style="font-size:15px;"> Aga ometi ma näen, et kahe silma vahele ei saa see mees ühelgi naisel jääda – olgu siis tähekesega õlal või ilma. Ta on keskmist kasvu, turske kehaehitusega, sitikmustade laineliste juuste ja pärlendava naeratusega. Ja uskumatult moekalt riides ja puhas, eriti tänavatel valitseva kaose ja mustuse taustal. Sel moel ei sobitu ta ei hindude ega ometi mitte ka eurooplaste hulka. Ta lihtsalt on. Ja seda, et temas peitub palju saladusi, reedavad ta suured pruunid silmad, kuhu võib uppuda. Nende silmade pilk pole kaval ega riukalik, vaid siiras ja aus. Üldse ei tundu mu uus tuttav enam mingi libedikuna, vaid on kuidagi soe ja omane.
Ja muidugi tema viisakus ja tähelepanelikkus! Nagu ma isegi veenduda võisin, ei kadunud tema galantsus isegi siis, kui mina ta vihahoos kuradile saatsin. Pigem tuli just selles situatsioonis esile tema sisemine rahu ja tasakaal.
Kuigi mu halvustav esmamulje Krishnast on käändunud positiivseks, üritan oma sisemise radari valvel hoida ning end India õhus hõljuvatest uimastavatest aroomidest ja sarmikast hindu mehest mitte mõjutada lasta. Äkki on tema olek mingi eriti peen mahhinatsioon, millega turiste püüda?
Uudistan kontori seintele riputatud plakateid. Purskan tahtmatult naerma, kui märkan suurelt ilutsemas silti Hare-Rama HareKrishna Tours & Travel. No muidugi, nii nagu iga teine vene mees on Ivan ja eesti mees Jüri, nii on ka hindu mees kohe kindlasti Krishna. Ja pole vist eestlast, kes poleks kuulnud Tallinna vanalinnas kohalikke krišnaiite laulmas mantrat „Hare Krishna, Hare Rama”, mis tähendab „kõiki köitev, kõiki rõõmustav”.
Minu naerust hoolimata on asi tegelikult tõsine, sest nimi Krishna on Indias sama püha kui lehm. Veendusin selles, kui lugesin reisiks valmistudes vanu India müüte.
Krishna on üks kuulsamaid hinduismi jumalaid, jumal Vishnu7 kaheksas kehastus, kelle nime tähendus on „rõõmutooja”. Otsetõlkes sanskriti keelest sümboliseerib sõna Krishna aga musta, tumedat või tumesinist värvi. Just seetõttu kujutataksegi Krishnat piltidel ja pühakujudel sageli tumesinise nahaga.
Tihti on Krishna jäädvustatud flööti mängiva noorukina, kel on peas India rahvuslinnu paabulinnu sulg ja ümber arvukalt India karjatüdrukuid gopi’sid. Krishna ülevoolava armulikkuse tõttu pidas iga gopi just ennast Krishna väljavalituks, kuid niipea kui asi kippus tõsiseks minema, haihtus Krishna olematusse ja jättis murtud südamega naised ootama järgmist õnnishetke, mil jumalus taas nende seltsi pillilugu puhuma tuleb. Ent hoolimata sellest, et iga naine oli valmis pakkuma Krishnale oma armastust, kuulus Krishna süda oma lemmik-gopi’le Radhale. Enamikul pühapiltidel ongi kujutatud Krishnat koos Radhaga, kuigi Radha polnud tegelikult Krishna naine, vaid meie mõistes armuke.
Ärkan oma hinduistlikust mõtisklusest ja näen, et too Krishnaks hüütu on kadunud. Nojah, ju läks tagasi oma gopi’de juurde Yamuna jõe kallastele – ehk legendi veidi kaasajastades, hindu playboy on taas tänaval valgeid naisturiste jahtimas. Mina osutusin ju kasutuks saagiks: vaikib, raha ei maksa ja seksi ei taha. Mis sellisega teha!
Tunnen, et terve elu sellel nahkdiivanil istumist on nüüd täis saanud ja asutan end minekule. Nagu ennist plaanis, tahan minna otsima kohta, kus põletatakse surnuid. Äkitselt tõkestab minu tee umbes 20-aastane kõhnavõitu hindu noormees.
„Madame, please come with me,”8 pursib ta konarlikus inglise keeles. Kuna minu tee Pahar Ganji Main Bazarile – see on üks Delhi suuremaid turge ja vilkamaid tänavaid – viib nagunii neid kitsukesi uriinilõhnalisi tänavaid mööda, järgnengi end Nareshiks nimetanud noorukile.
Tunglen läbi higise ja kireva rahvamassi ja püüan kuidagi eest ära saada, kui järjekordne velorikša või mootorrattur üritab üle mu varvaste sõita. Tolm kleepub niiskes kuumuses näole, silmad kipitavad ja higi voolab ojadena – 45 kraadi kuumust, mis siin imestada! Minu kodusest taaskasutuspoest ostetud salwar-kameez’i meenutama pidav pikk hõlst on higist läbimärg ning väidetavalt kuumuskindel meik valgub mööda põski laiali. Seetõttu ei suuda ma aru saada, kuidas need graatsilised hindu naised kogu selle tohuvabohu, tolmu ja aurusauna seguses keskkonnas nii elegantselt ringi hõljuvad – puhtad sarid üll, juuksed veatult krunni keeratud ja sammud otsekui mõõdetud – ning ei näi märkavatki, et on kui pärlid prügimäel.
Märkamatult olen Nareshile järgnedes jõudnud ühe tumesinise Toyota juurde. Naresh (kes, nagu hiljem selgub, on Krishna vend), naeratab mulle, viipab käega auto poole ja kaob. Veel enne, kui suudan midagi mõtlema hakata, avaneb autouks ja sealt vaatab vastu Krishna naerune nägu.
„Aja, aja, chori celo cyclme!”9
Millised odavad võtted! mõtlen endamisi. Ta ikka polegi nii eriline, nagu mulle korraks näis –lihtsalt üks osav manipulaator, kes arvab teadvat, mida naised tahavad…
Krishna aga on professionaalsus ise ja raporteerib kui palgatud turvamees, et auto on surnupõletusplatsile sõiduks valmis ja tema kui giid tuleb kaasa.
Ah nii, ta siis ikkagi kuulas mu juttu, kui ennist, teel tema kontori poole mokaotsast poetasin, et tahan surnute põletamist näha. Näe, kui tähelepanelik poiss – paneb kõik kõrva taha, kuidas raha teenida!
Hingan sügavalt sisse ja välja ja sisse ja välja. Suudan järgmise sõimuvalangu vahele jätta ning ütlen Krishnale viisakalt, et tänan, mul pole raha ei auto ega giidi palkamiseks, ja soovin talle head päeva. Krishna noogutab mõistvalt, naeratab taas ja patsutab käega enda kõrval olevat istet. Et äkki ma soovin jahedas konditsioneeriga autos niisama istuda?
Kuna parajasti läheneb sinisele Toyotale ülehelikiirusel tormav veoauto, pilgeni täis puuridesse topitud kanu, siis ei ole mulle otsustamiseks palju aega antud. Ma kas istun autosse või lõpetan kaagutava kanakarja keskel avariis. Otsustan auto kasuks.
ÜLIM ARMASTUS PÕLETUSALTARIL
Krishna ja Ragne külastavad surnupõletusaltarit. Surnupõletaja Rahul jutustab sati traditsioonist, kus naine end mehe surnualtaril elusalt põletada laseb. Ragne tunneb ootamatut tõmmet Krishna poole.
Nii olengi saatuse või õigemini kanade tahtel sattunud Krishna autosse ning liigume sujuvalt Delhi autoderägastikus. Autosõiduga kaasneb pidev signaalitamine – vahet pidamata tuututavad nii auto-, rikša- kui mootorrattajuhid. Tuututamine on kui osa religioonist ja eripalgelised helid paiskavad õhku harmoonilisena mõjuva kakofoonia.
Krishna auto signaalitab otsekui tiirane isakass – mjauuuuu, mjauuuu. Iga kord saab ta viimaks oma tahtmise ja laveerib läbi sõidukilaviini sihtkoha poole. Iseenesest sähvatab mul peast läbi, et just selline isepäine tiirane isakass võib olla ka Krishna ise – hoolimata minu tahtmatusest temaga tegemist teha olen nüüd ju ikkagi tema autos ja sõidame surnupõletusghati poole.
Või ma vähemalt loodan, et ghati poole, paludes mõttes jumalaid, et nad mind mõne psühhopaadi autosse ei lasknud istuda. Sest võõra mehega võõras linnas võõra autoga ringi sõitmine on küll viimane, mida kellelegi soovitada – eriti veel Indias üksi rändavale valgele naisturistile nagu mina. Oma tagala kindlustamiseks informeerin sõidu ajal Krishnat, et olen ajakirjanik ja näitan selle kinnituseks pressikaartigi – ehk peatab see tema peas liikuvad ohtlikud mõtted, kui neid peaks seal olema. Kes see ikka tahaks meedia huviorbiiti sattuda, kui kogemata juhtub valge ajakirjaniku „ära kaotama”!
Tundub, et jumalad kuulevad mu palveid, sest sõidu ajal on Krishna rahu ja galantsus ise. Ideaalne kaaslane ja ideaalne India liikluses orienteeruja – juba peatubki meie
Hinduismi peamisi jumalaid. Kuulub koos Brahma ja Shivaga jumalate kolmikusse, kus ta on hoidja ja säilitaja (Brahma on looja ja Shiva hävitaja). Višnuistid peavad teda ülimaks jumalaks, kellest pärineb kõik loodu.
Proua, palun tulge minuga kaasa – inglise keeles
Tule, tule, kullake, lähme sõitma! – hindi keeles
