kui triibulisi mängukasse, kuid elusa nahkhiire saan küll esimest korda.
Jõulukuu edeneb, kuid ilmad on siin ikka mõnusalt soojad. Hiljuti sain käia koguni värskendavas merevees suplemas. Lammas Kosjenka ja eesel Pepi leiavad endale aianurkadest ikka veel rohelist rohtu. Termomeetrit siin ei ole, kuid õhk tundub olevat sageli umbes 15 kraadi ringis.
Belis kaob otsene päikesevalgus detsembrikuus juba kell kaks, kuigi päikest jagub veel mitmeks tunniks. Beli asub saare idakaldal ning siit tõuseb mäeahelik, mis algab merest ja kerkib saare keskosani, kust jällegi langeb loogeldes teisele poole mereni, aheliku tipp varjutab Beli linna päikese eest. Üsna suure osa Cresi saarest hõlmabki merest järsult kerkiv mäeahelik, mis oma massiiviga erineva kuju ja suurusega kurusid moodustab.
Siin on uskumatult palju tuulevaikseid päevi ja öid. Vaikus Belis on midagi erilist. Kaljunukilt alla vaadates kuulen ja näen sügavvaikset avarust. Mu ees on kümneid kilomeetreid puhast õhku, avar sile meri, kauguses laevatäpp, taamal Rijeka linn ja mäed. Ma kuulan ja ma justkui ei kuulegi midagi, see on kummaline kolmedimensiooniline vaikus. Kuid mu ettekujutusvõime hakkab tööle, mulle tundub, et ma kuulen laeva mootori pobinat ja Rijeka linna müha enam kui 20 kilomeetri kauguselt. Aga võib-olla mulle lihtsalt tundub, et ma kuulen? Ehk on see lihtsalt vaikuses tekkiv illusioon?
Eestis ei ole ma tundnud, et tuuled mind nii palju mõjutaksid kui siin. Talvised tuuled on siin eelkõige boora ja sirokko. Lõunatuul sirokko toob sooja, kuid pilvist ja vihmast ilma. Tunnen, et selle tuule päevadel on energiat vähem ja olemine kuidagi uimasem. Kohalikud juba teavad, et sirokko korral tuleb juua rohkem ergutavat kohvi.
Boora on tugev põhjakaarte tuul, mis lööb mere vahtu, kuid toob selge ilma ja väga hea nähtavuse. Sel tuulel on jõud, mis surub lagendikel kasvavad puud tugevalt kaldu ning lennutab minema siinse vähese mullakihi. Mitmelgi pool on tuul mägede põhjaküljed paljaks puhunud, jättes järele vaid kivikõrbe. Kiviaedu on saarel muuhulgas ehitatud kaitseks erosiooni eest, mida põhjustab seesama tuul.
Tugeva boora’ga ei sõida tihti ka katamaraan Rijekasse ja Krki saare sild, mis viib mandrile, on suletud. Uskumatu, aga kõrgel mere kohal oleval sillal on siis tuule jõud nii metsik, et võib auto lihtsalt merre pühkida.
Boora jõud on andnud inspiratsiooni ka muusikutele ja sõnaseadjatele. Võimsalt kõlab Livio Morosini ja Dario Marušići etno-rock-versioonis vana rahvalaul, mis algab sõnadega: „Bura, Bura mrzla tuče s mora…8” Selles muusikapalas on tabavalt edasi antud tuule võimsus ning meeleolu, mis tekib, kui tuul on vihisenud päevade viisi kõrvus.
Mitmeid päevi järjest lõõtsuv boora teeb ka inimesed kuidagi imelikuks − „tuulest viiduks”. See tuul tundub puhuvat läbi riiete kontideni välja. Viiendal boora-päeval ütleb Davor: „Ma lähen hulluks, kui see tuul veel pikalt puhub!”
Boora-tuulega leian end enam mõtisklemast (ju paneb tuuleenergia aju rohkem tööle): kus ja kes ma siis praegu olen? Kõik senine tuttav keskkond ja inimesed on kusagil abstraktselt kaugel. Mina olen omast ümbrusest välja lõigatud ja maandunud täiesti uues paigas. Mõnel üksildasemal hetkel igatsen isegi Eestis olnud igapäevarutiini, mille eest ma ju siia ära jooksin. Pean tunnistama, et enese uude keskkonda panemine tekitab vastakaid tundeid, millega seisan silmitsi iga päev.
Mõned päevad enne jõule tuleb Eko-keskusesse vabatahtlikuks üks huvitav tüüp Viinist. Wolfgang ehk Wolfy on umbes 45-aastane, natuke kongus ninaga ja kõhetu kehaehitusega meesterahvas, kes töötab aktimodellina. Tema välimusest vanus välja ei paista; kui, siis ainult natuke silmanurga kortsudest. Wolfys ei ole kübetki klassikalist ilu, kuid omapära ja kummalisust on selles mehes nii palju küll, et kunstitudengid võiksid temast unikaalseid taieseid luua. Ta sõitis siia koos pruudiga otse Viinist. Nad on kaasa võtnud mitu suurt kastitäit kõikvõimalikke toiduaineid, alates moosidest-juustudest kuni sparglite ja spinatiteni välja.
Wolfy on staažikas vabatahtlik, kes paar korda aastas Belis käib ja alati suure hunniku sööki lihtsalt niisama kõigile kaasa võtab. Ta osutub ääretult rahumeelseks ja väga abivalmis inimeseks, kes võtab vabatahtlikult endale igapäevaseks tööks söögitegemise, mida ta näib jumaldavat.
„Oi, kuidas mulle meeldib apteegitilli aroom!” jutustab ta andunult ja pistab mulle nina alla suure kimbu fenkoli rohelisi varsi. „Kas sa oled söönud praekartuleid köömnetega?” jätkab ta, ise ninapidi kaasavõetud suures maitseainekarbis tuhnides.
„Ei ole, aga kõlab huvitavalt,” ütlen ja jään ootama tema rooga. See maitseb suurepäraselt ning edaspidigi teen vahel kartuleid köömnetega ja meenutan toredat tegelast oma elust.
Käes on 24. kuupäev − jõululaupäev. Tegelikult olen üsna kurb, et pean selle olulise perekondliku tähtpäeva veetma kaugel kodust ning inimeste keskel, keda vaid põgusalt tunnen. Teisest küljest on see midagi uut, mida ma otsima tulingi.
Ärkan hommikul nagu ikka poole üheksa paiku, riisume Ryaniga aias natuke lehti, sügame eeslit ja ongi tööpäev seljataga – jõulud ju kohe ukse ees.
Horvaatias on töösse ja aega suhtumine üldse paindlik. Töökohtades on tavaline, et hommik algab kolleegidega rahulikult kohvi juues ja juttu ajades ning päeva jooksul peetakse mitmeid suitsu- ja kohvipause. Ka Eko-keskuses võetakse tööülesandeid rahulikult, kõigil näib aega küll olevat. Mulle tundub mõnikord, et nad võiksid vabatahtlikke tööjõuna efektiivsemalt ära kasutada, kuid ega ma kurda, selline rahulikkus on vahelduseks päris hea.
Wolfy on leidnud kuivanud oliivipuu, millel lehed veel küljes, ja sätib seda jõulupuuks. Ta on Viinist kaasa võtnud terve karbitäie jõuluehteid. Wolfy ja ta pruut kaunistavad tundide viisi puud klaasmunade, miniatuursete jäneste ja suure hulga läikivapaberiliste kommidega.
Milline kontsentreeritus ja pühendumus! Nad on kõik kodust kaasa võtnud, nad tõesti teevad seda südamega. Ma küll ei tunne neid kumbagi, kuid see, mida ja kuidas nad teevad, on kadestamist väärt.
Köögipoolelt tuleb mõnusat jõulupitsa lõhna. Wolfy meisterdab samal ajal kooki, mille komponente on tal terve laud täis. Kui söögid on valmis, aitan lauda katta. Tunnen, et olen endast täna kuidagi vähe andnud. Siis märkan Davorit, kes istub ikka veel arvutis ja töötab. Lohutuseks mõtlen, et ka tema ei ole end selle ühise jõulusöömaaja tarvis eriti liigutanud.
„Kas sa ei plaaninud pere juurde minna, muudkui töötad?” uurin temalt.
„Ah, ei tahtnud minna. Jõulud ei ole minu jaoks olulised ja emaga pole ma eriti lähedane,” vastab ta väsinud kalasilmadega, kui ekraanilt pilgu tõstab.
„Tore, et sa meiega tahad olla,” ütleb Wolfy laia naeratusega ja klopib jahuseid käsi pükstesse.
„Kena atmosfäär ja kenad inimesed, kuigi ma neid eriti ei tunne. Aga jõulumeeleolu on täiesti olemas. Minu esimesed jõulud koos horvaadi, ameeriklase ja austerlastega,” mõtlen, naeratus suul, enda ümber istujaid vaadates.
„Kuidas Horvaatias jõule tähistatakse?” küsib Ryan ainsalt kohalikult Davorilt.
„Tegelikult on nii, et jõululaupäeval süüakse tavaliselt kuivatatud turska, mitte liha,” valgustab Davor kuulajaid.
„Ehee,” elavneb äkki Wolfy, võtab võidurõõmsalt külmikust purgi ja hüüatab: „Siin ongi see tursaliha!” Ta on Antelt tellinud Cresi linnast Horvaatia jõuluspetsialiteeti.
