Danilovna käis nende juures umbes kaks aastat, siis läks asi käest ära. Osaliselt Liza pärast: tema edusammud olid nii suured ja Sanja omad nii tühised, et Sanja hakkas tundidest kõrvale hoidma.
Anna Aleksandrovna oli vene keele õpetaja, kuid tal oli eriline kvalifikatsioon – ta õpetas vene keelt välismaalastele.
Missugused välismaalased need olid! Noored mehed kommunistlikust Hiinast, kes olid tulnud õppima Sõjaväeakadeemiasse. See oli kaheksas või üheksas elukutse, mille Anna Aleksandrovna oli omandanud pärast gümnaasiumi lõpetamist ja sedapuhku see sobis talle: nii ülemuste suhtumine temasse kui ka osaline tööpäev ja väga hea palk, millele lisandusid mitmesugused lisatasud ja privileegid, kaasa arvatud sõjaväe väga hea sanatoorium, mida tal oli õigus üks kord aastas tasuta kasutada.
Nadežda Borissovna, Sanja ema, oli röntgenitehnik. Haruldane elukutse, tervisele ohtlik, kuid tööpäev oli lühike ja tervise tugevdamiseks anti tasuta piima. Kuigi nad võisid end pidada hästi toimetulevaks perekonnaks, ei olnud elu lihtne: ema ja tütre suhetes oli ülemäära palju varjatud rahulolematust. Mõlemad olid üksikud, nad olid kaotanud nii need mehed, kes olid nende abikaasad, kui ka need mehed, kelledest abikaasasid ei saanud. Kuid taktitundetut küsimust, et kus on nende mehed, keegi ei esitanud. Kel vaja oli, see teadis. Aitäh sellegi eest, et nad rahule jäeti.
Mihha veetis Steklovide juures palju aega. Sanja puudutas sõrmedega klahve, need vastasid talle. Kummastus mingi kahekõne poisi ja klaveri vahel, Mihha aimas küll, et toimuval on mingi salajane mõte, kuid seda lõpuni mõista ta ei suutnud.
Ta istus nurgas, sahistas raamatulehtedega ja ootas, millal Anna Aleksandrovna koju tuleb, et temaga juttu ajada. Sanja vanaema pani tema ette lauale lihtsad küpsised, tassi piimaga teed ja istus tema kõrvale paberossiga, mida ta mitte niivõrd ei suitsetanud kui hoidis kaunilt painutatud sõrmede vahel. Mõnikord tuli Sanja klaveri juurest ära ja istus tooliservale. Kuid tema juuresolek segas neid pisut. Mihha oli hoogsalt välja kasvanud Dickensist ja Anna Aleksandrovna tõi pikemalt mõtlemata talle Puškini.
„Ma olen seda juba lugenud!” oli Mihha vastu.
„See on nagu Evangeelium, seda loetakse kogu elu.”
„Siis andke parem Evangeelium, Anna Aleksandrovna, seda ma lugenud ei ole…”
Anna Aleksandrovna naeris ja vangutas pead:
„Su sugulased löövad mu maha. Kuid ausalt öeldes ei ole võimalik ühestki Euroopa raamatust aru saada, kui ei tunta Evangeeliumi. Vene raamatutest rääkimata. Sanja, ole sõber, too Evangeelium. Vene keeles.”
„Njuta,” osatas too vanaema logedalt, „minu meelest sa lihtsalt rikud alaealisi.”
Kuid tõi musta köidetud raamatu.
Lepiti kokku, et Evangeeliumi loeb Mihha ainult nende juures, seda siit välja viimata, ega räägi sellest kellelegi. Kui palju oli Mihhal nüüd kõike: kodu oma välivoodiga, tädi Genja supiga, kogukas debiilne Minna, kes riivas teda alatasa kas külje või suure büstiga, sõbrad Sanja ja Ilja, Anna Aleksandrovna, uisud, raamatud…
Märtsi keskel läks sulale, liuväli sulas üles, Mihha määris uisud masinaõliga kokku, nagu oli teda õpetanud Marlen, et need paremini säiliksid. Kuid vara veel – ilm läks pakaseliseks, liuväli külmus ära ja Mihha käis jälle uisutamas. Oli selge, et talv on varsti läbi. Nüüd käis ta õuel ka pärast lõunat. Nii juhtuski, et kõik nägid tema varanduse ära. Sihukesi uiske ei olnud kellelgi, kõik munsterdasid mingid äbarikud viltide alla, ainult Mihhal olid tõelised uisud, saabaste küljes. Need said kohe üle kogu õue kuulsaks. Kaks päeva hiljem tuli Murõgin neid vaatama. Seisis, vaatas ja läks minema. Kui Mihha järgmisel päeval tuli õue liuväljalt ära, surusid Murõgin ja Mutjukin ta trepikojas vastu seina.
Selge pilt – uisud olid neile meeldima hakanud.
„Võta jalast ära!” nõudis Mutjukin.
Murõgin väänas Mihha käed selja taha, Mutjukin lõi põlveõndlasse ja Mihha varises maha. Nad tirisid tal uisud osavalt jalast ära ja jooksid minema. Mihha tormas neile villaste sokkide väel kandade välkudes järele. Ta jõudis neile värava juures kannule, haaras Murõginist kinni. Too viskas uisud Mutjukini kätte. Mutjukin pani, uisud käes, mööda Pokrovkat lõikama. Mihha tormas oma uiskudele karjudes järele Pokrovi värava poole. Muidugi, nad jooksid Miljutini aia poole, seal oli liuväli.
Tšistoprudnõi bulvarilt ronis aeglaselt välja tramm. Mihha jõudis Mutjukinile peaaegu järele, too viskas uisud Murõginile, kuid Murõgin ei saanud neid kätte ja uisud kukkusid rööbaste vahele. Kõik kolm sööstsid uiskude järele. Tramm tegi hirmsat häält, vingatas, helistas nagu pöörane ja krigises. Mihha kukkus maha. Kui ta silma lahti tegi, olid uisud tema nina ees. Mutjukinit näha ei olnud. Trammi ees auras mingi hunnik. Riideräbalad, veri, väljaväänatud jalg. See oli kõik, mis oli Murõginist järele jäänud. Nende ümber kogunes ulguv rahvahulk. Tagapool andsid trammid kella. Mihha tõusis ja võttis uisud… Ei, see oli ainult üks uisk. Kössitades läks ta kodu poole. Ta läks paljajalu mööda jäist maad, sokid olid kuhugi kadunud, kuid ta ei märganud midagi. Ukse juures virutas ta uisu liuvälja poole, läks hammaste plagisedes trepikotta, kust ta oli alles viis minutit tagasi välja jooksnud.
Korjas trepikojas oma saapad üles, pistis paljad jalad saabastesse ja kihutas Anna Aleksandrovna juurde. Too kuulas ta ära, ei öelnud midagi, tõstis taldrikusse seenesuppi ja pani tema ette.
Mihha sõi supi ära, Anna Aleksandrovna läks musta taldrikuga kööki.
„Ma ei tahtnud seda, vannun sulle!” ütles Mihha tasakesi Sanjale.
„Kes siis midagi niisugust tahaks?” noogutas Sanja.
Kõiki kohutas trammi möire,
üle kogu ilma kostis häire.
Ja kõik, mis tuleb, on ja oli.
Aga Murõgin – ta ju SURI.
Selle luuletuse kirjutas Mihha Murõgini matusepäeval. Slava Murõginit mattis kogu kool otsekui rahvuskangelast. Õppealajuhataja ja kaks vanema klassi poissi panid kalmukünkale pärja, mis oli ühiselt kogutud raha eest ostetud, punasel lindil oli kuldne kiri.
Mihha, selle surma tunnistaja ja tema enda arvates ka süüdlane, elas ikka veel läbi seda välgukiirusel juhtunud lugu: õhus vilksatavad uisud, trammi metalne röögatus ja õudne kuhi trammi rataste all tühise ja õela poisi asemel, kes oli vaid hetk enne seda tembutanud ja jooksnud mööda tänavat. Hirmsuur kaastunne, mis käis üle Mihha pea ja südame ja kogu ta keha, mattis ta enda alla, see oli kaastunne kõigi inimeste vastu, halbade ja heade vastu, lihtsalt sellepärast, et kõik nad on kaitsetult pehmed, haprad, kõigil murduvad kokkupuutel mõttetu rauakolakaga hetkega luud, puruneb pea, nad jooksevad verest tühjaks ja järele jääb ainult õudne hunnik. Vaene, vaene Murõgin!
Mitte kellelgi peale Ilja ei säilinud viiekümne teise aasta klassipilti. Tema fotoarhiivis olid kõik fotod peale kahe esimese tema enda tehtud, tema oli nende autor.
Ühe oli teinud Vassili Innokentjevitš Sanja sünnipäeval. Teise oli teinud kutseline fotograaf: sõjajärgsed alatoitlustatud poisid on sellel pildil neljas reas. Alumised istuvad, ülemised seisavad toolidel, kõike seda raamivad tüsedad viljapead, lehvivad lipud ja kuplalised vapid – põhiline on dekoratiivne tagapõhi, aga paljaks aetud peadega poisid ja nende keskel silmi jõllitav õpetaja olid pealisehitus aula toolidel. Murõgin ja Mutjukin seisid kõrvuti, ülemises reas vasakul. Murõgin vaatas kõrvale, väike paljaks aetud peaga tühine ja üldsegi mitte ohtlik poiss. Steklovi fotol ei olnud – ta oli haige. Mihha oli päris all nurga peal. Keskel
