tõsiselt. Kui me suudame asja kergemalt võtta, on palju lihtsam meenutada ilusaid aegu ja teist iseloomustavaid häid omadusi ning mitte keskenduda negatiivsele. Samuti on hea teada, et sinu küsimus on sarnane teiste omadega. Paljud ütlevad, et näib, nagu ma oleksin neid jälitanud ning pealt kuulanud nende omavahelisi vestlusi.
Minu sagedastel reisidel tulevad nii mehed kui ka naised minu juurde ning ütlevad: „Oo, teie kirjutasite selle raamatu!” „Mehed on Marsilt, naised Veenuselt” on raamat, mille poole nad pöörduvad ikka ja jälle. Ma loodan, et ka sina pöördud pärast läbilugemist taas selle juurde. On üsna ebarealistlik arvata, et me võime mõne päevaga ära õppida täiesti erineva keele. Täpselt nagu on ebareaalne arvata, et pärast üht või kahte lugemist oled sina või sinu partner võimeline mäletama kõiki peensusi sugude erinevustest. Kasuta seda raamatut selleks, et lasta endal ja oma kaaslasel lõõgastuda; et tuua oma ellu rohkem armastust. Armastus on kingitus, armastus on osavõtlik ja andestav. Kui need arusaamad aitavad sul hoida südant avatuna, siis on raamat täitnud oma eesmärgi.
Kaksteist aastat pärast „Mehed on Marsilt, naised Veenuselt” kirjutamist on mul tore jagada oma rõõmu, kuidas need ideed on aidanud miljoneid mehi ja naisi kogu maailmas. Ausalt öeldes ma tunnen end nagu oma lastega hooplev isa. Aga teisest küljest on see mulle suur au. Iga mu päeva rikastavad kommentaarid ja tänu neilt, kes on lugenud ning kasu saanud nendest mõtetest. Ma olen väga tänulik ning ma tänan sind, et avasid oma südame, et pidasid neid mõtteid abistavaks viidaks oma teekonnal, et anda ja vastu saada armastust. Maailm vajab seda!
Tänan, et lubad mul muuta oma elu ja lubad kasvada armastuses ja tunda end suurepäraselt igal päeval. Muidugi oled sa selle ära teeninud.
SISSEJUHATUS
Nädal pärast meie tütre Laureni sündi olime mõlemad mu naise Bonniega täiesti kurnatud. Lauren ajas meid igal ööl üles. Bonniel olid sünnitusest rebendid ja ta võttis valuvaigisteid. Ta suutis vaevu käia. Pärast seda, kui ma olin viis päeva kodus abiks olnud, läksin tagasi tööle. Näis, et naine hakkab paranema.
Kui ma olin tööl, said tal tabletid otsa. Selle asemel, et kutsuda mind töölt koju, palus Bonnie mu külas viibival vennal neid osta. Kuid vend ei tulnudki enam tagasi ega toonud ka ravimeid. Seega oli naine kogu päeva valudes ning hoolitses vastsündinu eest.Ma ei aimanud, et tal oli olnud nii hirmus päev. Kui ma koju jõudsin, oli Bonnie täiesti rööpast väljas. Ma tõlgendasin ta masenduse põhjust valesti ning mõtlesin, et ta süüdistab mind. Ta ütles:
„Ma olen terve päeva piinelnud… Mul on tabletid otsas. Ja keegi ei hoolinud, et ma olin niisuguses hädas.”
Ma kaitsesin ennast:
„Miks sa siis ei helistanud mulle?”
Ta vastas:
„Ma palusin su venda, kuid ta unustas ära. Ootasin ta tagasitulekut terve päeva. Mida ma siis pidin tegema? Ma suudan vaevalt kõndida. Ma olen omadega läbi.”
Selle peale ma vihastasin. Mu kannatus oli sel päeval kiire katkema. Olin pahane, et Bonnie polnud mulle helistanud. Pahameelt tekitas see, et naine mind süüdistas, kuigi ma ei teadnud midagi tema vaevadest. Pärast mõnede raskete sõnade vahetamist suundusin ma ukse poole. Olin väsinud, ärrituv ja juba küllalt head-paremat kuulnud. Meie mõlema mõõt oli täis.
Siis juhtus midagi, mis muutis kogu mu elu.
Bonnie ütles:
„Oota, ära mine, palun. Just praegu ma vajan sind kõige rohkem. Mul on valud. Ma pole päevade kaupa maganud. Palun kuula mind ära.”Jäintedakuulama.
„John Gray, sa oled heade päevade sõber,” ütles ta. „Kuni ma olen kena armastav Bonnie, oled sa mu juures, aga kui ma seda pole, astud sa uksest välja.”
Ta pidas vahet, silmad täis pisaraid ning ütles muutunud toonil:
„Praegu on mul valud. Mul pole sulle midagi pakkuda, aga ma vajan sind rohkem kui eales varem. Palun, tule ja emba mind. Sa ei pea midagi ütlema. Ma tahan tunda su käsi enda ümber. Palun, ära mine ära.”
Läksin ta juurde ning embasin teda vaikides. Ta nuuksus mu käte vahel. Mõne minuti möödudes ta tänas mind selle eest, et ma ära ei läinud. Ta rääkis, kuis ta vajab mu kallistust.
Sel hetkel ma taipasin armastuse, tõelise armastuse tähendust. Olin ikka end pidanud armastavaks olendiks, kuid temal oli õigus. Olin olnud vaid heade päevade sõber. Kuni Bonnie oli olnud õnnelik ja kaunis, oli ta pälvinud mu armastuse. Aga kui ta oli õnnetu või masendunud, tundsin end süüdlasena ning õigustasin ennast või tõmbusin eemale.
See oli esimene kord, kui ma ei jätnud teda maha. Jäin abikaasa juurde ja see tundus olevat suuremeelne. Mul õnnestus midagi endast anda, kui ta mind nõndaviisi vajas. See oligi tõeline armastus. Teise inimese eest hoolitsemine. Oma armastuse usaldamine. Kohalolemine sel hetkel, kui teine sind vajab. Imestasin, kui kerge oli mul teda toetada, kui mulle oli teeots kätte näidatud.
Kuidas ma seda ise ei taibanud? Ta vajas mu lähedust ja embust. Teine naine oleks instinktiivselt teadnud, mida Bonnie vajas. Aga mina kui mees ei teadnud, et puudutus, embus ja ärakuulamine olid talle nii olulised. Selle erinevuse äratundmisega algas mu õppetund, kuidas oma naisele uutmoodi läheneda. Ma poleks kunagi uskunud, et me suudame konflikti nii hõlpsasti lahendada.
Varemalt muutusin ma keerulistes olukordades ükskõikseks ja tundetuks lihtsalt põhjusel, et ma ei teadnud, mida edasi teha. Seepärastolimuesimeneabieluvägapiinarikasjaraske.JuhtumBonniega õpetas mind, kuidas muuta oma käitumist.
Seeinnustasmindseitseaastatsedateematuurimaningaitastäiustada ja süvendada naise ja mehe käsitlust selles raamatus. Uurinud praktiliselt ja spetsiifiliselt meeste ja naiste erinevust, hakkasin äkki aru saama, et mu abielu ei pea olema pidev võitlus. Uus tähelepanek meie erinevustest aitas Bonniel ja minul vähendada meie suhtlemise dramaatilisust ning enam nautida teineteist.
Jätkanud oma erinevuste tundmaõppimist, avastasime uusi võimalusi oma suhete parandamiseks. Me uurisime oma suhet viisil, mida meie vanemad polnud tundnud ega olnud seetõttu saanud meile õpetada. Kui ma jagasin oma vaateid konsultatsioonile tulnud klientidega, rikastusid ka nende suhted. Sõna tõsises mõttes tuhanded neist, kes kuulasid mu nädalalõpu-seminare, parandasid üleöö oma pingelisi suhteid.
Seitse aastat hiljem on üksikisikud ja abielupaarid mulle teatanud oma edust. Sain õnnelike abikaasade ja nende laste pilte ja tänukirju abielude päästmise eest. Kuigi just armastus päästis nende abielu, oleks võinud asi minna lahutuseni, kui nad poleks paremini tundma õppinud vastassugupoolt.
Susan ja Jim olid olnud abielus üheksa aastat. Nagu suuremal osal abielupaaridel, hakkas ka nende armastus kustuma, kasvav frustratsioon ja pettumused viisid vastastikuse tõmbe kadumiseni ning nad otsustasid alla anda. Enne lahutust tahtsid nad siiski tulla mu nädalalõpu-seminarile. Susan ütles:
„Tegime kõik, et meie suhe püsiks. Aga me oleme liiga erinevad.”
Seminari jooksul said nad oma üllatuseks teada, et nende erinevus pole mitte üksnes ootuspärane, vaid ka igati normaalne nähtus. Nad veendusid meeldivalt, et ka teised abielupaarid kogevad samu probleeme. Vaid kahe päevaga omandasid Susan ja Jim täiesti uue arusaama mehest ja naisest. Nad armusid teineteisesse uuesti. Nende suhted muutusid imeliselt. Nad ei mõelnud enam lahutusest, vaid tahtsid kogu oma edasise
