peab tark hoolt oma hinge, aga mitte meelte eest.
Meeled jätab ta hooletusse, aga hinge võtab ta mõlemasse kätte.
13. Langemise takistamine
Au ja häbi on kardetavad mõlemad.
Õnn ja õnnetus puudutavad meie maist isikut.
Aust ja häbist öeldakse:
Häbi on alandus, olgu see lähedal või kaugel.
Ei ole võimalik lahutada au või häbi sellest kartusest, mida nad tekitavad.
Õnnest ja õnnetusest öeldakse:
Õnn ja õnnetus tabavad meid vaid meie maise isiku tõttu.
Sest kuidas võiksin mina ilma oma maise kehata kannatada õnnetust või vastupidi – tunda õnne?
Õnneliku juhuse tõttu võib inimene mõne aja valitseda maailma.
Armastuse jõuga võib valitseda maailma alaliselt.
14. Olematuse tunnustus
Pimedus pole nähtav silmale.
Vaikus pole kuuldav kõrvale.
Tühjus pole katsutav käele.
Kuna need omadused on üksteisest lahutamatud, siis võib neid tähistada üksusega – Dao.
See ei ole valgustatud ülalt ega pimestatud alt.
Olles ääretu oma tegevuses, on see siiski nimetu.
Väljudes valgub see endasse.
See on ilmnematu ilmutus, olematu kujutus.
See on kirjeldamatu Suur Saladus.
Selle eel sammudes ei näe tema nägu ja teda jälgides jääb nägematuks tema selg.
Siiski juhtides oma elu muistse Dao õpetuse järgi – tähendab see Õige Tee käimist.
15. Hüvede esindamine
Muistsed targad olid andekad omas imelises sügavuste tundmises. Nad olid oma hinge sügavuses mõõtmatud.
Nii sügavad olid nad, et mina ei suuda manada neid oma vaimusilma ette.
Nad olid ettevaatlikud nagu see, kes sammub läbi tulvil jõe.
Nad olid salapärased nagu see, kes kahtleb oma sõprades.
Nad olid tähelepanelikud nagu see, kes rändab kaugel võõra rahva seas.
Nad hääbusid lumena kevadel, kui see sulab päikesepaistel.
Nad olid vähenõudlikud kui vastraiutud puud.
Nad olid hämarad kui sogane vesi.
Kuid kas inimene ei saa sogast vett selgeks, hoides seda rahulikult paigal?
Kas inimene ei saa elustada, liigutades hoolega asju, mis näiliselt surnud?
Need kes käivad Dao Teed, ei ole ennast täis. Olles ilma aineliste varadeta nad saavad vanaks, ilma et neil tarvitseks saada oma tühjuse täiteks.
16. Kojuminek
Kui olete vabanenud kõigest, siis püsige selles, mida olete saavutanud.
Kõik olevused algavad tegevust kokkuleppes ja kuhu näeme neid jõudvat?
Õitsedes mõne aja, kõik sureb juurteni.
Seda tagasipöördumist oma algusesse nimetatakse Rahuks.
See on alistumine paratamatuse võimu alla.
Seda alistumist paratamatusele nimetatakse säilimiseks.
Kes tunneb seda säilimist, seda nimetatakse harituks.
Kes ei mõista seda säilimist, see elab viletsana.
Kes tunneb seda säilimist, see on suur oma hinges.
Kes on suure hingega – see on Tões kindel ja muutmatu.
Olles kindel tões – on ta kuningas.
Olles kuningas – on ta taevalik.
Olles taevalik – on ta Daost.
Olles Daost, ta püsib jäädavalt. Ehkki hävib tema maine keha – ei kannata selle all vaim.
17. Loomulik olek
Inimkonna esiaegadel tunnustasid inimesed oma Valitsejaid.
Teisel ajajärgul nad teenisid endi ees lipitsejaid.
Kolmandal ajajärgul nad kartsid neid.
Neljandal ajajärgul nad pidasid neid halvaks.
Kus puudub usk – seal ei tärka usaldus.
Kui ettevaatlikud olid inimesed rääkides!
Tehes heateo nad laususid:
“Kui põhjalikult oleme meie loomulikud!”
18. Paikamine
Kui suur Dao on kadunud, siis tuleb inimeste keskele heategevus ja kohustus ligimese vastu.
Kui tarkus on ühtinud auga, siis on maailm täis palujaid.
Kui perekonna sidemed on purustatud, siis laste kohustused ja vanemate hellitus astuvad nende asemele.
Kui rahva seas palju tülitsetakse, siis “peremehe sõbrad” naeravad.
19. Tagasi loomulikkusele
Jättes kõrvale silmakirjalikkuse inimesed paraneksid suunatult.
Loobudes heategevusest ja kohusetundest ligimese vastu – võiksid inimesed jõuda tagasi loomulikkusele.
Kui hüljatakse väärtus ja loobutakse kasust, siis inimeste keskel ei oleks enam vargaid.
Kui need kolm on saavutatud, siis jõuavad inimesed sinna jälle tagasi, kust nad algasid.
Esinege oma loomulikus lihtsuses, pidage kinni Tõest, pange vastu isekusele ja vabanege auahnusest.
20. Erakuna püsimine
Jätke õpetamised ja vabanege muretsemisest.
Vahe kindla ja kõikuva vahel ei ole kuigi suur.
Kas aitavad kõik õpetused meid eraldada head kurjast? See vahetegemine on alati tarvilik.
Kuid häda! Inimesed ei vabane kunagi rumalusest.
Nad on täis auahnust kui laudasõnn täis kirge.
Mina
