EKS
Miks just Horvaatia? Armusin sellesse huvitava kõlaga keelt rääkivate inimeste silmipimestavalt kauni loodusega riiki, mis tundus peitvat midagi salapärast ja avastamist väärivat, kohe esimesel kohtumisel. Miks üldse armutakse kellessegi-millessegi? Need on mingid seletamatud, alateadlikud emotsioonidest pungil võnked, mis saadavad ajule teate: just see on see õige!
2004. aasta päikselisest novembrist kuni 2006. aasta kuuma augustikuuni elasin Horvaatias imelisel Cresi saarel. Viisin ellu oma unistuse – elada pikemalt Horvaatias.
Sellesse aega mahtus pooleaastane vabatahtlikuperiood kaeluskotkaid ja saare loodust kaitstes ning enam kui aasta jagu elu saare väikeses pealinnas.
Minna saarele tähendas minu jaoks enamat kui minekut kusagile teise Euroopa linna, kus elu keeb ühetaolises Euroopa rütmis. Minna saarele, väikesesse külakesse, tiksudes koos tuulte ja päikesega looduse rütmides – see oli minu jaoks palju sügavamõttelisem ära minemine. Eraldatud kohad on mind alati paelunud.
Ma teadsin, et mind ootab ees erakordne võimalus elada väheasustatud saarel Aadria meres keset lopsakat loodust. Kuid ma ei teadnud, et seal ootab ees talvine elu külas, kus olen mitu kuud ainus väljastpoolt tulnu, kaaslasteks eesel, lambad ja kaeluskotkad. Mida hakata peale vaba ajaga võõra riigi pisikeses külas, kus pole poode ega kohvikuid ja kus elab vaid mõnikümmend vanainimest? Aga ma leidsin enda jaoks lahenduse.
Ma ei teadnud ka seda, kui unustamatuks elamuseks kujuneb tundide kaupa kaunite maastike taustal roiskuvate lihahunnikute vaatamine, ninasõõrmeis vänge raipehais, oodates, mil majesteetlikud kaeluskotkad pilvepiirilt allapoole lenneldes maanduvad vakladest puretud lehmasoolikatele – milline ilu ja inetus käsikäes!
Ma teadsin, et Horvaatia läheb mulle aina sügavamale südamesse koos oma toreda rahva kaootilise Balkani mentaliteediga. Kuid ma ei teadnud, et see tähendab ka väljavalitu leidmist siit saarelt. Ma ei teadnud, et mul õnnestub elada aastaring saare pealinnas, selles pisikeses päkapikulinnas, kohalike elanike omapärases elurütmis.
Kui otsused tõid mind koos tulevase kaasaga tagasi Eestisse, hakkas mul peas keerlema unistus, et lisaks Horvaatiateemalistele artiklitele võiks kirjutada ka ühe pikema teose.
Raamatut kirjutades vaatasin tollast aega justkui pisut tuhmunud piltidelt uuesti üle ja ma olin jälle tagasi oma saarel ehedate meenutuste, rõõmu ja kurbusega. Ma valasin pisaraid, kui kirjeldasin eesel Pepi üliemotsionaalseid matuseid; naersin pisarateni, kui meenutasin juhtumit politseinik Ivaniga; kulistasin veini, kui meenutasin oma eraklikku saareelu ja tõmbasin sigareid, kui kirjutasin traagilisel sõjateemal. Sageli panin kirjutamise taustaks mängima mõne Horvaatia bändi. See muusika ja keele kõla aitas siin Eestimaal raamatut kirjutades lennutada mind mõtetes pikast tuisusest talvest päikeselisse Horvaatiasse.
Eestimaal elades ei möödu päevagi, kui ma ei mõtleks Horvaatiast või Cresist. Kui mul on raske, siis kujutlen end Belisse oma lemmikpaika kaljudele mere taustale, mõrkjalt lõhnavate taimede, määgivate lammaste ja kaeluskotka hääletu lennu keskele. See on minu õnne paik.
SIHIKINDLALT UNISTUSTEMAA POOLE
Esimesel kohtumisel Horvaatiaga saab selgeks, et see on „minu” ning siia pean ma veel ja juba pikemaks tagasi tulema.
On 2003. aasta kevad, kui otsin Euroopa kaardilt järgmist reisisihti ja sõrm jääb pidama Sloveeniale. Mõeldud-tehtud, saangi Sloveenias käidud, mõnusad emotsioonid taskus. Hinge jääb aga kripeldama Sloveenia naaberriik Horvaatia. Olen kuulnud selle riigi ilusast loodusest ning keevaverelisest rahvast, kes oma au ja vabadust hiljuti sõjas on pidanud kaitsma. Tean, et Horvaatia kuulus Jugoslaaviasse, kus elu olevat olnud palju läänelikum ja parem kui Nõukogude Liidus. Tean, et riigi pealinn on Zagreb ning rannikul asub imeilus linn Dubrovnik. Televiisorist olen näinud Horvaatia tennisisti Goran Ivaniševići. Kuid ega ma väga palju selle maa kohta teagi.
Reisi plaanides kuulen mitmel korral küsimust: „Miks sa sinna tahad minna? Seal on ju sõda.”
Eestlased, kes polnud Horvaatias käinud, arvasid üldjuhul, et seal on sõjajärgne raske elu ja tegemist on pigem vaese ning mitte väga arenenud riigiga. Kes aga Horvaatiasse satuvad, peavad hoopis üllatuma kaunite kuurortide, korralike uute kiirteede ja tunnelite üle. Mis aga kõige üllatavam – rannikul ei pruugi näha sõjast jälgegi. Silma jäävad suured uhked villad, luksusjahid ning peened restoranid.
Aeg lendab ning aasta pärast saan esimest korda panna oma valges tolmuses sandaalis number 38 jala Horvaatia kivisele, suviselt krõbekuivale maapinnale. Horvaatiale on ilu heldekäeliselt – suurepärased mererannad, oivalised rannikulinnad ja fantastilised looduspargid. Rannik on saartest kirju justkui dalmaatsiakoera selg. Suuremaid ja väiksemaid saaretäpikesi on kokku loetud 1185, neist inimasustusega vaid ligi 70.
Oh, kuidas mulle Horvaatia meeldib! Nädalase reisi kestel imetlen võrratut loodust avarate vaadetega merele, mägedele ja lõpmatusse. Minule kui suurele loodusesõbrale tundub see ilu isegi ebareaalsena, liiga ilusana. Tavalised Horvaatia inimesed elavad oma igapäevaelu, lähevad tööle või joovad hommikukohvi just sellises kangestavalt kaunis keskkonnas ja nad ei oska ise ehk hinnatagi, millises emakese looduse imedeaias on neil olnud õnn sündida. Siin Aadria mere ääres näen, kui selged ja kirkad on mere värvid, milline läbipaistvus on kibesoolasel merel. Tiheli asuvad punaste katustega rannikulinnade majad, nende taustal impressionistlikult udusena esile kerkivad tumedad mäed, helkiv meri ja kõrvu kostev horvaadikeelne vestlus naabrite vahel – see tekitab minus tungi siia tagasi tulla ja siis juba kauemaks.
Horvaatia oleks mulle end justkui ilmutanud, et mind väljavalituna vastupandamatu jõuga oma poole tõmmata.
Meelitades mind siia tagasi, avastama midagi salapärast ja silmaga nähtamatut.
Ma tahan lähemalt tundma saada seda sõjast puretud rahvast, kes on oma riigi pärast kaost üllatavalt kiirelt üles ehitanud. Soovin tundma õppida horvaadi keelt, et mõista paremini seda rahvast ja nuusutada nende kultuuri. Ma tahan elada selle rahva keskel ainsa eestlasena – sellise sõnumi saan oma esimeselt Horvaatia-reisilt.
Pool aastat hiljem ühel külmal talvepäeval uitan kõrgkooliõpinguid plaaniva sõbrannaga Teeviida messil. Minul pole pärast hiljutist ülikooli lõpetamist mingeid plaane edasi õppida, kuna veetsin viimased viis aastat kunsti studeerides ja paberite järgi olengi kunstiõpetuse õpetaja. Kuid koolipraktikal puberteediealistega maade jagamine tõi arusaamise, et kooli tööle ma küll ei lähe, seeasemel olen nüüd ametis hoopis lasteaias.
Niisiis jalutan, pea laiali otsas, infolettide vahel ja kohtan juhuslikult vana tuttavat. Jutujätkuks tutvustab ta ka oma letis pakutavat.
„Tahad äkki mõnda välisriiki vabatahtlikuks minna?” küsib ta mulle kollast infovoldikut ulatades. Sel hetkel käib mul peas „plõks!” − see ongi ehk võimalus minna pikemalt Horvaatiasse?! Räägin tuttavale oma unistusest.
„Proovi kindlasti, see on hea võimalus,” julgustab ta mind, kui end tänuliku näoga minekule sean, kaasas hunnik pabereid Euroopa Vabatahtliku Teenistuse kohta.
Järgneva poolaasta jooksul pühendun projekti asjaajamistele. Kõige keerulisemaks osutub leida Horvaatiast mõni selline mittetulundusühing, kellel oleks vabatahtlikule sobivat tegevust pakkuda.
Kirjutan kirja sõnumiga „Kas olete huvitatud tööle võtma vabatahtlikku Eestist pooleks aastaks? Rahaliselt toetab Euroopa Komisjoni projekt Euroopa Vabatahtlik Teenistus…” ning saadan selle ligi sajale organisatsioonile. Sada hiireklõpsu − ja jään põnevusega vastust ootama.
Enamjagu saabuvaid vastuseid teatavad, et…
„Kahjuks
