Rijeka linna, mille tuled õhtuti Belist imehästi ära paistavad. Belist kulub sinna jõudmiseks ligi kolm tundi, kui minna kord päevas saarelt väljuva katamaraaniga.
Ryan on USAs elav ameeriklane. Tema horvaadist vanaisa rändas aastakümnete eest sinna, Ryan tuli nüüd Horvaatiasse, et otsida arhiividest andmeid oma juurte kohta, samal ajal peatub ta vabatahtliku töötajana Cresil. Tal on horvaadipärane perekonnanimigi – Komandich.
Tavaliselt on horvaadi perekonnanimede lõpus liide – ić (Babić, Marić, Veić). Serbia päritolule viitab aga liide – vić (Milošević, Radivojević, Vujović). Jugoslaavia ajal lisati need rahvuslikud nimelõpud ka välismaistele perekonnanimedele. Kuigi tegelikkuses leidub mõlemaid nimelõppe nii Horvaatias kui ka Serbias, saab siiski öelda, et suurema osa horvaatide perekonnanimi lõppeb liitega – ić.
Meie boss Ante tundub kohati närvilise olemisega, kuid see paistab pigem koomilisena. Tema vähene inglise keele oskus muudab olukorrad veelgi koomilisemaks, kuna pidevalt on tal keelel küsimus „mis sa räägid?” või „mis see tähendab?”. Antet iseloomustab ka see, et tal on alati kiire ning sada asja korraga teha ja rääkida. Igatahes teeb ta minul oma positiivse ja muretu ellusuhtumisega alati tuju rõõmsaks.
Ante on elupõline Cresi saare ja Cresi linna elanik, ta eelkäijad on siin elanud mitmeid põlvkondi. Tema sõnul on see 3000 elanikuga väikelinn elamiseks parim koht maailmas. Siin on väga hõre asustus: inimesi jagub kaheksa hinge ruutkilomeetri kohta, see teeb Cresist kõige hõredamini asustatud saare Aadria meres. Ante teab palju Cresi loodusest ja kaeluskotkastest ning tunneb vist kõiki saare elanikke, tuhanded lambad kaasa arvatud. Mandril käib ta harva, välismaast rääkimata.
Lõpetame hommikusöögi ning Antel on meile, kolmele vabatahtlikule, töö valmis mõeldud: „Kirsty, sina teed täna süüa, teie aga tulete minuga kaasa,” osutab ta mulle ja Ryanile. „Üks surnud kits on vaja üles leida ja kotkastele viia,” selgitab ta eelseisvat tööd. „Kui saare loomapidajail juhtub mõni karjaliige surema, siis helistatakse meie keskusesse, et saaksime korjuse taastusravis viibivatele kaeluskotkastele anda.”
Teel jätkab Ante mulle saare tutvustamist: „Cresi pindala on umbes nelisada ruutkilomeetrit, täpselt sama suur on kõrvalsaar Krk, mille kuju on hoopis teistsugune. Cres on nagu paks uss, Krk aga lai nagu pannkook. Need on Horvaatia kaks suurimat saart.”
„Kas ma mäletan õigesti, et saarel kasvab ligikaudu 1400 taimeliiki?”
„Täpselt. Mõtle vaid, et näiteks terve Suurbritannia saare peale on kokku ainult 1200 taimeliiki,” seletab Ante, nägu pakatamas uhkustundest.
„Uskumatult rikas loodus!”
Järsku hakkab Ante kõrge häälega laulma. Olen üllatunud, et selle mehe seest tulevad välja nii kõrged noodid! Laulu lõppedes plaksutan talle ja ta jutustab õhinaga: „Ma laulan väikses kooris, mida nimetakse klapa. Klapa’d on levinud igal pool Horvaatia rannikupiirkondades. Varasematel aegadel lauldi klapa’des traditsioonilisi kiriku- ja rahvalaule, tänapäeval aga ka Horvaatia staaride lugusid.”
Edaspidi saab Ante kõrge häälega laulust meie traditsiooniline autosõidumuusika. Aasta hiljem satun tema klapa jõulukontserdile kirikus, kus pühakoja akustika võimendab veelgi kuue mehe ehedat ja emotsionaalset vokaali – muljetavaldav!
Järsus kurvis peatab Ante auto kinni ja osutab tee ääres seisvale kivile, millel on mingi tekst: „Siit läheb läbi 45. paralleel, piir kontinentaalse ja vahemerelise kliima vahel. See ongi üks põhjuseid, miks siinne loodus on nii rikas. Horvaatias on kolm erinevat kliimavööndit.”
Sõidame mäeahelikest alla, mu silme ees kiiguvad peegli külge riputatud palvehelmed. See on talisman, millel arvatakse olevat kaitsev võime, et autoga õnnetust ei juhtuks. Kaitsval eesmärgil riputatakse ka koduseintele väikeseid jumalakujusid. Isegi kodudes, kust kirikusse ei käida, on jumalakuju seinal − see on osa katolikust kultuurist.
Mäest alla laskudes hakkan nägema Cresi linna, mida silmasin põgusalt ka saarele saabudes. Jälle köidab mu tähelepanu avar maastik mustmiljoni oliivipuu ja risti-rästi kiviaedadega. Aga ka seekord ei sõida me linna sisse, vaid keerame suurele kämpingualale.
Ante peatab auto ja ütleb meile, endal silmad vilkalt ringi vaatamas: „Siin kusagil peaks olema surnud kits, hakake otsima. Mul on vaja linnas paar asja ajada, tulen varsti.”
Mereäärne kämpinguala on päris suur. Kuidas see kits üles leida?
Ryan osutub igati meeldivaks ja sõbralikuks vestluskaaslaseks. Hiljem saab selgeks, et temaga on palju lihtsam suhelda kui enamiku vabatahtlikega. Kuna me mõlemad õpime juhuslikult sama iseõppija raamatu järgi horvaadi keelt, on meil väga lõbus kitse otsimise saatel koos keeleharjutusi teha.
Kui oleme ligi tunnikese kitse otsinud, märkan kiviaia kõrval halli kogu. „See kits on ju vaklu täis!” hüüatan, kui lagunemisprotsessis korjust näen.
Ninna tungib roiskuva liha kirbe lehk. Kunagisest võimsa pika habemega valgekarvalisest loomast on järel sadade valgete paksude vaklade õõvastav kogum. Ussikesed on õginud surnud liha nii, et looma pealuu ja roided juba läbi kumavad.
„Kas kotkad ikka nii lagunenud kitse söövad?” ei ole ka Ryan kindel, kui õnnetut loomajäänust lähemalt uurima tuleb.
Jääme lõpnud kitse lähedusse oliivipuude alla istuma ja Antet ootama. Umbes poole tunni pärast kostab tema hõige. Näitame talle korjust ja ta nägu venib üsna pikaks: „Pagan võtaks, see on sada aastat vana!” Ta kratsib hetkeks närviliselt oma paljast kukalt. „No kurat, sellest vaglahunnikust ei saa ju midagi!”
Mis siis ikka, jätame kitselaiba sinnapaika, mu esimene tööpäev on tehtud ja sõidame tagasi Belisse, kus meid ootab Kirsty valmistatud juurviljapada.
Järgnevatel päevadel ja nädalatel lisandub mulle veel igasuguseid ülesandeid. Näiteks toiduvalmistamine ja maja koristamine ning aias elavate loomade söötmine. Lõunat teeb alati keegi vabatahtlikest või töötajaist, aga hommiku- ja õhtusöögi vaatab igaüks ise köögis leiduvast kraamist. Tavaliselt on selleks võileivad või „Čokolino” – lõbusa karupildiga karbis olevad pruunid helbekesed, mis piimaga segades pudru moodustavad. Ühel päeval tuleb välja, et „Čokolino” on juba Jugoslaavia ajast tuntud beebitoit, mille peal on üles kasvanud mitmed põlvkonnad. Aga vabatahtlikud söövad seda ja on õnnelikud. Kuna minagi olen „Čokolinoga” harjunud, söön ka edaspidi, mis sellest, et beebitoit.
Umbes igal neljandal päeval on lõunasöögi valmistamine minu ülesandeks. Algul olen muidugi üsna kimbatuses: mida vaaritada kuuele-seitsmele eri rahvusest inimesele, et kõik seda ka söögikõlblikuks peaksid?
Toimkonnas olija peab juba eelmisel päeval koostama nimekirja asjadest, mida järgmisel päeval kokkamiseks vaja, sest Belis poodi ei ole. Toiduained toob kohale Ante, kes elab 22 kilomeetri kaugusel Cresi linnas, kus poode on rohkem kui üks.
Kui oma esimese lõunasöögi – praekartulid šampinjonidega – valmis saan, vabandan ette oma vähest toiduvalmistamisoskust.
„Küll poole aastaga õpid süüa tegema, siis oled valmis ka meheleminekuks,” muheleb Ante ja keerutab oma olematut vuntsi.
Naeran koos teistega, endal pole aimugi, et ta sõnad teoks saavad.
Lauas istub ka Davor, bioloogiatudeng Zagrebist, kes sõjaväeteenistuse
