üht selge taevaga talvepäeva, mil kümmekond kaeluskotkast tiirutasid puuris olevate lindude kohal. Tiirutasid ja tiirutasid, kuni üks neist maandus puuri katusele − suhtlema seal elajatega. Seda imehea nägemisega kotkast ei huvitanud, et ma vaid paarikümne meetri kauguselt ukse vahelt piilun. Nii liigutav oli näha neid linde omavahel suhtlemas! Nad kädistasid emotsionaalselt üksteise nokki puudutades ja hoogsalt tiibu sahistades. Silmnähtavalt oli taevast tulnul ühele puurielanikule palju öelda. Ehk olid nad vabaduses paarilised? Nende hüüetes kõlas igal juhul ehedat traagikat – päriselt kokku nad ju ei saanud!
Imetlesin vaikides nende suhtlust. Ümbritsevatele majadele ja inimestele vaatamata maandus üks lind, et kohtuda oma lähedasega. Kas selles pole miskit ülevat?
Eko-keskuse näituse väikesest inforaamatust leidsin Belist pärit vana ilusa legendi kaeluskotkastest. See jutustab:
„Kunagi kaeluskotkad laulsid. Nende laul oli nii eriline ja imeline, et ühegi linnu hääl ei olnud sellega võrreldav. See oli sama ilus kui nende maagiline lend, mida ükski teine lind ei suutnud üle trumbata. Lindude sulestikku olid vangistatud inglid ning kaeluskotkaste laul heliseski kui inglihääl. Kui nad laulsid, peatusid kõik inimesed, hoolimata sellest, mida nad parasjagu tegid. Beli elanikud veetsid tunde, kuulates kaeluskotkaste laulu, jättes oma tööd-tegemised hooletusse. Kohalik preester oli sellest väga häiritud, sest peaaegu mitte keegi ei jõudnud õigeks ajaks pühapäevasele missale.
Preester palvetas meeleheites: „Oh, Jumalaema, Neitsi Maarja, võta neilt kotkastelt nende ingellik laul!”
Neitsi Maarjal oli hoolsast preestrist kahju ning kaeluskotkad langesid vaikusesse. Ja nii ei kuulegi tänaseni neilt lindudelt muud kui kriiskavat, rädisevat häälitsust.”
ILLEGAAL VASTU TAHTMIST
Tuleb välja, et Horvaatia seaduste järgi ei ole mul võimalik taotleda elamisluba, kuna minu vabatahtlikuprojekt ei mahu ei töö ega õppimise alla.
Olen paar kuud enne siiatulekut uurinud elamisloa kohta Horvaatia saatkonnast Helsingis. Selgitasin oma vabatahtlikuprojekti ja sealt vastati, et asi on lihtne. Võtku ma Eestist kaasa sünnitunnistus ja politseist tõend selle kohta, et mind pole karistatud. Nende paberitega mingu ma ükskõik millisesse politseijaoskonda Horvaatias ja asi saab joonde.
Muretsesingi vajalikud paberid, lasin need inglise keelde tõlkida ja ka apostilliga kinnitada. Paberiasjad korras, ei muretsenud ma rohkem elamisloa pärast.
Kui olen Cresil juba mõned nädalad olnud, mõtlen, et peaks elamisloa saamiseks politseis ära käima. Saareelanikud teavad rääkida, et selleks on vaja sõita kõrvalsaarele nimega Lošinj. Hommikul vara olemegi Davoriga teel. Sõidame Cresi põhjatipust lõunasse välja. Saare keskosas, kus on pika kitsa Cresi kõige laiem koht, asub tilgakujuline järv nimega Vransko ehk Varese. Järv on hüdroloogiline fenomen, mille pind ulatub 13 meetrit üle merepinna ning sügavus on 60 meetrit. Täpselt on teadmata, kust tuleb sinna magevesi, arvatakse, et lisaks vihmaveele tulevad ehk allikad mere alt Itaaliast. Võimalikule sidemele merega viitab ka angerja elutsemine veekogus, kuid vee täpne päritolu jääb siiski järve saladuseks. Varesejärve vesi on kogu Cresi ja ka Lošinji saare joogivee reservuaar.
Cresil on ütlus: kes kord joob kohalikku vett, see tuleb alati tagasi. Minu puhul on see küll tõeks osutunud.
Auto aknast paistva türkiissinise järve kallas kerkib pehmete joontena kõrgeks mäeks. Kivine madala hõreda taimestikuga ja sadade lammastega maastik kutsub uitama ja unistama. Sarnaseid idüllilisi vaateid on saarel väga palju. Iga päev leian end omaette imestamast ja mõtisklemast selle üle, kui maaliline ja ülev on siinne loodus. Pea igal sammul võiks avanevast vaatest teha imelise postkaardi.
Horvaatias on looduses lõkke tegemine keelatud ning teede ääres näeb sageli ka vastavaid silte. Keelule vaatamata on rannikul igal suvel suuremaid või väiksemaid tulekahjusid. Autoaknast välja visatud hõõguv suitsukoni võib põletada palju elavat loodust ja ka inimesi.
Üks suuremaid tuleõnnetusi leidis aset 2007. aasta augustis ühel väikesel Dalmaatsia ranniku saarel, kuhu viidi kolmteist tuletõrjujat. Madala taimestiku põlemisest tekkinud gaaside segu ja tugeva tuule tõttu liikus tuli kiirusega 40 meetrit sekundis, mistõttu kaksteist tuletõrjujat põlesid jõhkralt surnuks. See oli Horvaatias väga kurb päev.
Sõidame edasi, kuni jõuame väikese sillani, mis ühendab Cresi Lošinjiga.
„Cres ja Lošinj olid kunagi üks saar. Arvatavasti Rooma ajal ehitati 11 meetri pikkune kanal vahele ja ühest saarest sai kaks,” ennetab Davor oma jutuga mu küsimuse, kuidas saared nii lähestikku asuvad. „Botaanilises mõttes peetakse neid üheks saareks. Ja see sild käib ka üles, kui laevadel või purjekatel on vaja läbi sõita.”
Saarte ühenduskohas asub linnake Osor. See koht on oluline seepärast, et siin kasutati nugisenahku esmakordselt maksevahendina. Horvaatias kehtiva maksevahendi nimetus kuna5 pärineb Rooma ülemvõimu ajast, mil koormisi võeti tollal kõrgelt hinnatud nugisenahkades.
Sellest tulenevalt kannab Horvaatia raha tänapäevalgi nime kuna. Väiksemaid rahatähti nimetatakse lipa6. Kuna kogun hobi korras eri riikide raha, siis jääb reisidel mu silm alati rahatähtedel pidama. Horvaatia mündid on mulle eriliselt sümpaatsed, sest neil on enamasti kujutatud loodust: hiiliv pruunkaru, vees sulistav tuunikala ning laulu vidistav lõunaööbik; esiküljel ilutseb nugis. Niisiis annavad mündid väikese ülevaate Horvaatia loodusest ja traditsiooniliselt kasvatatavatest kultuurtaimedest: siin on maisitõlvik, viinamarjakobar, tammeoks, tubakataim, oliivioksad ja mägedes kasvav lill degeenia.
Kui uurida paberrahasid, saab aimu ka kohalikust kultuurist – esikülgedel on poeete, kirjanikke, poliitikuid ja rahvuslikke tegelasi. Kui keerata paberrahal teine külg, võib teha ekskursiooni ümber Horvaatia – läbi Zagrebi, Pula, Rijeka, Spliti, Dubrovniku, Vukovari ja Varaždini. Raha on kui väike reklaamleht, mis tutvustab riiki ja kultuuri.
Pärast pikka vaikust alustan Davoriga taas juttu: „Nägin kaardilt, et siin saarel on kaks linna, millel nimeks Lošinj?”
„Jah, Mali Lošinj ja Veli Lošinj7. Muuseas on veel nii, et suurema linna nimi on Väike Lošinj,” vastab ta kiirelt.
Küsin veel mõned küsimused saare looduse kohta, kuni Davor prahvatab: „Misasja sa küsid kogu aeg? Muud juttu ei oska rääkida või?”
Olen tema reageeringu üle üllatunud ja jään parem vait. Davori ja minu suhtlus on algusest peale kuidagi imelik. Justkui mingi lõhe oleks meie vahel, nii et isegi tavalistes vestlustes tundub ta võtvat negatiivse hoiaku.
Nagu varem kirjeldasin, on ta terava ütlemisega ja endast väga heal arvamusel. Hiljem taban ära, et tema arvates on enamik vabatahtlikke, kes Eko-keskusse tulevad, ühesugused nuhtlused − küsivad neidsamu, teda lõputult ära tüüdanud küsimusi. Kevade poole näen, et mida rohkem tuleb vabatahtlikke, seda pahuramaks ja ebaviisakamaks Davor muutub.
Vaikime jälle mõnda aega, kuni jõuame Mali Lošinji linna. See on üks Horvaatia saarte suuremaid linnu, kus on ligikaudu 7000 elanikku, mäletan eelmisel päeval loetud bukletist. Linn koosneb, nagu enamik Horvaatia rannikulinnu, kitsastest tänavatest, keskuseks on rannaäärne promenaad ehk riva.
Keskväljakul õõtsub tuules lambikestega kaunistatud jõulukuusk, mis siinses igihaljaste taimedega linnas ja päikesepaistes mõjub üsna kentsakalt.
Politseijaoskonnas
Nugis; 1 euro=7,4 kunat.
Pärn, pärnaleht.
Väike Lošinj ja Suur Lošinj.
