aja pärast leidis Kremeri-härra, et ta oli unustanud Marilt midagi küsida, midagi, mida peremehel vaja teada on, ja ta läks ja küsis, kas Mari ehk nüüd karjanaise asemel ka lüpsis käivat; küsija ei olevat paaril viimasel päeval ise karja juurde saanud.
Ta sai jaatava vastuse.
Kas valitseja või valitseja emand talle sõna saatnud?
Mõisast saadetud – ei tema teadvat, kumb.
Kas ta varemalt kuskil mõisa aknaid olevat pesnud?
Ei, see olevat esimene kord.
Kas – kas Prillup pulmadeks oma saunale selle uue ukse teinud?
Härral näis veel muidki väga tarvilikke küsimusi olevat, nad ei tahtnud talle aga meelde tulla, nii et ta senistega leppides juba tagasi pidi minema. Seal aga tabas ta ometi midagi.
“Kas sul veel teisi õdesid koju jäi?”
“Jaa, kaks.”
“Nooremad sinust?”
“Üks noorem, teine vanem.”
“No kudas ta sinu siis nende vahelt võttis?”
“Liina on veel leerimata ja Tiina ei läinud.”
“Aga sina läksid?”
“Emb-kumb pidi minema – tal jo Leenu lapsed.”
“Soo, soo,” mõmises saks kuivalt ja asjalikult.
Kui Ulrich von Kremer seepeale jälle maja teise tiiba oli jõudnud, liitis ta pilgu tükiks ajaks ühe suure tindipleki külge kirjutus–laua luitunud kalevil, kuna ta sõrmenukkidega meelekohti hõõrus. Ulrich von Kremer andis tunnetusele maad, et on rumalusi, mida kahepäevane vihm ei suuda uhta, kui inimene “pleebsilistest kalduvustest” vaba ei ole. Ja sellega tõusis ta silm tindiplekilt üles ja langes väheldasele mustunud õliportreele, mis seal veidi halekas valguses teise seesuguse kõrval seinal rippus. See sõna oli nimelt kord emaliku murega tolle auväärt naise patriitslik–kõrgi ülahuule alt kukkunud. –
Pool tundi hiljem istus härra von Kremer söögilauas ja neitsi Vilhelmiine ümmardas teda.
Korraga jäi viimane kuulatama, ja kuna ta kuulatas, kerkisid ta juuksekarvad ja mokad sosistasid: “Jeesus!” Siis mühas ta minema, et üürikese aja pärast tagasi lainetada, tilisev kastike kätel nagu hundi küüsist päästetud tall.
“Nad on ju nii frehhid siin, nii fäega frehhid! Ma nägin ju kohe, kui ta jala sisse pistis, et see üks frehh inimeseloom on! – Kas härra teab, mis ta tegi? Istub korraga soffa peale, sirutab jalad fälja, ringutab ja ütleb: “Oi Jukuke, küll siin oleks hea laiselda!” – Minu nähjes, minu kahe silma all istub soffa peale ja ütleb: “Oi Jukuke, küll siin oleks hea laiselda!””
Kuna õnnetu firtin teotatud tiliseja taha nurgalauakesele paigutab, liigutab tema leivaisa aeglaselt lõualuid, neelab suutäie alla ning tähendab:
“Jaa, nad on natuke rumalad, need külainimesed, neid peab õpetama.”
Õhtul karjataras, kui Kremeri-härra valitseja-emandaga jutusse sai, ütles ta muu seas: “No meil on ju nüüd uus lüpsiline Kaie asemel –”
“Jah, lasin selle tulla, on nagu krannim kui mõni teine,” vastas lüpsiülem.
“Minu aknad on teine ilusti puhtaks pest, paremini kui Kai; võite teda edaspidigi pesema ja küürima kutsuda.” Ja härra von Kremer juhtis jutu vasikate peale.
III
Järgnevad päevad on kuivad ja Mäeküla saks käib taas korrapäraselt lüpsi juures, vahel kakski puhku päevas. Ta ilmub varakult, et nägijaks olla ka eelkäivale jootmisele all kaevukünal. Kuidas nad sinna rüsinal paisu jooksevad ja üksteist müskavad, kuidas nad pinnivad, kuidas vesi nende kaelakoskedest alla mõõnab ja kuidas nende sabad sähvivad, sõõrmed puhivad, kellad parisevad – see kõik on talle draama–elav etendus, mille vastu ta neid seal linnateatris, kuhu ta paar korda talve jooksul ära eksib, mitte ei raatsiks vahetada, niisama vähe kui oma möirgavat karjasõnni kõige parema orkestri vastu. Ja kui nad seepeale mäletsedes ja unistades suurel õueplatsil laiali seisavad ning ühe ja teise udara alla valge kapp ja kümme vabastavat näppu ilmuvad, siis tuiab Kremeri-härra nende vahel ringi, aitab nende sapsudelt kepiga kärblasi peletada ning hingab mõnuga sisse lõhnasegu, mis nende suudest, nahkadest ja soojast piimast õhku imbub. Pikemalt peatuma jääb ta viimaks toobri juurde, kus Reemeti–emand sukavarrastega järikesel istub, lüpsi käiku silmas peab ning valmis on peremehe pärimiste peale kõige laialisemat vastust andma. Ja kuna nad jutlevad, tuleb Tiiu, tuleb Truutu, tuleb Madli, tuleb veel üks eit ning veel üks noorik ja tühjendab oma kapa vahuse kurnariide rüppe. Üks neist on uus; sellele vaatab saks vahel käte peale ja saadab talle prooviva pilgu järelegi.
Nad ei pane teda suuremat tähele. Ta ei ole nähtavasti saks, kelle ees õiget saksakartust tuntakse. Selle jälile näib uuski palgaline jõudnud olevat, see sealt Prillupi saunast, sest karjatüdruk naerab, et kui vanamees neist ühel päeval mööda loovinud, saatnud Mari talle Kriimiku nisast piimajoakese järele, millest saterkuue saba peale nagu valge nööbirida jäänud. Vaadanud küll korraks üle õla, et mis nad seal turtsuvad, aga läinud oma teed. Saksakartliku erandi moodustab mõisas ainult karjane Toomas, kuid selle naine on ka juba viienda lapsega nurgavoodis.
Ja kuna käpad kobrutavad, toober täieneb ja Kuru perenaine tütre tagant–tõukel käsivankriga puhtaid pütte pesuköögist üles piimakambri poole veab, hakkab karjamaa kinkudel mees paistma, kelle vaesedki silmad juba kaugelt ära tunnevad. Selle mehe ninast hoiab nimelt nähtamatu käsi kinni ja lükkab seda korrapärases taktis üles ja alla, paremale ja pahemale poole. Ning eemalt vaadates näib, nagu oleks käel juba nii peeneks kulunud, et veerlev pea tema otsast potsti maha peaks kukkuma.
Seesinane mees astub teenijate-majasse sisse, mille katuse all piimakambergi aset on, ja kui toobri tulek viibib, siis ilmub teine vahel ka tarasse, et lüpsi lõpu järele vaadata. See on Kremeri-härrale märguks minekut teha. Mitte just, et ta teda ei salliks – ei, ta on ju kõigiti tarvilik inimene –, aga tema teretamises leidub midagi, mis pigemini nägemata võib jääda. Aasta üheksa eest, kui nägematu käsi veel mitte Kuru Jaani nina ei juhtinud, võttis Kremeri-saks ta mõnikord hea meelega erajutusse; siis oli Jaani teretus veel ehtne häälekõla ja silmavaate poolest.
“Kui mina teaksin, kuhu see mees oma raha vajutab!” algab Jaan emandale, kui ta “tere” asemel “tereks” on öelnud. “Ette ja ette, ette ja ette – ega muud olegi! Mujal mõisates, sa kallike –”
Jaani jutte, mis rahaga algavad ja rahaga lõpevad, tunneb aga emand nii küllaliselt, et ta õnne tänab, kui toober õlgadele tõstetakse. Piimaämbrist, kus tal mõõdupulk sisse on pista ja toobiarv üles kirjutada, pääseb ta varsti.
Ja nõnda lükib päevake päevakesele järele, ja Kremeri-härra käib virgasti lüpsil, ja vanade lüpsjate hulgas näeb ta ka seda ajutist uut, kes tema aknad nii ilusti puhtaks pesi. Kuid ühel lõunal leiab ta lehma alt selle uue asemel teise uue: Pajusi Juula, Mari üleaedse.
“No mis Maril viga oli?”
“Näpud teisel valusad, tellis mind täna minna.”
“Näpud – soo? Nah, see on aga isegi proua!”
Pärastlõunasel
