„Ma tegin juba eelmisel nädalal talle Amazon.com’is ja Target.com’is pikad soovinimekirjad ja saatsin kõigile võimalikele sugulastele, Ianile ka.”
Christine: „Jah, aga seal on ainult raamatud, CD-d ja DVD-d. Ianil on see tüüpiline ameerika värk, ta pole ju mitte lihtsalt Marta onu, vaid ka ristiisa – tahab ikka midagi suurt osta. Mis oleks, kui ta ostaks Martale kolmerattalise jalgratta?”
Epp: „Mu spontaanne esialgne arvamus – vara veel. Ta on ju alles kaheaastane. Kui just midagi suurt on vaja, siis… lapsele sobivas suuruses laud ja tool kuluksid ära. Praegu ta joonistab kõhuli põrandal.”
Christine: „Selle tahaksin ma ise osta! Muide, käisin šoppamas, ostsin Martale uue lumekombinesooni ja paar ilusat kampsunit. Ja krokodilli!”
Epp: „Aitäh. Praegu siis uusi riideid rohkem pole vaja. Ja krokodille me nüüd vist juba kollektsioneerime.”
Järgmisel päeval valime Justiniga interneti-arvustuste põhjal välja järelveetava suurte ratastega käru – tundub nagu eakohasem kui ratas, pealegi on see puust, samas kui ratas oleks plastist.
Saadame kirja Ianile. Ja igaks juhuks ka Christine’ile. Viimane vastab kiirelt.
Christine: „Me juba arutasime Ianiga ja meie arust on see ratas ikka väga hea kink Martale. Ta tellis juba eile ära.”
Epp: „Aga ta ei võtnud meiega kordagi ühendust. Palun ütle talle järgmisel korral, et ta ka meiega ühendust võtaks, kui Martale midagi suurt osta plaanib. Meie ostame teile küll ju need asjad, mis teie listides on.”
Christine: „Pole hullu, ma ostan talle selle käru ka nagunii! Ahjaa, muide, käisin ennist jõulušopingul ja ostsin Martale hästi armsad lumememmedega püksid. Ja kas tal legod on olemas?”
Christine'i poolt perekonnale laiali saadetud meil: „Häire ja hädakellad! Ma ei tea, kas te olete juba märganud, et Amazoni soovilistidesse ei jää jälge, kui keegi on sealt juba midagi ära tellinud? Ma ei kujuta ette, kuidas nad saavad seal nii ebaprofessionaalsed olla! Igatahes peame nüüd omavahel kõik konsulteerima, kes on kellele mida nende listidest ära ostnud. Oleks hea, kui saadaksime nimekirjad kõik veel kord laiali.”
Küsin vastu: „Minu listid on siin. Ma nii huvi pärast – kas see komme, et jõulukingitused pole üllatuseks, on Ameerikas juba ammu levinud?”
Christine: „Ära muretse, sa saad üllatuskingitusi ka!”
(Aga miks on mul tunne, et miski on poole tee peal kaduma läinud?)
Nii lõpetasime võidujooksu
On jõuluöö, õigemini varahommik… Ameeriklastele tuleb jõuluvana brittide traditsiooni järgi: täna öösel läbi korstna ja kamina.
Hiilisime ennist Justiniga läbi tuledesäras maja, et kehastuda jõuluvanaks… Igas toas on elektriküünlad, iga aken on valgustatud, nii et ilma lisavalgustuseta majas ringi kõndida on lihtne. Ööd nagu enam polekski. See on vist ilus, ainult et mõte pinge all sirisevast elektrinäidikust kipub seda ilu tumestama. Muide, need küünlad jäävad põlema ka päevaseks ajaks, kui neid keegi ei näe (ja kui mina neid juhtumisi välja pole tõmmanud).
Viisime oma kingihunniku allakorrusele, aga kuuseümbrus oli juba kõik virnu täis, need ulatusid otsapidi elutuppa ja treppide peale. Meeletu. Mäletan veel seda kultuurišokki oma esimestest Ameerika-jõuludest.
Osa asju oli pakkimata, nii et võisin näha – veel üks suur karvane krokodill ja krokodillikujuline plastist klaver on Martat hommikul ootamas. Pärast seda, kui ta õppis ütlema sõna „krokodill” ja hakkas seda igal võimalikul ja võimatul juhul kasutama, on tema vanavanemad asunud Martale hasartselt neid loomakesi kokku ostma. Võib vist juba öelda, et mu laps täiendab statistikas nende ameeriklaste ridu, kes midagi kollektsioneerivad – neid olla rõhuv enamus. Näiteks Justini emale saab alati kinkida midagi terjeripildiga või mõne vanaaegse pesulaua või portselanist koerakuju, sest ta kogub neid.
Eile tegime ka neid asju, mida mina traditsiooniliseks jõuluaja kombeks pean. Pärast kirikus käimist süütasime küünlad neile, kes lahkunud. Enne käisime jalutamas ja viisime tiikide juurde partidele süüa.
Seda jõuluajal loomadele söögi viimist propageeris mu ema, eks see ole üks vana eestlaste paganlik näärikomme. Ja kord leidsime kevadel samasse metsa sinililli korjama minnes üles oma talvel loomadele jäetud kirja ja õnnitlused, lillede keskelt. See oli siis tolle aasta jõuluime.
Lugesin ennist kirjeldust, et Eestis olid jõululaupäeval poed rahvast tühjad. Meie käisime viimase minuti oste tegemas reede õhtul raamatuäris ja ühes odavamat sorti kaubamajas, mõlemad olid rahvamasse täis, kassajärjekorrad vonklesid kuhugi poe sisemusse ja põrand riiulite ümber oli kaetud mahakukkunud asjadega, millele ka peale astuti, sest kõigil oli nii kiire ja kõik olid närvilised. Pealt võis kuulda dialoogikatkeid stiilis „sellest pole ju küllalt, tema tegi meile eelmisel aastal nii suure kingituse”.
Kassade juures olid konteinerites need kõige hullemad asjad. Mõeldud ilmselt inimestele, kes lihtsalt midagi ära krabavad. Jõuluvananäoga plasttaldrikud ja muu selline, mille jaoks on hulk naftat ära põletatud, aga mu meelest on väga väike tõenäosus, et need asjad kellelegi meeldida võiksid ja kas või kübekesegi heameelt siia ilma tooksid. Me saime eelmisel aastal Justini sugulastelt paar sellist imelikku kingitust nagu lumemehekujuline küpsisetoos ja plastist ingel.
Ja nii raske oli selle maailmalõpu tunnet meenutava ahistuse sees leida midagi teistele ostmiseks. Lehitsesin raamatuid ja mõtlesin: mul on kogu selle tarbimiskultuse sees hing nii haigeks jäänud, et ma ei suuda enam raamatuidki armastada ja mõtlen kohe puudele, mis maha võetud.
Suutsime siiski leida kaks sellist teost, mille kohta Justin arvas, et ta onu ja täditütar (kellele meil olid kingid ostmata) võiksid neid lugeda ja need läheksid asja ette.
„Me peaks vist midagi veel vaatama, raamatust ja šokolaadist üksi on vähe,” avaldasin arvamust, mis oli nii tobedalt ameerikalik, kui ma nüüd järele mõtlen. „Nemad teevad meile ilmselt suuremad kingid, pluss nad teevad eraldi kingid Martale.”
Aga Justin vaatas mulle silma ja teatas: „Meie lõpetame selle rats race’i. Meie ju võimegi suguvõsas olla need luuserid, kes teistele väiksemad kingitused teevad kui nemad meile.”
Nende sõnade saatel läksime siis järjekorda seisma.
Pildikesi jõulupäevast
Tegelased:
EPP – punase-rohelisetriibulises öösärgis, selle pere „minia Euroopast”, kes sageli nõutuks teeb.
MARTA – punase-roheliseruudulises öösärgis kaheaastane lapsuke, kõigi pereliikmete poolt jäägitult armastatud, olles seega ühenduslüliks kõigi sugulaste vahel.
JUSTIN – Epu mees ja Marta issi, seljas jõulujääkarudega pid-žaamapüksid ja T-särk. Veidi nagu dissident ja „vahetatud laps”, kes oma isepäisusega vanematele peavalu valmistab.
CHRISTINE
