mõtles mõned sekundid, lihased põskedel liikumas, ja lausus siis:
«Nõus. Järgmine parandus.»
«Üks hetk,» sõnas Wanderhuse. «Aga sina, Maika?»
Maika kehitas õlgu.
«Ausalt öeldes ei näe ma vahet. Aga üldiselt olen nõus.»
«Järgmine parandus,» ütles Komov kärsitult. «Me ei pea küsima baasi arvamust, mida jäänustega ette võtta. See ei ole üldse teema, mida eksperthinnagus käsitleda. Tuleb saata eraldi radiogramm, et pilootide jäänused on valatud klaasplasti, paigutatud konteineritesse ning saadetakse lähiajal baasi.»
«Aga…» alustas Wanderhuse segadussesattunud ilmel.
«Tegelen sellega homme,» katkestas teda Komov. «Isiklikult.»
«Äkki peaks nad siia matma?» lausus Maika vaikselt.
«Ei vaidle vastu,» teatas Komov kohe. «Aga sellistel puhkudel saadetakse jäänused reeglina Maale… Mida?» pöördus ta Wanderhuse poole.
Wanderhuse, kes oli juba suud avamas, raputas pead ja ütles:«Eimidagi.»
«Lühidalt öeldes teen ettepaneku see teema aktist välja võtta,» sõnas Komov. «Olete nõus, Jakov?»
«Vist küll,» vastas Wanderhuse. «Aga sina, Maika?»
Maika kahtles ja ma mõistsin teda. Kuidagi liiga asjalikult käis see kõik. Ega ma tea, kuidas see käima oleks pidanud, aga minu arust ei tohiks selliseid küsimusi hääletamisega lahendada.
«Suurepärane,» kuulutas Komov, nagu poleks midagi juhtunud. «Nüüd pilootide surma põhjused ja asjaolud. Lahkamisakt ja fotod rahuldavad mind täiesti, aga sõnastuse pakun ma välja järgmise: «Laipade asend näitab seda, et pilootide surm saabus planeedi pinnaga kokkupõrke tagajärjel. Mees hukkus naisest varem, jõudnud enne logiraamatu kustutada. Piloodiistmest polnud ta enam võimeline lahkuma. Naine oli veel mõnda aega elus ja üritas laevast väljuda. Tema surm saabus alles lüüsikambris.» Edasi aga nii nagu teil oli.»
«Hm,» tegi Wanderhuse kahtlevalt. «Kas see pole mitte liiga kategooriline, mis te arvate, Gennadi? Sest kui toetuda samale lahkamisaktile, millega te nõus olete, polnud vaeseke lihtsalt võimeline lüüsikambrini roomama.»
«Sellele vaatamata leidsime ta sealt,» lausus Komov külmalt.
«Aga just see asjaolu…» alustas Wanderhuse käsi rinnale surudes siiralt.
«Kuulge, Jakob,» ütles Komov. «Keegi ei tea, milleks inimene kriitilistes olukordades võimeline on. Eriti naine. Tuletage meelde Martha Priestley´d. Meenutage Kolesnitšenko lugu. Ja üleüldse, Jakov, meenutage ajalugu.»
Saabus vaikus. Wanderhuse istus õnnetu näoga ja sikutas end halastamatult bakenbardidest.
«Mind ei üllata aga sugugi, et ta lüüsikambrisse jõudis,» tegi Maika häält. «Ma ei mõista hoopis muud. Miks mees logiraamatu kustutas? Oli ju kokkupõrge, inimene on suremas…»
«Noh, vastupidi, see…» pomises Wanderhuse ebakindlalt. «Selline asi võib juhtuda. Agoonia, kobas kätega mööda pulti, tabas võtit…»
«Logiraamatu küsmus on kantud eriti oluliste faktide kategooriasse,» teatas Komov. «Ma isiklikult arvan, et see mõistatus ei leia kunagi lahendust… kui see muidugi on mõistatus, mitte juhuslike asjaolude kokkusattumus. Jätkame.» Ta lehitses kiiresti laual lebavaid lehti. «Üldiselt mul rohkem märkusi vist ei ole. Maine mikrofloora ja mikrofauna ilmselt hävisid, igal juhul ei ole neist vähimatki märki… Nii… Isiklikud paberid. Nende ülevaatamine ei ole meie asi, seda enam, et nende praeguses seisundis võime nad pigem ära rikkuda. Homme konserveerin nad ära ja toon siia… Jah! Popov, siin on midagi teile. Ka te tunnete «Pelikan» – tüüpi laevade küberseadmeid?»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
