Tamara istus munaroa taldriku taga ja sõi, ise veel unenäo võimuses.
Ema Raissa Iljinitšna tõmbas üliõrnalt harvade piidega kammi läbi tema juuste, püüdes seda elusat vilti mitte liialt rebida.
Raadiost tuli pidulikku muusikat, kuid mitte liiga valjusti – vaheseina taga magas vanaema. Siis muusika vaikis. Paus oli liiga pikk ja kuidagi kohatu. Siis kõlas kõigile tuttav hääl:
„Tähelepanu! Siin Moskva. Töötavad kõik Nõukogude Liidu raadiojaamad. Anname edasi valitsuse teadaande…”
Kamm Tamara juustes takerdus, tema ise aga ärkas kohe üles, neelas munaroa alla ja ütles hommikuselt kareda häälega:
„Ema, küllap mingi tühine külmetus ja kohe üle kogu maa…”
Lauset lõpetada tal ei õnnestunud, sest ootamatult rebis Raissa Iljinitšna kammi kogu jõust, Tamara pea jõnksatas järsult kuklasse ja ta hambad laksatasid kokku.
„Ole vait,” sisistas Raissa Iljinitšna allasurutud häälega.
Uksel seisis vanaema, seljas sama ürgne hommikumantel nagu Suur Hiina müür. Ta kuulas raadios edastatud teadet äraseletatud ilmega näol ja ütles:
„Rajake, osta „Jelissejevist” midagi magusat. Omavahel öeldes on täna purim. Ma arvan, et Sameh kärvas maha.”
Tamara ei teadnud siis veel, mis asi on purim, miks on vaja osta midagi magusat ja seda enam, kes on see „Sameh”, kes kärvas maha. Kust ta pidigi teadma, et konspiratsiooni mõttes nimetati nende peres Stalinit ja Leninit igiammusest ajast peale parteilise hüüdnime esitähe „s” ja „l” järgi ja sedagi igivanas salakeeles – „sameh” ja „lamed”.
Samal ajal teatas kogu maal armastatud hääl, et haigus ei ole hoopiski mitte nohu.
Galjal oli koolivorm juba seljas ja nüüd otsis ta põlle. Kuhu see kadunud on? Ronis koiku alla, et ega pole sinna kukkunud?
Äkki tormas köögist tuppa ema, ühes käes nuga ja teises kartul. Ta ulgus võõra häälega, Galja mõtles, et ema oli noaga sõrme lõiganud. Kuid verd ei olnud näha.
Isa, kes oli hommikuti raske unega, rebis pea padjalt lahti:
„Mida sa lõugad, Ninka? Mida sa hommikul vara lõugad?”
Kuid ema ulgus veel valjemini ja tema katkendliku hala sõnadest oli peaaegu võimatu aru saada:
„Suri ära! Mis sa magad, lollakas? Tõuse üles! Stalin on surnud!”
„Öeldi või?” Isa kergitas oma suurt laubale kleepunud juuksesalguga pead.
„Öeldi, et jäi haigeks. Aga ta on surnud, ausalt, surnud! Mu süda tunneb!”
Edasi tuli jälle arusaamatu hala, sellest tungis läbi dramaatiline küsimus:
„Oi-oi-oi! Mis nüüd saab? Mis meist kõigist nüüd saab? Mis nüüd saab?”
Isa krimpsutas nägu ja ütles toorelt:
„Mis sa, lollakas, lõugad? No mis sa lõugad? Hullemaks ikka ei lähe!”
Galja tõmbas lõpuks põlle välja – see oli tõega koiku alla kukkunud.
„Olgu pealegi kortsus, triikima ma ei hakka!” otsustas ta.
Hommikuks palavik langes ja Olja jäi rahulikult magama – ta ei higistanud ega köhinud. Magas peaaegu lõunani. Ta ärkas, sest ema tuli tuppa ja ütles valju piduliku häälega:
„Olga, tõuse üles! Suur õnnetus!”
Silmi avamata, päästes end patja peites ja lootes, et see on unenägu, kuid juba tunnetades hirmsat pekslemist kurgus, mõtles Olja: „Sõda! Fašistid tungisid kallale! Sõda on puhkenud!”
„Olga, tõuse üles!”
Missugune õnnetus! Fašistide hordid tallavad meie püha maad, kõik lähevad rindele, aga teda ei võeta…
„Stalin on surnud!”
Süda peksles veel kurgus, kuid silmi ta lahti ei teinud; Jumal tänatud, mitte sõda. Ja kui algab sõda, siis on ta juba täiskasvanud ja siis ta võetakse. Ta tõmbas teki üle pea ja pomises läbi une: „Ja siis võetakse ka mind,” ning uinus selle hea mõttega.
Ema jättis ta rahule.
OH KOOLIAEG, OH KOOLIAEG…
Huvitav on jälgida trajektoori, mis viib kokku vältimatult kohtuma määratud inimesed. Mõnikord leiab selline kohtumine aset otsekui ilma saatuse eriliste jõupingutusteta, ilma ettevalmistavate kavalate süžeekäikudeta, järgides sündmuste loomulikku kulgu, ütleme, et inimesed elavad näiteks ühe õue peal või käivad ühes koolis.
Need kolm poissi õppisid koos. Ilja ja Sanja alates esimesest klassist. Mihha sattus nendega kokku hiljem. Tolles hierarhias, mis kujuneb iseenesest välja igas karjas, olid nemad kolm kõige madalamal positsioonil – tänu sellele, et nad olid kakluste ja julmuste jaoks täiesti kõlbmatud. Ilja oli pikk ja kõhn, käed ja jalad ulatusid lühikeseks jäänud varrukatest ja püksisäärtest pikalt välja. Pealegi polnud naela või rauatükki, mis poleks tema riietest tükki rebinud. Tema ema, üksik ja kurvameelne Maria Fjodorovna, lihtsalt ei jõudnud oma päris krõnksus sõrmedega vildakaid paikasid peale õmmelda. Õmbluskunst oli temale kättesaamatu. Ilja oli teistest, samuti halvasti rõivastatud poistest, alati halvemini riides, ta muudkui vigurdas ja tembutas, tehes oma vaesusest etenduse ja see oli kõrgelt koteeritav viis sellest üle olla.
Sanja olukord oli kõige halvem. Klassikaaslastes kutsusid kadeduse ja pahameele esile tõmblukuga jope, plikalikud ripsmed, ärritavalt armas nägu ja linased salvrätikud, millesse olid keeratud tema kodused võileivad. Pealegi õppis ta klaverit ja paljud nägid, kuidas ta, hoides ühe käega kinni vanaemast ja teises noodimappi, kõndis mööda Tšernõševski, endist ja tulevast Pokrovka tänavat Igumnovinimelisse muusikakooli – mõnikord isegi neil päevil, kui ta oli sageli mitte just raskesti, aga pikalt tõbine. Vanaema – ainult profiil – tõstis peeneid jalgu teineteise ette nagu tsirkusehobune ja tema pea kõikus ühtlaselt. Sanja kõndis tema kõrval ja pisut tagapool, nagu ongi sobilik tallipoisile.
Erinevalt üldhariduskoolist oldi muusikakoolis Sanjast vaimustuses, juba teise klassi eksamil mängis ta sellist Griegi, mis ei olnud jõukohane isegi igale viienda klassi õpilasele. Heldimustunnet soodustas ka esineja väike kasv: kaheksa-aastast Sanjat peeti koolieelikuks, kaheteistkümneaastast kaheksa-aastaseks. Selsamal põhjusel hüüti üldhariduskoolis Sanjat Kääbuseks. Ja ei mingit heldimust – ainuüksi õelad pilked. Iljast hoidis Sanja teadlikult eemale: mitte niivõrd automaatse õelutsemise pärast, mis ei olnud suunatud otseselt tema vastu, kuid aeg-ajalt teda ikkagi tabas, kuivõrd alandava kasvuvahe tõttu.
Ilja ja Sanja liitis ühte Mihha, kui ta ilmus viiendasse klassi, kutsudes esile üleüldise vaimustuse: ta oli ideaalne sihtmärk igaühele, kes vähegi viitsis – klassikaline punapea. Paljaks aetud pea, punakuldselt helkiv viltune juuksetutt laubal, läbipaistvad vaarikpunased kõrvad nagu purjed, mis turritasid peas vales kohas, kuidagi liiga lähedal põskedele, valge ja tedretähniline näonahk, koguni silmad olid oranži varjundiga. Pealegi kandis ta prille ja oli juut.
Esimest korda kolgiti Mihhat juba esimesel septembril – mitte hullusti, õpetlikult – suure vahetunni ajal peldikus. Ja seda ei teinud koguni mitte Murõgin ja Mutjukin ise – nemad nii madalale ei laskunud – vaid nende kaasajooksikud ja poolehoidjad. Mihha võttis oma jao stoiliselt vastu, tegi portfelli lahti, tõmbas sealt välja taskurätiku, et tatt ära pühkida,
