Montfort House oli kunagi olnud puhtalt kohaliku omavalitsuse maja, kus anti kortereid kõigile hädalistele, majanduslikult vähekindlustatutele ja neile, kes soovisid riiklikul, st odavamal elamispinnal elada, siis oli siin teisigi värvikaid asukaid.
Mõni aeg pärast seda, kui olime Montfort House’i kolinud, märkasime veidrat olendit. Olime just välisuksest tänavale jõudnud, kui maja uks meie seljataga uuesti avanes ja välja vilksas üks halli tekki keritud tuutu, mis meist mööda pühkis ja ülikiirelt nurga taha kadus, nagu viirastus. „Mis see oli?” küsisin hämmastunult Chrisilt. See olend oli nagu külaline mõnest teisest ajastust. Keskajast? Või tegelane Dickensi raamatust, kel koduks räpane Londoni vaestemülgas. Mõne päeva pärast nägime tuutut uuesti, ta seisis õnnetult ja poolkõveras välisukse kõrval ja ootas sisselaskmist.
Avasin talle ukse ja kuju lipsas sõnagi lausumata sisse, liikus väledalt trepist üles, kõhnad kederluud ja auklikud kandadeta kingad teki alt välkumas, ning vilksas ühte korterisse meist korrus allpool. See kõik toimus uskumatult kiiresti, paari sekundi jooksul. Kuju liikus väledalt nagu hall rott, joostes mu silme eest läbi ja kadudes enne, kui arugi saada jõudsin. Tema nimeks saigi seepärast Rott. Mul oli Rotist kahju ja pean piinlikkusega tunnistama, et see ei ole ilus nimi, kuid Rott lihtsalt käitus nagu rott! Ma hakkasin teda nägema sageli, alati liikus ta tõtlikult, pooljoostes ja kummargil, justkui uru poole põgenedes. Kõik temas oli hall, nii tekk, katkised riided, nägu kui juuksed. Tihti ruttas Rott jooksujalu majast välja ja läbi pargi vaid selleks, et end sisse seada siinsamas Bethnal Greeni metroopeatuse sissekäigu juures. Ta istus seal külmal kivipõrandal oma tekki mähkunult, rasvased juuksesalgud näo ees rippumas, kõhnade käte vahel papist tops almuste kogumiseks. Kui ma temast mööda kõndisin, ulatas ta oma topsi ka minu poole ja tema näost oli näha, et ta mind ära ei tundnud, ehkki olime kümneid kordi koridoris kohtunud.
Võib-olla tõesti, et Rotil ei olnud raha, kuid ta ei olnud sugugi kodutu, ta elas Londoni ühel kauneimal tänaval, korralikus majas ja tõenäoliselt maksis korteri üüri tema eest kohalik omavalitsus, kuna Rott oli vaene ja töötu.
Rotil võis puududa ametlik tööpost, kuid ta ei olnud laisk. Peaaegu iga päev istus ta metroopeatuses ja kui vihma sadas, siis kolis ta raudteesilla alla kõnniteele. Mitmel korral kohtusime temaga Brick Lane’il, Bagel Bake’i ees – see on juudi pagaritöökoda, mis on lahti 24 tundi ööpäevas ja kus pidutsevad trendinoored ning taksojuhid varastel hommikutundidel keha käivad kinnitamas. Kõige kaugem punkt, kus me Rotiga kokku põrkasime, oli Shoreditch High Streetil, mis on Ida-Londoni ööelu tuiksoon. Oli umbes 12 öösel ja Rott oli end seadnud positsioonile peotrassi äärde.
Rotil oli ka pereelu – ta jagas korterit boyfriend’iga, kelleks oli afro-inglise päritolu pikk ja sünge meesterahvas, kes kunagi ei naeratanud. Neil oli ka „laps” – majasõber, kahvatu 30. aastates väikemees, kellel ilmselt puudusid maja võtmed ja kes alailma hooviakende all karjudes oma korterikaaslaste tähelepanu ja sisselaskmist nõudis.
Meie korteriomanik Bruce teadis rääkida, et kunagi oli Rott olnud päris nägus ja karske neid, kuid siis tuli tema ellu see sünge saatan, kes ta hukatusse tiris. Roti mehe tööks oli kuritegevus ja narkootikumidega sahkerdamine: tema kapuutsistatud äripartnerid hängisid tihtipeale maja ees, käitudes aga väga viisakalt ja tagasihoidlikult. Paaril korral kohtasime Roti mehe kliente ka koridoris, kuid reeglina näis ta hoidvat kodu ja tööelu lahus. Kui kohalik omavalitsus oleks teada saanud, millega selles korteris tegeldi, oleks neid oodanud väljatõstmine ja seda nad kindlasti ei soovinud.
Mitmel korral ilmusid Roti peresse ka koduloomad – kallid tõukoerad. Lühemat aega elas nende juures üks võluv staffordshire’i bullterjeri kutsikas ja hiljem veel mingi eriline koer. Kui Roti mees koeraga välja läks, moodustasid nad ebavõrdse paari – oli selge, et koer oli sinivereline ja tema „peremees” oli ta kusagilt „leidnud”. Koerad kadusid peagi – küllap müüdi edasi.
Bruce rääkis, kuidas mees kord ka oma tegemistega vahele jäi. Nimelt pandi naabermajale uut katust ja nagu Inglismaal vanade majade juures traditsiooniks, kasutati sealjuures ka lehttina, mis on hirmus kallis materjal. Roti mehel oli õnnestunud ronida tellingutele ja katuselt terve hunnik tina pihta panna. Ta oli selle üüratult raske kandami juba endale koju jõudnud tirida, kui keegi asja pealt näinu politsei kutsus. Tina konfiskeeriti, aga kas mees ka mingi karistuse sai, pole teada.
Olime Montfort House’is elanud alles nädalakese, kui märkasime, et meie korrusel elab keegi õlut armastav kodanik. Õllejooja trimpas oma korteris, kuid tühja taara rivistas kenasti meie korteri ja selle kõrval oleva prügišahti ruumi uste taha. See nägi välja täpselt nii, nagu oleks MEIE selle tohutu hulga õlut ära kulistanud. Kui seinte ääred olid täis, kuhjas õllejoodik oma pudelid ja plekkpurgid prügišahti ruumi pappkastidesse, nii et sinna sisse pääsemiseks pidi vahel üsna kõvasti pressima. Aeg-ajalt ilmus meie ukse taha ka muud kraami, nagu vana triikraud, lillepott või laualamp. Olin veidi nördinud sellise salatseva rämpsu-smugeldamise üle – kui inimene soovib oodata päeva, mil saabub prügiauto, ja korteris pole ruumi, tõstku asjad välja OMAENDA ukse taha. Aga vaikselt nahistada asjad teiste inimeste uste taha ja siis teha nägu, nagu poleks midagi juhtunud!!! Ma ei mõistnud sellist teguviisi mitte üks põrm. Kui ükskord kuulsin kedagi šahtiruumis pudelitega kolistamas, tuvastasin uksesilma abil, et see oli valges maikas lühikese heleda siilisoenguga mees, kes tegi veel mitu ringi ja kilekottidega sinna pudeleid juurde tassis. Olin tabanud süüdlase!
Ühel päeval jõudsin koju ning leidsin meie korteri ukse eest polsterdatud pruuni massiivse tugitooli. Korraga sai mul mõõt täis. Oleks toolil olnud väike vabandav noodike, umbes nii, et „vabandage ebamugavuste eest, viime tooli minema esimesel võimalusel”, oleksin ma kõik andestanud, aga seal ei olnud mingit vabandust! Marssisin tuppa ja kritseldasin kurjalt paberile: „Palun koristage see kohutav objekt meie ukse tagant! See on tee peal ees!” ja jätsin kirja tugitoolile.
Toimetasin juba oma toimetusi, kui uksele koputati, kõvasti ja nõudlikult. Mu süda vajus kõhtu – üks asi on jätta kuraasikaid kirjakesi, teine asi on seista silm silma vastu vihase naabriga. Ma ei armasta üldse mingit konflikti ja mul hakkab lausa füüsiliselt halb, kui keegi on minu läheduses või – mis veelgi hullem – minu peale vihane. Vaatasin läbi uksesilma – tore asi see uksesilm, mul pole elu sees sellist asja varem olnud – seal seisis seesama valges maikas onu. „Jah, kuidas ma saan aidata?” küsisin läbi ukse, ehkki mulle oli täiesti selge, et tegu oli tooliomanikuga. „Kas teie jätsite kirja siia tooli peale, see on väga ebaviisakas!” Äkki tundsin end täieliku süüdlasena – ma oleks pidanud selle kirja kirjutama lugupidavamas või siis vähemalt neutraalsemas toonis, mitte hetke emotsiooni ajel – kui lapsik minust! „On palju ebaviisakam jätta see tool minu ukse taha!” sõnasin vastuseks trotslikult. „Tehke uks lahti, ma tahan rääkida!” nõudis siilisoeng. Hahaa, see veel puuduks! Mul ei olnud mingit kavatsust ust avada, ükskõik kui ebaviisakas see ka ei näi. „Vabandust, kuid ma ei saa ust avada. Tool oli minu ukse taga ja minu tee peal ees ja see ei ole ilus. Head aega, ma pean nüüd minema.” Mu süda tagus metsikult – nii, täna ma enam välja minna ei saa, sest ma ei saa riskida sellega, et maika-mehega koridoris silmast silma kohtun. Mine tea, mis tegudeks ta võimeline on. Kuulsin veel, kuidas maika-onkel ukse taga kolistas ja mingile naabrile kaebas, et kui rude ehk ebaviisakas inimene elab korteris 23. Püüdsin rahuneda ja oma koolitöid edasi teha, kuid peas keerles mõte – olen naabrit solvanud. Olgugi et tegu on mühakas-naabriga, kes oma vigu ei tunnista. Otsustasin kirjutada vabanduskirja.
„Kallis härra Tooliomanik! Vabandage, et minu kiri teid solvas, see oli minust mõtlematu. Kuid siiski – pean ütlema, et koridori jäetud tool oli otse minu ukse taga, takistades minu liikumist, ja sealt pealt puudus ka selgitus, millal see minema viiakse. Nii et viga oli mõlemapoolne. Vabandan siiralt ja loodan, et see episood ei riku meie heanaaberlikke suhteid” jne, jne, jne.
Kuna meie korrusel
