Minu Bollywood. Ragne Jõerand

      Minu India on teekond, mis algas sisemise rahu otsimisest, kuid viis hoopis armastuse leidmiseni. Selles armastusloos on tormilised tõusud ja mõõnad, armukadedad naised, suguvõsa vastuolek, ootamatud käänakud ja järsud serpentiinid nagu Himaalaja mägiteel. Sageli on mul endalgi tunne, et pean silmad sulgema ja mõtlema, kas see ikka on tõsi ja juhtub minuga just siin ja praegu või on see kõik üks Bollywoodi nõretav film, kuhu endale ootamatult olen sattunud nii peategelaseks kui ka saatuse statistiks.

      Ometigi on see lugu minu elu: kirglik ja tormiline nii armastuses kui ka vihkamises ning selle tegelased on ühtaegu pühakud ja patustajad. Ma usun, et selles loos on paljutki, mis väärib imetlust, ja paljutki, mis teenib ära hukkamõistu. Selles loos on ülevust ja madalaid kirgi, mida osalejate jaoks õigustab armastus.

      Öeldakse, et armastuses ja sõjas on kõik lubatud. Kuid kas kõik on lubatud ka sõjas armastuse nimel? Kas tohib ohvriks tuua süütuid hingi ja panna kannatama lapsi? Kas see üldse on armastus, kui kannatus ja valu nii tihedalt läbi põimuvad?

      Mul pole neile küsimustele ühest vastust ja vaevalt et kellelgi on.

      Aga ühte tean ma tänu Indiale kindlalt: elada tähendab julgeda armastada just siis, kui armastus on sinu teele tulnud. Maailmale võib jääda tema hukkamõist, aga mulle jääb võrratu kogemus ja teadmine, et ma olen elanud ja armastanud.

      1. HOOAEG:

      2007

      ISTUGE SIIN TERVE ELU, KUI SOOVITE

      „Namaste!”1 kaigub üle räpase suveleitsakus tänava. Oh ei, palun mitte jälle! on ainus mõte, mis mahub mu pähe pärast hirmpalavas hotellipugerikus moskiitovõrgu all veedetud ööd. Kas tõesti on määratud purunemisele kõik mu unistused vaimsest, vaiksest ja rahulikust Indiast, kus iseendani jõuda? Kas siin tõesti vaikust ja rahu ei saagi? Tean, tean, see on India – aga pealetükkivus, kuumus, rahvarohkus ja melu on siin ikka enam kui ülivõrdes ja raamatute põhjal ette kujutatuga võrrelda ei anna.

      „Ei, ma pole huvitatud!” rehman käega hooletult selja taha ja üritan alustada esimest iseseisvat rännakut mööda Delhi vanalinna. Ütlen ausalt: parema meelega vedeleksin edasi hotellitoas kui sukelduksin praegu rahvamassi. Ma ei tunne ennast äragi – mina, kes ma olen pool maailma läbi rännanud, elanud siin ja seal ja pole end kuskil väga abituna tundnud, tahaksin kohe koju. Eesti lennukile, kui vaid saaks! Ei aita, et Mumbais said esimesed kohanemisööd veedetud ülikallis luksuslikus hotellis (128 eurot öö! – India finantspealinnas on selline tase ja odavamad eluasemed olid välja müüdud) ning mingeid äpardusi siselennul Mumbaist Delhisse polnud. Kõik oleks justkui hästi, välja arvatud see, et pisarad vägisi silma kipuvad. Kas see ongi see kurikuulus kultuurišokk, millest nii palju räägitakse? Mis see küll on, mis mind nutma ajab – vaesus, räpasus, kuumus, tundmatud lõhnad, koduigatsus? Oh ei, see on midagi muud, midagi, mille nime ma ei tea.

      „Madame, namaste!”2

      No ei, nüüd aitab! Kaua võib! Kui see hüüdja hääl seal tänaval ise aru ei saa, et ma tahan omaette olla, siis teen selle talle kohe selgeks! Pööran end vihaselt ringi ja näen Unique Stay hotelli trepimademel tüüpilist hindu playboy’d – kõrvuni, lausa pealaeni venitatud naeratus, pärlvalged hambad, mustad silmad särisemas kui kuumad söed. No tõesti, ainult see veel puudub!

      Spetsiaalselt India-reisiks olin otsinud ehtekarbist välja oma ligi kolmteist aastat kestnud, kuid praegu veel vaid paberil kehtivat abielu sümboliseeriva sõrmuse ja torganud selle sõrme lootuses, et see aitab eemale hoida soovimatuid ligitikkujaid. Ja mis seal salata: hoida ka mind ennast eemal paljukäidud libedalt teelt, kus murtud südant püütakse ravida uue suhtega.

      Ja siin ma nüüd olen: seisan kitsal Delhi vanalinna põiktänaval vastamisi sarmika hindu mehega, kes ilmselt näeb minus – nagu igas teiseski naisturistis – kerget saaki ja valget kõndivat rahakotti.

      Mul on küll veidi häbi, et ma ei suuda olla meeldiv, viisakas, naeratav ja andestav – aga ma olen segaduses, sest India on olnud minu jaoks liiga palju ning mu taluvuspiir on ületatud. Ma vajan rahu ja üksindust, et mõelda, mida edasi teha.

      Oma segaduse ja raevu prahvatangi vihases inglise keeles välja. Et ma ei taha sinuga rääkida, ma ei kavatse midagi osta, mul pole üldse raha, ma pole huvitatud juhuseksist ning soovin ainult vaikust ja rahu ja mitte kellegagi rääkida. Lõpetanud oma otsekui kuulipildujast tulnud sõnavalingu, jään ootama, kuidas mind sellise käitumise eest jõhkralt pikalt saadetakse.

      Aga mida ei tule, on vasturünnak. Tõmmu mees vaid naeratab rahulikult.

      „Kui see on kõik mida te soovite, madame, siis tulge istuge minu jahedasse kontorisse pehmele sohvale, rüübake teed ja ma garanteerin, et mitte keegi ei tülita teid. Ma isegi ei räägi teiega ühtegi sõna, enne kui te ise soovite.”

      Ma ei usu oma kõrvu. Nalja teeb või?

      Millegipärast otsustan asjaga kaasa minna ja ütlen üleolevalt, et jah, ma tõesti sooviksin istuda vaikuses ja rahus sohval ja vaikida suisa mitu päeva.

      „No problems,”3 tuleb vastuseks. „Istuge või terve elu, kui soovite.”

      Väikeses turismifirma kontoris, kuhu mees mind juhatab, vaatan tõtt oma purustatud südame ja lõhkirebitud sisemusega.

      37-aastane naine – olen ma veel noor või juba vana? Või naisena suisa maha kantud, sest olen ju jõudnud lausa vanaemaseisusesse? Peaksin vist olema elutark ja kogenud ning suutma igas olukorras käppadele maanduda nagu kass, kellele on antud üheksa elu? Jah, selline ma ehk olengi oma parimatel päevadel, aga igatahes mitte täna.

      Täna olen ma lihtsalt üks nooremas keskeas keskmine eesti naine, kellele välimuse ja temperamendi järgi võiks ka mõne kuumaverelisema rahvuse tiitli omistada. Miks mitte suisa hindu oma – tunnen end ju kohalike lemmikrõivast salwar kameez’i4 kandes üsna mugavalt… Ainult helehallid silmad ja lühike tume poisipea reedavad, et tegemist on eurooplannaga. Ning kui muidu on mu füüsis 37 eluaasta tõusudele ja mõõnadele suhteliselt hästi vastu pidanud, siis silmad – need räägivad kogu tõe. Ma tean, et mu silmades on palju kurbust ja vahest isegi leplikku elutarkust. Aga tarvitseb mul vaid vihastada, kui tasase lillekese imago on nagu peoga pühitud ja raevukas metslane tõstab pead. Oh, kui palju on neid, kes on lasknud end minu välisest leebusest ära petta – nagu ilmselt ka too sarmikas hindu mees, kes üritas leebet lillekest noppida, aga sattus vastamisi hoopis okkalise roosiga…

      „Krishna, aja!”5 hüüab uhke olekuga sikhi6 turbanis mees mind tänavalt üles korjanud playboy’le. Ahhaa, taban end mõttelt, vähemalt nüüd ma tean, keda sõimasin, nii et pärast on lihtsam vabandust paluda.

      Pööran pilgu Krishna poole – ja kas mu silmad petavad mind või olen Indis põletava päikese käes peast täiesti soojaks läinud? – aga Krishna õla kohal vilgub eredalt kuldne täht! See ei saa olla juhuslik päikeselaik või meelepete, selleks helgib ja plingib ta liiga reaalselt, silmipimestavalt.

      Sulen kiiresti

Скачать книгу