedes mõttesse, unustas isegi päevalilleseemnete närimise, millega ta oli korralikult tegelnud kogu teekonna kestel, kui järsku sõnad: „Vaat kus tüdruk!” tabasid ta kõrvu. Tagasi vaadates ta nägi sillal seisvat poiste jõuku, kellede hulgas üks, kes oli teistest uhkemini riides, valges svitkas ja hallis rešetilovi tallenahkadest mütsis, silmitses, käed puusas, uljal moel möödasõitjaid. Kaunitarile ei võinud jääda märkamatuks tema päevitunud, kuid kaunis nägu ja tulised silmad, mis paistsid tahtvat teda pilguga läbi puurida, ja ta lõi oma silmad alla mõtte juures, et võib-olla selle poisi öeldud need sõnad olidki. „Tore tüdruk!” jätkas valges svitkas poiss tüdrukult silma pööramata. „Annaksin ära kogu oma talu, et teda suudelda. Aga näe, seal ees istub ka paharet!” Vali naerulagin tõusis igalt poolt, kuid aeglaselt sammuva abikaasa uhkesti väljaehitud elukaaslasele ei tundunud säärane tervitus meeldivana: ta punased põsed muutusid tuliseks ja valitud sõnade ragin langes vihmana poisiloodri pähe:
„Et sa lõhki läheksid, kõlvatu burlakk! Et su isale pott pähe kukuks! Et ta jää peale pikali lendaks, neetud vale-kristus! Et tal teises ilmas kurat habet kõrvetaks!”
„Näed sa, kuidas sõimab!” ütles poiss, punnitades talle silmi, otsekui oleks kohmetunud ootamata tervituste nii tugevast kogupaugust. „Ei hakka sel saja-aastasel nõial ka keel valutama sääraseid sõnu suust välja ajades.”
„Saja-aastasel!..” haaras elatanud kaunitar sõnast kinni. „Häbematu! mine pese end enne puhtaks! Kõlvatu krants! Ma ei ole näinud su ema, kuid tean, et ta on näru! Ja isa on näru! Ja tädi on ka näru! Saja-aastasel!.. et tal endal on alles piim huultel…”
Siin hakkas koorem sillalt laskuma, ja viimaseist sõnust polnud enam võimalik aru saada; kuid poiss ei tahtnud nähtavasti sellega lõpetada: palju mõtlemata, haaras ta peotäie pori ja virutas naisele järele. Hoop oli õnnestunum, kui võis ette oletada: uus sitsist otšipka oli üleni poriga pritsitud, ja logelevate võrukaelte naerulagin kahekordistus uue jõuga. Tüse edvistaja kees vihast; kuid koorem oli selle aja jooksul veerenud kaunis kaugele ja naise kättemaks pöördus vaesele võõrastütrele ja oma aeglasele elukaaslasele, kes, ammugi harjunud sääraste nähtustega, säilitas kangekaelset vaikimist ja külmavereliselt vastu võttis raevunud abikaasa taltsutamatuid sõnu. Kuid hoolimata sellest naise väsimatu keel liikus suus ringi ja ragistas nii kaua, kuni nad olid jõudnud eeslinna, vana tuttava ja vaderi, kasakas Tsõbulja poole. Kohtumine vaderitega, kes ammu polnud üksteist näinud, ajas ajutiseks selle ebameeldiva juhtumuse ta peast välja ja pani meie reisimehi ajama juttu laadast ja veidi puhkama pärast pikka teekonda.
II
Issand jumal, mida sel laadal kõike ei ole! Rattaid, klaasi, tökatit, tubakat, rihmu, sibulaid, igasuguseid kaupmehi… nii et kui taskus
