jäime peatuma. Pärast, kui ta oli juba täiskasvanud, luges teine mõned romaanisisulised raamatud läbi ja hiljuti veel ühe, seda härra Lebezjatnikovi vahetalitusel, nimelt Lewis’i “Füsioloogia”3 – teate ehk seda? – suure huviga luges ta selle raamatu läbi ja jutustas meilegi sellest. See on kogu ta haridus. Nüüd, armuline härra, pöördun teie poole isikliku eraküsimusega: kas võib vaene, kuid aus neiu teie arvates ausa tööga palju teenida?.. Viitteist kopikatki ei teeni ta päevas, härra, kui ta on aus ja ilma eriliste vaimuanneteta, ja siiski töötagu vahetpidamata! Ja ometi on riiginõunik Klopstock, Ivan Ivanovitš, – olete ehk kuulnud? – mitte ainult poole tosina hollandi särkide õmblemise eest veel tänini võlgu, vaid pealegi ajas ta Sonja haavavalt minema, jalaga vastu maad põrutades ja teda ebaviisakalt nimetades sel ettekäändel, nagu poleks särgikaelus mõõdu järgi õmmeldud ja nagu oleks see viltu. Aga kodus on nälginud lapsed… Kodus on ka Katerina Ivanovna, kes kõnnib käsi murdes mööda tuba, punased laigud palgeil, – nagu see selles haiguses ikka sünnib. “Elad armuleivasööjana meie juures, sööd ja jood, tarvitad meie sooja,” aga mis sa paraku siin sööd ja jood, kui lapsukesedki päeva kolm leivakoorukest ei näe! Mina lamasin siis… noh, teadagi kuidas!.. lamasin joobnuna ja kuulen, kuidas minu Sonja (ta on vaikne, ka hääl on tal tasane… valge peaga, näoke alati kahvatu, kõhn) räägib: “Katerina Ivanovna, kas tõesti pean mina niisuguse asjaga toime saama?” Darja Frantsovna aga, keegi kuritahtlik naisterahvas, kes on ka politseile mitmekordselt tuttav, käis perenaise kaudu korda kolm juba kuulamas. “Aga mis siis,” vastab Katerina Ivanovna pilkavalt, “mida seal hoida? Ennäe mul varandust!” Kuid ärge süüdistage, ärge süüdistage, armuline härra, ärge süüdistage! See polnud mõistusega räägitud, vaid ärrituses, haigelt ja näljaste laste karjumise ajal, pealegi enam haavamiseks kui otseses mõttes öeldud… Sest Katerina Ivanovnal on juba kord niisugune karakter, ja niipea kui lapsed karjuma hakkavad, olgugi nälja pärast, kohe kukub neid peksma. Ja nii kella kuue paiku ma näen: Sonjake tõuseb üles, paneb rätiku pähe, mantlikese selga ja lahkub korterist. Tagasi tuli peale kella üheksat. Tuli, ja otseteed Katerina Ivanovna juurde, ning ladus tema ette lauale kolmkümmend hõberublatükki. Ei lausunud seejuures sõnagi, oleks korra vaadanudki, võttis ainult meie suure rohelise õhukesest kalevist rätiku (meil on niisugune ühine villane rätik), mässis sellega oma pea ja näo üsna kinni ja heitis voodisse, silmad seina poole, ainult õlakesed ja keha värisesid… Mina aga, nagu esitekski, lamasin ka nüüd… Ja siis nägin ma, noormees, nägin, kuidas pärast seda Katerina Ivanovna, samuti sõna lausumata, Sonjakese voodi juurde astus ja kogu õhtu tema jalutsis põlvitas, tema jalgu suudles, enam tõusta ei tahtnudki, ja pärast mõlemad koos nõnda magama uinusid, teineteise ümbert kinni hoides… mõlemad… mõlemad… jah… mina aga… lamasin joobnuna.”
Marmeladov jäi vait, nagu oleks tal hääl katkenud. Siis valas ta äkki ja ruttu klaasi täis, jõi selle tühjaks ja köhatas.
“Sest ajast saadik, mu härra,” jätkas ta vähese vaikimise järel, “sest ajast saadik, õnnetu juhtumuse tõttu ja pahatahtlikkude inimeste pealekaebamisel, – milleks, nagu räägitakse, eriti kaasa aitas Darja Frantsovna, et temale ei olevat tarvilikku austust üles näidatud, – sest ajast saadik oli minu tütar Sonja Semjonovna sunnitud kollase pileti võtma ega võinud seetõttu enam meiega ühte jääda. Ka perenaine, Amalia Fjodorovna, ei tahtnud seda lubada (aga ise aitas esiteks Darja Frantsovnale kaasa) ja ka härra Lebezjatnikov… hm!.. Just Sonja pärast oligi tal see lugu Katerina Ivanovnaga. Esiteks püüdis ise Sonjat, aga nüüd äkki pahane: “Kuidas võin mina, haritud inimene, niisugusega ühes korteris elada?” Aga Katerina Ivanovna ei jätnud seda niisama, läks kaitsma… noh, siis see juhtuski… Ning nüüd astub Sonja meie poole ikka nii videvikus sisse, kergendab Katerina Ivanovna koormat ja muretseb jõudumööda sissetulekut… Ise elab rätsep Kapernaumovi juures, üüris temalt korteri. Kapernaumov on aga luukur ja ökitaja ja kogu tema suurearvuline pere on ökitaja. Ka tema naine ökitab… Asuvad teised kõik ühes toas, Sonjal on aga oma tuba ühes vaheseinaga… Hm!.. jah… Kõige vaesemad inimesed ja ökitajad… jah… Niipea kui ma järgmisel hommikul üles tõusin, panin endale oma närud ümber, tõstsin käed taeva poole ja läksin ekstsellents Ivan Afanasjevitši juurde. Ekstsellents Ivan Afanasjevitši tunnete?.. Ei? Noh, siis ei tunne te jumalameest! See on vaha… vaha issanda silma ees: nagu sulav vaha!.. Isegi pisaraid valasid, kui olid heaks arvanud kõik ära kuulata. “Noh,” ütleb ta, “Marmeladov, kord juba petsid sa mu lootust… Võtan su siiski veel kord oma isiklikul vastutusel,” just nõnda ütlesid nad, “pea seda meeles ja mine!” Katsin suudlustega tema jalgade tolmu, mõttes muidugi, sest tõeliselt poleks ta seda lubanud, – ta oli ju uute riiklikkude ja haritud mõtetega aukandja; tulin koju tagasi ja niipea kui teatasin, et olen jälle teenistusse arvatud ja saan palka, issand, mis siis küll oli…”
Marmeladov peatus jällegi sügavas erutuses. Sel silmapilgul tuli tänavalt sisse terve kari joodikuid, kes olid juba enne purjus, ja ukselt kostsid palgatud leierkasti ning seitsmeaastase lapse kähisev hääl, mis laulis “Talukest”.4 Algas müra. Peremees ja teenijad olid sissetulnutega ametis. Sissetulnuist hoolimata jätkas Marmeladov oma jutustust. Nähtavasti oli ta juba üsna “pehme”, kuid mida enam ta purju jäi, seda sõnahimulisemaks ta muutus. Mälestused hiljutisest edust teenistuses tegid ta nagu elavamaks ja avaldusid isegi tema näos mingisuguse särana. Raskolnikov kuulas tähelepanelikult.
“See oli, armuline härra, viis nädalat tagasi… Jah… Niipea kui nad mõlemad, Katerina Ivanovna ja Sonjake, sellest teada said, asusin ma kohe nagu taevariiki elama. Varemini, lama nagu lojus, ainult sõim! Aga nüüd: käiakse kikivarvul, vaigistatakse lapsi. “Semjon Zahharõtš on teenistuses ära väsinud, puhkab, tss!!” Enne teenistust joodavad mind kohviga, keedavad rõõska koort! Ehtsat rõõska koort hakkasid teised muretsema, kas kuulete! Ja kust nad mulle viisaka mundri jaoks raha kokku ajasid, üksteist rubla viiskümmend kopikat, seda ei mõista ma. Saapad, kalingurist maniskid – suurepärased, munder, kõik ajasid kokku üheteistkümne ja poole eest, ning toredasti. Tulin esimesel päeval teenistusest, vaatan: Katerina Ivanovna on kaks toitu valmistanud, supp ja soolaliha mädarõikaga, millest meil tänini polnud aimugi. Temal endal pole mingisuguseid riideid… see tähendab – mitte mingisuguseid, aga nüüd oleks nagu võõrusele minemas, kenasti riides, ja mitte, et midagi oleks, vaid lihtsalt ei millestki oskavad teised kõik teha: kammivad pea, mingisugune puhas kraeke, käisepealsed, ja juba ilmub hoopis teine isik, noorem, kenam. Sonjake, mu kullake, toetas ainult rahaga, minul endal aga, räägib ta, pole esialgu viisakas sagedamini teil käia, ehk olgu siis videvikus, et keegi ei näeks. Kuulete, kas kuulete? Heitsin pärast lõunat magama ja mis te arvate, Katerina Ivanovna ei kannatanud välja: nädala eest läksid perenaisega, Amalia Fjodorovnaga, riidu, aga nüüd kutsus teise tassi kohvi jooma. Kaks tundi istusid teised ja sosistasid isekeskis, et: “Semjon Zahharõtš käib nüüd teenistuses ja saab palka, ilmus ise ekstsellentsi juurde ja ekstsellents tuli ise välja, kõiki käskis oodata, Semjon Zahharõtši aga viis kättpidi kõigist mööda oma kabinetti.” Kuulete, kas kuulete? “Mina, Semjon Zahharõtš,” öelnud ekstsellents, “mäletan muidugi teie teeneid, olgugi et sellest kergemeelsest nõrkusest kinni pidasite, aga kuna te nüüd tõotate end parandada ja pealegi, et meil ilma teieta halvasti läks (kuulge, kuulge!), siis usaldan nüüd teie ausõna.” See tähendab, kõik selle mõtles ta ise välja ja mitte kergemeelsuse tõttu, mitte ainult kiituseks! Ei, ise usub kõike, omade kujutelmadega lohutab end, jumala eest! Ja mina ei mõista teda hukka; ei, seda ei mõista ma mitte hukka!.. Kui ma kuus päeva tagasi oma esimese palga – kakskümmend kolm rubla nelikümmend kopikat – tervelt koju tõin, nimetas ta mind maimukeseks. “Ah sind, maimukest!” ütleb ta. Ja seda nelja silma all, mõistate? Ja ometi, mis ilu minus veel on või mis abikaasa ma olen? Ei, näpistas palet. “Oi sind, maimukest!” ütles ta.”
Marmeladov peatus, tahtis nagu naeratada, kuid äkki hakkas tema lõug hüplema. Siiski sai ta endast varsti võitu. See kõrts, kõlvatu välimus, viis ööd heinalotjadel ja viinatoop, ühes sellega aga ka haiglane armastus oma naise ja perekonna vastu ajasid kuulaja peas kõik segi. Raskolnikov
Lewis’i “Füsioloogia” – Tuntud inglise kirjaniku, filosoofi-positivisti ja füsioloogi-darvinisti George Henry Lewis’i (1817–1878) teos “Igapäevase elu füsioloogia” ilmus venekeelses tõlkes 1861. a. Raamat oli väga populaarne Venemaa tolle aja eesrindlikes ringkondades.
“Taluke” – populaarne laul, mille sõnade autoriks on A. V. Koltsov.
