Vaatamata krõbedale külmale oli Vambolal palav. Alt kuumutas tuli ja rabelemine paksudes riietes ning kümnekilose hingamisballoniga seljas tegi ülejäänud töö. Seevastu käed külmetasid, ta pidi hoolega vaatama, et mitte kaotada oma niiskust saanud ja jäätuvate ning kangekstõmbuvate kindasõrmede haardest kirvevart. Auk sai valmis.
«Huvitav, mitu tonni vett juba läinud on?» mõtles ta. «Vaat nüüd läheks seda matemaatikat vaja. Kaks joatoru, viie atmosfäärise survega… ah, ükskõik.»
Paarimees ronis tekkinud avausest sisse ja suras vett nii, et august paiskus kuuma auru nagu vulkaanist. Vambola tõmbas korraks hinge ja kuulis siis paarimehe kirumist.
«Surve on kadunud!» karjus too, saiVamps kolmandal katsel läbi maski aru. Ta vaatas alla ja nägi et üks voolikutest oli surve all puruks läinud ja nüüd lahmas vett igale poole mujale, ainult mitte sinna, kuhu vaja. Vambola oli nii väsinud, et ei viitsinud kiruda ka, ja ronis alla. Saanud jala maapinnale, jooksis mees kiiresti jagaja juurde, et kraane kinni keerata, ja viskas ühtlasi ka kiire pilgu paakauto suunas. Jagaja ja purunenud voolik ununesid jalamaid. Ta nägi, kuidas paagijuht turnis mööda tsisterni ja püüdis ülemist luuki avada.
«Mida sa teed, neetud lollakas?!» karjus ta, kuid läbi maski, tulemühina ja pumpade undamise polnud lootustki, et juht teda kuuleks. Vambola hüppas püsti ning kiskus jooksu ajal kiivri peast, viskas selle maha, rebis siis maski eest ja, lastes selle maha lohisema, kiskus eest lahti ka balloonirihma ja heitis aparaadi nagu ranitsa lumehange. Jäätunud kindad libisesid raudredelil, niiskust saanud ja külmaga kangeks tõmmanud roobad ei lasknud jalgu õieti niipalju painutada kui vaja, kuid Vambola ronis tsisterni otsa nagu ahv. Kui ta tõstis pea üle ääre, nägi ta pilti, mida oli oodanud näha paar tundi tagasi pritsumajas, mitte nüüd siin. Luuk oli lahti, paagijuhti polnud kusagil ja märg ning tilkuv Lembit seisis katusel ning vaatas uurivalt ringi. Siis ilmus paagist juhi käsi ning haaras servast kinni. Lembit heitis pilgu luugi poole, virutas siis käele jalaga, nii et see kadus, ning lajatas luugi kinni. Vambola lasi end piki redelit alla ja vankus mitu sammu eemale. Ta vaatas nagu aegluubis, kuidas üdini märg, aeglaselt jääkirmega kattuv Lembit käredast külmast väljagi tegemata rahulikult mööda rauast redelikest alla tuleb ja tema poole pöördub. Isegi läbi pumba undamise oli kuulda, kuidas keegi, ja Vambola kujutas väga hästi ette, kes, tagus seestpoolt vastu paagi seinu.
«Äi tiia, kas piaks avama minema,» hüüdis Lembit ja põmmutas rahustavalt rusikaga vastu paagiseina. «Moole ta ju avas.»
Lembitu silmad olid surnu silmad. Vambola oleks tahtnud nutta. Ta võttis vöölt kirve ja lähemale astudes virutas sellega kooljale pähe. Kuid jäätunud rõivad tegid tema liigutused aeglaseks ning Lembit jõudis eest ära astuda. Ta haaras ründaja käest ning väänas kirve oma kätte.
«Nüüd lööb vastu,» mõtles Vambola rabeledes, suutmata end koolja haardest vabastada.
Ümber autonina jooksis nende juurde meeskonnavanem. Too ei jõudnud midagi öeldagi, kui Lembit Vambola lahti laskis, saabuja poole pöördus ja talle kirvega virutas. Kiiver võttis löögi jõu enda kanda, kuid kirve terav kand tungis siiski piisavalt sügavale läbi plastiku, et mehele pähe haav lüüa. Veri näole voolamas, tuikus meeskonnavanem põrutusest uimasena tagurpidi eemale.
Vambola kasutas juhust ja hüppas kooljale kõrri, üritades teda kägistada. Juba järgmisel hetkel sai ta oma teo mõttetusest aru, kui surnu talle kägistamisest välja tegemata paar tugevat hoopi kõhtu virutas. Hoopis ise õhku ahmides lasi pritsumees lahti ja tõmbus kägarasse. Järgnenud jalahoop jäätunud botasega näkku paiskas mehe verd sülitades pikali. Läbi valuuima nägi Vambola, kuidas Lembit astus meeskonnavanema juurde ja tolle rusikahoobiga pikali lõi. Seejärel tõmbas olevus kirve meeskonnavanema kiivrist välja ja tuli tema poole tagasi. Vambola püüdis kõigest jõust keha oma kontrolli alla saada ja vehkis tulija suunas keelavalt kätega.
«Ära! Ära tee!» kähistas ta. «Siin pole 30 kilomeetri raadiuses ühtegi veekogu, omapäi ei jõua sa iialgi ühenigi. Lase ma viin su mõne juurde…»
«Mäs kilomeetri?» küsis Lembit. Vambola ainult rehmas käega. Ta üritas hingamist korda saada. Lembit tõstis järsku pea ja keeras end kuhugi kõrvale vaatama. Nähes, kuidas nende vilkuritele lisanduvad veel ühed, sai Vambola aru, et mõni valla masin on kohale jõudnud. Veel nägi ta, kuidas näkk kirvest käes kaalub.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
