India olmest. Ragne nõuab Krishnalt keelatud armastuse tõestamist keelatud kohas.
Dharamsalast tagasi Delhisse sõites otsustab Krishna, et võiksime läbi sõita ka tema kodukülast, kus elavad tema ema-isa ja osa õdesid-vendi peredega. PaniPot on selle linnakese nimi, mille ääremaadel asuvasse Phaphrana külla jõuame õhtuhämaruses. Autojuht Nitul on imepisikesel tolmusel külateel tükk tegemist, et parkida meie Toyota tänavatolmus lösutava püha lehma ja rentslisse pissiva poisikese vahele.
„Kuule, kas sa magaksid täna autos? Siin on konditsioneer ja jahe, majas aga väga kuum ja palju moskiitosid,” teeb Krishna äkki ootamatu ettepaneku.
„Hea küll, aga lähme enne ja ütleme su emale-isale tere. Mul on ka kingitusi kaasa võetud juhuks, kui peaksin kellegagi tuttavaks saama,” kostan ma vastuseks.
„Tead… hilja on juba, äkki heidad kohe magama. Mina lähen vanemate juures kah kohe magama ja hommikul saad mu vanematega tuttavaks,” ei jäta Krishna.
Mulle hakkab see kahtlane tunduma. Igal pool oleme koos olnud ja nüüd äkki jäägu mina maha autosse.
„Krishna, miks ma ei tohi majja tulla?” otsustan ma pikemalt keerutamata pärida, milles asi.
„Mida ma neile ütlen, kes sa oled? Ma pole elu sees ühtki võõrast naist oma vanematekoju toonud, see pole meie kultuuris mõeldav. Ainus naine, kelle poeg võib oma vanemate katuse alla tuua, on tema seaduslik abikaasa…”
Ma tunnen, kuidas solvumine minus pead tõstab. Ta ju teadis ennegi, kas tohib oma vanematekoju võõraid naisi tuua või mitte – ja kui teadis, et ei tohi, siis poleks ju tarvis olnud siia sõitagi, arutan endamisi. Nüüd on küll hilja ümber mõelda!
„Tead mis: ma kas tulen sinuga praegu sinu vanematekoju ja magan sinuga ühes toas ja ühes voodis – või ei ole mind sinu elus enam alates sellest hetkest olemas. Valik on sinu!” prahvatan ma, ise kasvavast solvumisest ja raevust lõhkemas.
Hetk hiljem saan aru, et selline ultimaatum on meeletu ja selle ainus tagajärg saab olla vaid see, et pean välja mõtlema, mis valemiga võluda end siit ääremaakülast Delhi lennujaama.
Ootan Krishna reaktsiooni, aga seda ei tule. Mitte mingit. Täielik vaikus. Minut, kaks… Siis avab Krishna autoukse ja väljub. Püüan pisaraid tagasi hoida – oh jumal, miks ei võinud meie romaan kaunilt lõppeda, oli seda nüüd vaja… Sulen meeleheites silmad ja nuuksun autopimeduses nagu laps, tatt ninast lorisemas ja pisarad põskedel kleepumas.
„Aja,” kuulen äkki Krishnat ütlemas, kui ta minupoolse autoukse avab. „Aja, chori. Ma ei hooli mida nad arvavad, aga ma ei suuda su silmis pisaraid näha. Aja, chori.”
„Ema, vaata, kolm meest tulevad meie majja!” kuulen sariservaga nägu varjavat hindu naist hüüdvat, kui me koos autojuhiga majale läheneme. Mitte et ma hindu keelest aru saaksin, aga nii tõlgib seda mulle Krishna.
Kolm meest? Ma olen ju naine… või siis ei ole? Krishna teeb mulle vargsi selgeks, et minu poisipea ja pikad püksid on põhjuseks, miks tema terve elu selles külakeses elanud vennanaine Gogander mind õhtuhämaruses meheks peab. Mitte ükski endast lugupidav hindu naine (või vähemalt see, kes pole külast välja saanud) ei lõika endale pähe sellist jubedust nagu poisipea, veel vähem paneb ta jalga teksad. Linnas, seal on teised lood, seal on läänemaailma mõjud, aga siinse küla arusaamade järgi olen ma mees mis mees.
Issand, kui piinlik – nemad on nii ilusad ja graatsilised oma pikkade eebenikarva juuste ja hõljuvate saridega ja mina paistan kui mingi mehine tegelane. Koban umbkaudu püksitaskus, kus peaks leiduma roosa huulepulk. Käes… nüüd pimesi kiire võõp huultele… ehk paistan nüüd veidigi naisem, sest ma olen ju ikkagi naine ega taha mingi hinna eest näha nende kõrval välja kui mees.
„Hello, hello, bhabi...20 See olen mina, Krishna, ja need on minu külalised.”
Siseõu, kus ma nüüd seisan, võtab mu sõnatuks. Betoon, betoon ja veel kord betoon. Betoonist maja, betoonist aedik pühvlitele, kes elavad vabalt maja siseõues perenaise voodi kõrval, väike vinduv veepump, mullane siseõuepõrand, mille keskel ilutseb nõgine chapati-ahi. Kogu selle kummalise ümbruse taustal figureerivad õhtuhämaruses otsekui kummitusena liikuvad majaelanike siluetid, kolm-neli väikest last jalge ees sibamas. Keset hoovi puu all asetseval puulavatsil istub lootoseasendis vana naine ja jälgib pingsalt tulijaid.
„Mera, beta,”21 kuulen vana naist ütlevat. Ahhaa, see on siis Krishna ema.
Krishna läheneb puust lavatsile ja katsub käega ema labajalga, seejärel embab ta ema hellalt.
Ma juba tean, et austust väärivate inimeste jalgade puudutamine on Indias üldlevinud viisakusreegel, mille eirajat peetakse enam kui kasvatamatuks. Hindud ei katsu mitte ainult pühameeste ega oma vanemate labajalgu, vaid kõikide omi, kellele nad tahavad austust avaldada. Seesama komme on juba pannud ka mind naljakasse olukorda. Jaganud teel siia ühes linnakeses peatudes tänavalastega oma käekoti sisu, mis sisaldas turistiteatmikus ettekirjutatud soovituslikku pudi-padi, pliiatseid ja komme, hakkasid lapsed pärast asjade saamist mu jalgu katsuma. Alguses mõtlesin, et ju ajavad moskiitosid eemale, aga kui nad mul aina järel jooksid ja mu jalgu katsudes aunti, aunti hüüdsid, kummardusin ma vaatama, mis nende jalgadega siis lahti on. Oh seda naeru ja nalja, kui ma Krishnale ütlesin, et mina ei näe siin moskiitosid ja seega pole vaja neid eemale peletada.
Lõpetan mõtiskluse ja tahan Krishnale järgneda, et samal moel tema ema tervitada.
„Bhow, bhow!” – nii teevad koerad hindu keeles auh-auh –, hakkab väike koerake innukalt klähvima, et mind takistada.
„Bass, Daboo, bass,”22 hurjutab vana hindu naine. Valge nähvits, üsna niru olemisega ja ribikondid paistmas, jätab seepeale kõva hääle tegemise, aga vaikne ja valvas urin ei lase mul sammugi teha. Krishna ema jälgib toimuvat pealt. Tunnen, et olen järsku sattunud mingisse katsesse, mis paneb paljud asjad paika. Teen loogilise järelduse, et kuna valge koerake magas meie tulekul Krishna ema voodis, on ta perenaise lemmik ja kui mul õnnestub esmalt koerakese süda võita, siis ehk ei viska vana hindu naine mind kohe oma valdustest välja. Kuna ma hindu keelt piisavalt ei oska, laskun koerakesega eestikeelsesse diskussiooni.
„Kuule, ole nüüd mõistlik. Luba mind edasi tulla ja ära urise. Sa oled ju täitsa nunnu, miks nii kurjalt…”
„Bhow, urrrrrrrr,” kostab vastuseks.
„Tule siia, ma teen sulle veidi kõta-kõta…”
Koerake hakkabki minu poole liikuma. Alguses ebalevalt, siis üha julgemini.
„Kutsu, kutsu, tule, tule – palun aita mind, mul on vaja endast hea mulje jätta, sest tahan koos Krishnaga olla.”
Kas saab see hindu külakoer eesti keelest aru või olen mina omandanud imelise võime loomadega rääkida (Indias olevat ju kõik võimalik!), aga igatahes viskab Daboo end hetk hiljem minu jalge ette maha, ajab käpad taeva poole ja ootab, et ma teda kõhu alt sügaksin. Mis mul üle jääb – ise ju lubasin talle kõta-kõta teha.
Kogu seltskond jälgib toimuvat üllatunult. Hiljem saan teada, et Daboo on nii karm vend, et ei lase end puudutada kellelgi peale Krishna ema, isegi mitte teistel pereliikmetel, kes elavad temaga päevast päeva koos.
Tere, tere, vennanaine – inglise ja hindi keeles
Tere, poeg – hindi keeles
Tasa, Daboo, tasa – hindi keeles
