seda kergemeelselt. Te teate väga hästi minu krunti – see tahab parandamist. Siin on see paber.”
Tootsi ihus äkki hakkavad valulema vanad, sõdades saadud haavad. Ei saa ütelda, et ta kramplikult ripuks elu küljes, aga valu on valu; ja see hirmus sügisene ilm; ja vähemgi ärritus loeb oma kohuseks tuua kaasa uue puntra valu. Vaene Kentuki Lõvi abitult vaatab enese ümber; kadunud on tema järsk ja päikesepestud otsustamisvõime: sõda sõi närvid. Jah, seal oldi vapper nagu Vibuane, aga see oli avanss tulevasele elukäigule; pärast pidi seda tagasi maksma valudega ja närvinõrkustega. Taoti, jah, purkles tema endine vaim, aga seda juhtus harva. Ära nabis saatus meie tugeva mehe, kellel jätkus nalja kõigile ja kõikjale.
“Tubli!” naeratab kohmetult. “Ma lähen küsin, kas tohib seda teha?”
“Kellelt?” teeb köster. “Ega ometi Liblelt?”
“Mispärast Liblelt…? Küsin oma naiselt. Enne olin mina siin nii enam-vähem elutark, nüüd on tema. Mis ma võin teha muud, paremat? Teid, härra kooliõpetaja, peaks viima sõtta, siis te näeks nii mõndagi ja kuuleks… Mina, näiteks, ei kuule enam hästi. Aga nüüd ma lähen.”
“Kas see tõesti on tarvilik?” krimpsutab köster nägu.
“Noh, ütleme nii… et nagu südame rahustamiseks,” naeratab Toots seekord juba natuke süüdlaselt. “Teile, auväärt kooliõpetaja, muidugi on teada, et Ülesoo talu sai selleks, mis ta praegu on, just Teele kaudu? Mis siin siis oli enne? – Ainult hunnik võlgasid. Oleks nagu veider, kui teeksin midagi ilma tema teadmata. Kas te ei arva sedasama?”
“Jah, väga hea, aga kui Paunveres läheb jutt lahti, et…”
“Teele käest ei lähe midagi lahti,” heidab Ülesoo peremees käega. “Kui meil siin üldse on mõni täismees, siis see just on endine Raja Teele. Arvake ise: kui ta mult pärast küsib, mis köstri-isand siin käis – kas ma siis pean temale valetama? Tema on neid Ülesoo asju ajanud juba aastate kaupa – loomulik, et tal praegugi on õigus kaasa rääkida.”
“Hea küll, hea küll,” kehitab kirikumees õlgu, “minge siis jumala nimel ja vaadake, et te mulle ei too pikka nina.
Ma juba isegi kardan, et Kiir keedab kapsaid. See mehenatuke armastab kelkida.”
“Küll läheb kõik hästi,” väljub Toots, jättes oma endise hingehoidja üksipäini rukkihunniku juurde nagu vahiks, et seda vahepeal keegi ära ei tassi. Ent just samal hetkel, mil Toots astub eeskotta, kargab ukse juurest õue miski “asi”, järsku, nagu kork, ainult on kuulda kõva kolksatust, mida kork tavaliselt ei tee.
“Tohhoo taevas!” hüüab Toots. – Ainult paar sammu temast eemal rähkleb Lible kõhuli porilombis. “Mis sa siin teed, Kristjan?”
“Eks te ise näe, peremees,” röhib Kristjan, “et võtan mudavanne. Aga ärge talle jumalapärast andke allkirja. Tema juba isegi on võlgades nagu siidimantlis. Ega temast saa maksjat.”
“Tähendab, sa siis kuulasid ukse taga?”
“No-neh,” ajab kellamees enda esiti istukile, siis jalule, märg ja porine nagu jõehobu, tilgub isegi vurrudest. “Vaadake,” seletab, “ma ei saa teisiti; see juba on mu vana tõbi. Aga uskuge või mitte: ma ei tee seda alati, kuid seekord oli mul paha aimdus; justkui üks hääl ütles mu kõhus, et ole valvel, Kristjan, sinu head sõpra tahetakse sisse vedada. Nojah, kuulasin, kuulasin ja kuulsingi, mis ta rääkis.”
“Oi, Kristjan! Ja mina alles nüüdsama vandusin kivide ja kändude nimel, et sina ei hiili uste taga. Vaata, nüüd jumal sind nuhtleski selle teo eest.”
“Ei tee viga – eks me siis nüüd ole jumalaga tasa,” raputab end porine mees. “Prr! Ma ei saa aru, mis pagana jalad mul on – näe libistusin trinndi kõhuli ja siin ma nüüd olen.”
“Jah, siin sa oled küll, seda ma näen isegi. Aga tule siis, pagan, uude majja ja kuivata end, soojenda end. Isegi sõjas ma ei näinud niisuguseid koletisi.”
“Hea küll, ma tulen uude majja, kuid ainult ühe tingimusega: ärge andke Julk-Jürile allkirja! Muidu võtku mind see ja teine – ma hüppan uuesti porilompi ja lesin seal nagu oma sängis.”
“Ära lobise!” ütleb Toots pahaselt. “Tule ruttu!”
Läheb ees, kuna Lible aeglaselt longib järele.
Sulane Madis ja Leksi, kes näevad viimast sellises armetus seisundis, tõstavad valju ja kahjurõõmsat naeru. “Näe, misuke ta nüüd on!” irvitab Madis oma tulipunasesse habemesse. “Ei tea, kus ta küll käis?”
Sellal on Toots juba uues majas, käänab plotskit ja kõneleb Teelega. Nojah, öelgu siis nüüd, mis ta peab tegema selle köstriga?
“Einoh, kuidas sa tema ikka ära saadad ilma allkirjata!” arvab noorperenaine. “Ta ju oli meie mõlema õpetaja. Peab kirjutama.”
“Ärge kirjutage!” kobistab Lible kambrisse. “Ärge tehke seda!”
“Näh,” mõmiseb Toots, “sa jälle kuulasid ukse taga!”
“Jah, täna juba on niisugune päev,” istub kellamees pliidisuu ette. “No, egas ma, jumal tule appi, teile halba soovi! Mina tunnen köstrit juba mitukümmend aastat, ja ma ei ütlegi, et ta ei taha tasuda oma võlgu; ta lihtsalt ei jõua neid tasuda. Nii on see asi.”
Ja köster saabki Joosep Tootsilt ilusa vastutuse oma maaparanduselaenule, sest on ju täiesti ükskõik, kas paberile kirjutab alla mees või naine, kui nende varandus pole lahutatud; sest miski muu kui õigus maksab niihästi siin kui seal. Just sel allkirja andmisel meenub Kentuki Lõvile, kuis ta kunagi, natuke pärast maailma loomist, mangus allkirja või niinimetatud ‡iirot vanalt rasvalõualt Tõnissonilt. – Jumal tänatud, nüüd enam pole vaja selliseid käike! Nüüd õiendab kõik niisugused asjad Teele, kui Ülesoo omad neid üldse peaksid tarvitama. Aga arvatavasti pole neil üldse enam vaja käia vaatamas võõraste näppude allkirjade peale – Raja rikas talu!
Köster, see juba kaunis mossi jäänud isand, saab selle, mis ta tahtis. Ent saab selle uues majas, millal Lible on kadunud nagu uss mättasse; ta on kogu oma aurava riietusega tõmbunud vanasse tarre, istub seal kuskil nurgas ja närib vurrusid, lõdiseb, ohkab, aga ei suitseta: tubakakott ja tubakas on märjad nagu kõik teisedki asjad, mis läbimärjad. Köstriga ei taha ega kõlba tal istuda ühes ja samas ruumis.
Just see asjaolu puutub Tootsile silma. “Kus on meie hea sõber Lible?” küsib oma noorelt ilusalt naiselt Teelelt.
“Ei tea,” vastab noorik. “Ära ta siit kadus, aga kuhu ta jäi, seda ma ei tea.”
“Ega ta loll ometi läinud koju? – Meil töö alles tegemata!”
“Las ta pagan,” vannub köster kurja – võib-olla et esimene kord elus – “läks sinna, kuhu tahab! Ons meile teda tarvis?”
“Siiski,” tõuseb Toots vaikselt ja nii umbes vabandava naeratusega oma istmelt, “ta oli mu üpris tragi abimees, kui mul olid rasked ajad, enne sõda. Ta oli mulle abiks nõu ja jõuga. Ega ma teda ometi pea heitma kõrvale nagu lõhkist pada, kui Ülesool nüüd on kõik asjad korras?”
“Ega ma ei räägi sellest!” heidab köster käega, kuid koguni ei ütle, millest ta siis õieti tahab rääkida. Mõlemad, niihästi Ülesoo peremees kui ta nainegi, saavad asjast aru, naeratavad vastamisi
