Harilikult kella üheksa ümber haigutab härrastemaja unine esiuks ja laseb saksa välja, sest sel ajal, pärast hommikust einet, algab Ulrich von Kremer esimest ringkäiku oma kruntkonnas, kui ta suviti, jüripäevast mihklipäevani, siin asub – üksinda nagu kunagi.
Väliselt ei paku Mäeküla mõisnik nägijaile aastate kaupa silmahakkavat vaheldust: seesama vormist veninud tumesinine ševiot–kuub valkjaks istutud saba ja läikima kulunud käiste ning hõlmadega, seesama sinine vest vanade ja värskete toidujälgedega, nende seas tunnistusega, et härra von Kremeri einelaual naljalt iialgi vedelad munad ei puudu, seesama rohekaks iganenud must taldrikmüts kustunud läiknoka ja ettepoole lodusse vajunud põhjaga ning lõpuks needsamad halli- ja pruunitriibulised inglise püksid, mille põlveotsad ja kannatagused ilu ja tervise kaduvikust mitte vähem härrast keelt ei kõnele. Varalisest inimesest annab märku ainult kilbikujulise naastuga jäme pitsatsõrmus ta esimese sõrme arutu suure nüki taga, vestil punakalt hiilgav tukatikuldne soomuskee ning selle kütkes olev ja väga harva nähtavale tulev Genfi kuldkronomeeter, millest kui iidsest pärandist teatakse, et “kirjad” ta mõlkidega käetud kapslitelt juba ammugi on kadunud.
Mees ise aga – teatava karikatuurilist maiku näolise sarnasuse pärast Saksa riigikantsleriga hüüab ümbruse intelligents teda Mäeküla Bismarckiks –, mees ise on parajasti selles juba püsivas vanusejärgus, kus tosin juurdetekkivaid kimaraid silma ja mõni uus kurd lõua all suuremat muutust ei tähenda, niisama vähe kui pisut enam härmatist habemes, kumerust kuklas ja kõverust õndlas. Kremerid vananevad üldse aeglaselt – võib-olla sellepärast, et nad ehk sündideski enam päris noored ei ole. –
Kui ta kitsalt kivitrepilt – sellel on ainult kolm astet – jala murule on tõstnud – muru, lage muru katab tihedalt pikka veerjat majaesist kuni alla sooviku servani –, toetab härra von Kremer kindata käed, millest teine tüsedat kadakakeppi hoiab, vaheliti ristluudele ning hakkab pikkamisi ja ränga ühtlusega nagu liiasti koormatud purjekas ümber maja lõunapoolse otsa sõudma. Maja ümbruses ja mõisaõue ulatuses – vähemalt väidavad seda mõned terasemad tähelepanijad – ei vaata ta naljalt kunagi peremehelikult silmitsedes ringi. Ta pilk kõnnib püsivalt saapaninade ees. Ja kui see korraks ometi ära eksib mõne hoone peale, siis mõmiseb vanahärra midagi, kehitab õlgu, lingutab habemekihvu ja võtab kolm–neli pikemat sammu.
“Verflixt – der Dalles!”1
Siin on nimelt mõndagi, mis peaks teisiti olema. Ja mida mõisa väiksus iseenesest ei vabanda. Kõnelemata karjalaudast ja hobusetallist, mille ligikonnas karjane enam pasunat ei usalda puhuda, kõnelemata õlgkatusega orjaaegsest peretoast, mis mõisa väravaesisele tõesti mitte auks ja iluks ei ole, hoopis kõnelemata ka aedniku puudusel ammugi metsa ja rääma läinud uibuaiast, kus enam midagi suhupistetavat ei kasva peale mõne sõstra ja ussitanud vaarika-iva – kõigepealt ta enda elumaja aga on see, mis paneb Mäeküla mõisniku mõmisema, kuigi mitte sagedasti, sest aeg on nähtust nürinud ja Kremeri-härra pole mitte just tundeinimene.
“Verflixt – der Dalles!”
See maja, nii väheldane ja lihtne kui ta mõisakrundi kasinusele vastavalt on kavatsetud, seisab nimelt pooleli. Ja teist aastakümmet juba. Ja kui ajad ei parane, milleks paraku ikka veel tähiseid ei ole, siis jääbki pooleli. Ja kes võõras teda eemalt vaatab, võiks teda saeveskiks pidada, kui ta mitte jõest liiga kaugel ja mäe otsas ei seisaks.
Valmis on Ülem-Baieri talumaja stiilis plaanitsetud villast ainult alumine kivist kord; valgeks lubjatud müüris pilutlevad aknad ilmutavad ruumide elatavust. Puust pealmine kord aga kõigega, mis ehitusele alles mõeldud näolaadi annaks, püsib kurblikus koru-seisukorras: suurest ringrõdust pole seal muud kui talad, kelpvärgist sarikad ja viilulauad, ustest ja akendest pindudega hõredalt kinni löödud augud vihmast siniseks uhetud palkseintes. Tänavu paigatud pilbaskatus ja värskelt valgendatud korstnad aitavad pildi kriim-katkist nägu aina veel kirjumaks teha. Hoonel on midagi mõne hiiglalooma luukerest, millelt kullid liha juba ära on kandnud.
Ja ta võiks ülinägusana kogu maastikku vallata, sest paik on ilutundega valitud: pika mäeseljandiku kõrgem kühm enne kaldumist jõe madaliku poole. Ülemiselt korralt oleks vaba vaade ühelt poolt haljastest sooniitudest läbi lookleva pigimusta jõe, teiselt poolt võsaga palistatud nurmede ning aasade ja nende tagant üles kerkiva kiriku ning tema alevikese peale, kuna akendele põhjast ja õhtust lainelise kõrgendiku maal vastu hoitakse, millel tammehiied männi- ning kuusetukkade ja sarapikud noorte kaasikutega vahelduvad ja karjamaa kahvatu kamarikki nende vahel kukispuupõõsaste tumerohelisel tähnitusel õige vilgast nägu näitab.
Jaa, siin oleks valmis maja pidanud seisma! Kõik õed-vennad Särgveres olid üheksateistkümne aasta eest haruldasel ühisarvamisel: Ulrich saab armsa maja, Ulrich saab maja, mida võib näidata! Ja nüüd –
“Der Dalles, der Dalles – verflixt!”2
See tüütu ja balti rüütlimajades mitte väga sage kodakondne, kelle kaela Mäeküla isand süü mõmiseb, elutsevat juba kolmat põlve Kremerite suguvõsas. Tulnud teine tillukese poisikesena, et aegamööda täieks meheks kasvada. Võta’nd kinni, kust ta õieti tuli. Pillajaid ja priiskajaid sõna tüsedamas mõttes ei olevat perekonnas olnud. Jääb järele opmannide seletus: tänamatu põllupind, laisk ja pikanäpuline rahvas ning pisut rohke sigidus härrastemajas, iseäranis tütardest. Mis aga opmanni-isandaid endid ei keelanud villa minemast ja mitte liiga pika ustava teenistuse järel mõisaid rentimast või linnas maju omandamast.
Siiski – ühest Kremerist eelmises põlves, kes palju raha kulutanud, kes aidanud “dallest” meheks kasvatada, teatakse ometi kõnelda. See ilmutanud lapsena üllatavat kavalust kaardimängus, mispärast nõuks võetud teda diplomaadikutsele pühendada. Muidugi lootuses, et ta sugukonnale ja isamaale au teeb.
Auahnust ei või Kremeritele sellepärast ette heita. Seda on neil nii kasinalt, et nad tavalise “tubli põllumehe” nimegi pärast iial vaeva pole näinud, ning need vähesed, kes neist sõjaväes ja riigiteenistuses õnne katsusid, lasknud teisi endist liigutavas isetuses ikka mööda minna. Ka ei mäletata midagi nende visamaist katseist rüütelkondlikus maavalitsuses auameteisse tõusta, veel vähem, teadagi, püüetest teaduse ja kunsti kaudu väljapaistvusele jõuda. Aga kui nüüd just mõnda põlve juba ühtegi perekonnas ei ole, kes Kremerite geeniust nii-öelda kondensatsioonis esitaks, – ei ainust feldmarssalit, ministrit, kuberneri, ei komandeerivat kindralit ega rüütelkonna peameestki, ja kui korraga lapsuke leidub, kelle kõrgusetee nii selgesti ette on märgitud, – kullake, miks siis mitte! Ja nõnda saanud see Kremer diplomaadiks.
Kuid varsti tulnud välja, et redel, mis ministeeriumikantseleidest konsulaatide ja saatkondade kaudu soovitavale lõpupulgale viib, kaugelt paksemini peab kullatud olema, kui omaksed metsataguses Särgveres teadsid ette kavatseda. Saadik ja minister in spe kurtnud alatasa karjääri takistavat rahapuudust, iseäranis härdalt sellest ajast peale, kui ta Londonis viimaks atašee-astmele oli kerkinud, ja hoolimata finantsiliselt üsna ilusti õnnestunud kosjaoperatsioonist pisut enne seda. Vanemad kodus ja ligemad sugulased teinud imet eneseohverdamises, Särgverele ja Mäekülale kaevatud Krediitkassas ikka enam miinisid alla, aga Londoni atašee meelest olnud siiski veel vähe upitust. Ja nõnda ta jäänudki atašeeks, kuni talle ühe Inglise õukonnale lähedal seisva tory– klubi kaardilauas kitsikuse kiusatusel midagi juhtunud, millest Kremerite perekonnalugu vaikib, mis aga Götz von Kremeri diplomaaditeekonnale otsa üldse peale teinud. Oma lapsepõlisele armastusele, tondipiiblile, olnud diplomaat nimelt kogu teenistusajagi kirglikult truu.
Mil määral vanad haavad, mida Särgvere ja Mäeküla põevad, nüüdsete Kremerite perekondlikus olukorras mõjusüüdi on ja mäherdune osa härraste isikliku tundeelu arvesse kuulub, seda sugemeteks harutada läheb välisele raskeks, ja on asja oletada, et see neile endilegi kiukaupa selge ei ole. Lepitagu seepärast palja tõsiasjaga, et kõik kuus Kremerit, kellel mõisadest aineliselt osa – kolm õde ja kolm venda –, vallalist põlve elavad. Peale Ulrichi, keda väike Mäeküla imetab, on kõik teised Särgvere udaral, kuigi kõige vanem vend Adalbert nimeliselt selle mõisa omanikku
Neetud vaesus! (sks. k.)
Vaesus, vaesus, olgu ta neetud! (sks. k.)
