ei oleks tohtinud välja pakkuda, keegi külalistest ei olnud ju ealeski midagi kuulnud mingitest Murõginitest ja Mutjukinitest, kuid keegi etteheiteid ei teinud. Nalja sai ja mida siis veel vaja on?
Kuid poiste seltskonnas miski muutus. Mihha, kes võttis šaraadi koostamisest osa, kerkis Sanja tasemele, ja Ilja kerkis lausa nende kohale: just tema osutus mõistatuse lahendajaks, toetas seda mängu. Mäng oleks ebaõnnestunud, kui keegi ei oleks ära mõistatanud. Tubli poiss, Ilja!
Poisid võtsid üksteise ümbert kinni ja Vassili Innokentjevitš tegi neist kolmest foto. See oli nende esimene ühine foto.
Vassili Innokentjevitšil oli trofeeks saadud väga hea fotoaparaat – seda Ilja märkas. Veel märkas ta, et pagunid olid polkovniku omad ja mao märgiga. Sõjaväearst…
Kümnendal jaanuaril viis Anna Aleksandrovna poisid klaverikontserdile Tšaikovski-nimelisse saali, Mozartit kuulama. Iljal oli surmlikult igav, ta koguni tukastas korraks, Mihha oli kohutavalt erutatud, sest see muusika vaimustas ja heidutas nii tohutult, et ta ei suutnud sellest isegi luuletust kirjutada. Sanja oli miskipärast endast väljas, peaaegu et nuttis. Anna Aleksandrovna teadis, mispärast: Sanja oleks tahtnud ka ise niimoodi Mozartit mängida…
Üheteistkümnendal mindi kooli ja kohe esimesel päeval tehti neile kolmele ning veel ühele poisile, Igor Tšetverikovile, kooli õuel kõvasti tuupi. Kõik sai alguse süütust lumesõjast ja lõppes ränga kaotusega: Mihhal visati silm siniseks ja lõhuti prillid ära, Iljal löödi huul puruks. Solvav oli see, et kallaletungijaid oli kõigest kaks, nemad aga olid neljakesi. Sanja hoidis tavakohaselt veidi eemale – pigem peenetundelisusest kui argusest. Murõgin ja Mutjukin kutsusid temas välja samasuguse vastikustunde nagu unustamatu kalts, millega tal üle näo tõmmati. Sanjale ei pööranud vaenlased üldse tähelepanu, punapea Mihha, kes oli virutanud Murõginile kivikõva lumepalli otse vastu nina, huvitas neid palju rohkem. Ilja sülitas verd tara ääres, Tšetverikov kõhkles, kas mitte plagama panna, aga Mihha, selg vastu seina, seisis lahinguvalmina, punased rusikad näo ees. Mihha rusikad olid suured, peaaegu täiskasvanud mehe omad. Siis tõmbas Mutjukin välja kokkukäiva noa, mis oli taskunoa moodi, ainult et selle jaoks oli vaja väga suurt taskut, sellest kargas välja peenike tera ning ta läks taarudes otse Mihha rumalate rusikate poole.
Seepeale Sanja vingatas, hüppas õhku, tegi kaks kohmakat hüpet ja haaras käega terast kinni. Veri purskas ootamatult kiiresti voolama, Sanja vehkis käega, punane juga kastis kogu Mutjukini näo üle. Mutjukin oigas, nagu oleks hoopis teda noaga löödud ja kadus silmapilk Murõgini saatel minema. Kuid kellelgi ei tulnud mõtet võidust pähegi. Mihha nägi toimuvat halvasti – ta oli ilma prillideta. Tšetverikov tormas hilinenult Murõginile järele, kuid tema tagaajamisel polnud vähimatki mõtet. Ilja tõmbas salli ümber Sanja käe, aga verd purskas nagu veekraanist.
„Jookse Anna Aleksandrovna juurde, kiiresti!” hüüdis Ilja Mihhale. „Ja sina mine kohe kooli arsti juurde.”
Sanja oli teadvusetu, kas siis ehmatusest või verekaotusest. Sklifossovski instituuti toimetati ta kahekümne viie minuti pärast. Verejooks peatati kiiresti, haav õmmeldi kinni. Nädal hiljem selgus, et neljas ja viies sõrm ei paindu. Tuli professor, harutas Sanja väikese kämbla sidemetest lahti, oli rõõmus, et haav paraneb hästi ja ütles, et see kuradima nuga lõikas läbi randme sügava ristligatuuri ja on väga üllatav, et painduma ei anna ainult kaks sõrme ja mitte kõik neli.
„Kas saab need kuidagi liikuma panna? Massaaž? Elektroforees? Mingid protseduurid?” küsis Anna Aleksandrovna professorilt, kes vaatas teda lugupidavalt.
„Tingimata. Pärast täielikku paranemist. Liikuvus taastub osaliselt. Teate, ligatuur ei ole ikkagi lihas.”
„Aga klaver?”
Professor naeratas kaastundlikult:
„Väheusutav.”
Ta ei teadnud, et kirjutas alla otsusele. Anna Aleksandrovna seda Sanjale ei öelnud, pool aastat pärast haiglast pääsemist käisid nad protseduuridel.
Kohe pärast operatsiooni tuli Sanja juurde haiglasse kooli direktriss, jutud noast olid jõudnud temani ja ta kohkus ära. Larissa Stepanovna korraldatud ülekuulamisel jäi Sanja kidakeelseks ja endale kindlaks: ütles viis korda, et leidis noa kooli õuelt, vajutas nupule, tera kargas välja ja lõikas tal peo katki. Aga kelle nuga see võiks olla, sellest ei ole tal aimugi. „Asitõend” leiti päev pärast õnnetusjuhtumit. Nuga lebas nagu filmis keset verest läbiimbunud lumesaart. Nuga viidi direktrissi kätte ja see pandi tema kirjutuslaua ülemisse laekasse.
Tädi Genja oigas tükk aega Mihha katkiste prillide pärast, Ilja ema riidles pojaga pisut kaklushimu pärast ja Igor Tšetverikovil õnnestus kogu lugu vanemate eest üldse varjata.
Sellest päevast alates ei kuulunud ta küll täieõigusliku liikmena „Trianoni”, kuid teda peeti kaasatundjaks. Sündmuste edaspidine arenemine, mis, tõsi küll, venis veerandi sajandi pikkuseks, kinnitas, et siin maailmas on kõik seaduspärane: üliläbinägelikud pisihuligaanid polnud sellele tulevasele dissidendile üldsegi asjata tuupi teinud.
Kui kogu kooli erutanud lahing õnnestus direktrissi jõupingutustega kinni mätsida, hoiduti Mutjukinist ja Murõginist mõnda aega eemale, nad läksid tülli ja kaklesid nüüd omavahel. Klass jagunes kaheks leeriks ja kõigi elu oli huvitav: vaenlase piilurid, ülejooksikud, läbirääkimised ja kokkupõrked. Enamikku haaras võitlustuhin, vähemus lõdvestus ja kaotas valvsuse.
Sanja tuli kinniseotud käega kooli kolme nädala pärast, käis mõned päevad koolis, jäi seejärel angiini ega näidanud end koolis kolmanda veerandi lõpuni. Ilja ja Mihha käisid teda peaaegu iga päev vaatamas, viisid talle õppimist. Anna Aleksandrovna kostitas neid tee ning õunapirukaga, mida nimetati pie’ks. See oli esimene ingliskeelne sõna, mille Mihha selgeks sai. Sanjale õpetati inglise ja prantsuse keelt lapsepõlvest peale. Koolis õpetati just alates viiendast klassist vastikut saksa keelt. Kuid Anna Aleksandrovna osutus saksa keele koha pealt ootamatult nõudlikuks, õpetas Sanjat täiendavalt, kutsudes seltsiks ka Sanja sõbrad. Ilja hoidis kõrvale, aga Mihha lippas keeletundi nagu pittu.
Samal ajal kinkis Anna Aleksandrovna Mihhale vana inglise keele õpiku algajatele.
„Õpi, Mihha, sinu võimetega poiss saab ise kõigega hakkama. Ma annan sulle mõned tunnid, et sa hääldamise kätte saaksid.”
Nii langesid Mihhale sakste laualt osaks helded annid.
Sanja meeleolu oli imelik: kaks pisut sissepoole kõverat äärmist sõrme ei seganud üldsegi, seda polnud isegi märgata, sest tavaliselt ei hoia inimesed sõrmi sirgelt harali, vaid alati veidi kõveras peopesa poole. Kuid nad tähendasid elu ja plaanide täielikku muutumist. Ta kuulas päevad läbi muusikat ja nautis seda rohkem kui kunagi varem: talle ei teinud enam muret see, et ta ei suuda mängida nii, nagu mängisid kuulsad muusikud… Kõhklused oma andekuses teda enam ei häirinud. Liza oli ainuke, kes seda mõistis:
„Sa oled nüüd vabam nendest, kes püüavad muusikuks saada. Ma olen sulle natuke kade.”
„Ja mina sulle,” tunnistas Sanja.
Nad käisid koos konservatooriumis: Anna Aleksandrovna Sanjaga, Liza vanaisaga, nendega ühines mõni vanaema sõbranna, kellegi õe- või vennatütar, mõni sugulane. Mõnikord, kui juhtus vaba aega olema, tuli ka Liza isa Aleksei Vassiljevitš, samuti kirurg nagu Vassili Innokentjevitš, oli näha, milline suur perekondlik sarnasus neil oli: piklikud näod, kõrged laubad, peenikesed kaukaaslase kühmus ninad. Muuseas, tollal näis, et kõik konservatooriumi külastajad olid omavahel sugulased või siis vähemalt tuttavad. See oli tohutusuure rahvarikka linna eriline kaduvväike rahvarühm – nagu usuordu, varjatud kast,
