poola omaga. Grusiinist vanaisa abiellus sakslannaga: nad olid ühel ajal õppinud Šveitsis ja seal sündis tema isa Julius. Viktori ema Ksenia Nikolajevna sugupuu oli sama eksootiline. Tema isa, asumisele saadetud poolaka ja ühe esimestest väljaõppinud naisvelskritest juudi neiu võsu, abiellus kiriklikult papi tütrega ning see pühitsetud veri oligi vene osa tema veres.
Grusiinist vanaisalt oli ta pärinud musikaalsuse, sakslannast vanaemalt, kes hoolega vajas oma päritolu ja kuulutas kohe pärast Tbilisi saabumist end kaheteistkümnendal aastal ettenägelikult šveitslannaks, oli ta pärinud ratsionaalse mõttelaadi ja hea mälu, juudist vanavanaisalt rikkaliku juuksekasvu ja peene kondi ning Vologda vanavanaemalt põhjamaalase heledad silmad.
Viktori ema Ksenia Nikolajevna jäi varakult leseks, kahe revolutsiooni ajal väljasurnud perekonna ainuke elus järeltulija pühkis hoolikalt raamaturiiulitelt tolmu, võitles koidega ja kastis oranže saialilli, mis õitsesid tema aknalaual peaaegu aasta läbi.
Talle oli elus jäänud kaks lemmiktegevust: hoolitseda poja eest ja maalida siidrätikuid invaliidide artellile. Veel oskas ta praadida kotlette ja „vaeseid rüütleid”. Kui poeg rindelt tagasi tuli, õppis ta kiiresti tegema Vikale (ta oli poega kutsunud üpris naiseliku nimega „Vika” lapseeast peale ning see nimi jäi poisile külge) kõike, mida ühe käega oli vilets teha: lõikas leiba lahti, määris sellele võid peale, kui seda oli, hommikuti tegi talle habemeajamiseks seebivahtu…
Mida Viktor Juljevitšis üldsegi ei olnud – uhket tunnet, et ta kuulub mingisse rahvusesse, ta tundis end ühteaegu heidikuna ja siniverelisena ning need juudivaenulikud ajad olid talle vastikud eelkõige esteetiliselt: inetud inimesed, inetud riided seljas, käitusid inetult. Elu väljaspool raamatute ruumi oli kuidagi solvav, see-eest õhkus raamatutest elavat mõtet, tundeid ja teadmisi. See erinevus oli talumatu ja ta süüvis üha rohkem kirjandusse. Ainult lapsed, keda ta õpetas, lepitasid teda südant pahaks ajava tegelikkusega.
Ja siis veel naised. Talle meeldisid kaunid naised. Nad vilksatasid tema elus lühidalt ja pidupäevaselt, kõige sagedamini üksteise järel, vahel ka paralleelselt, ja kõik nad olid tema meelest ühtemoodi kaunid.
Peab ütlema, et ka tema meeldis naistele. Ta oli ilus ja koguni tema füüsilisel puudel – seda taipas ta alles hiljem – oli oma võlu. Kaunitarid ei leppinud invaliidiga mitte üksnes sel ilmsel põhjusel, et sõjajärgsel ajal oli mehi vähem, kui oleks olnud taastootmiseks vajalik, nagu oleks öelnud veterinaar. Ta oli eriti kütkestav, sest naised arvasid ekslikult, et tema oma puudega saab kuuluma neile täielikult ja jagamatult.
Asjata. Tal polnud plaanis mitte kellelegi anda mingeid õigusi enda peale, mida abieluliit oleks nagu sõnatult eeldanud.
Bunin, Kuprin ja Tšehhov oma looga „Daam koerakesega” arendasid vene kirjanduses enne kahekümnenda sajandi algust tundmatu „mittejumaliku” armastuse ruumi: äkki tärganud kired, abielurikkumised, suhted – kõik see, mida üheksateistkümnes sajand nimetas „räpaseks”.
Ükski nendest autoritest ei tundnud sõjajärgse aja peamist probleemi – territoriaalset, mis ühteviisi puudutas nii jumaliku armastuse jüngreid kui ka kõige primitiivsemate püüdlustega armatsejaid. Kus? Kus võiks leida aset inimese kohtumine armsamaga, kui ta elab ühes toas emaga, linnas, kus ei ole võõrastemaju, kuhu võiks viia daami, et elada koos läbi „päikesepiste”, isegi kajutit, kuhu võiks varjuda, ei olnud võimalik leida. Kui just suvel keset loodust, kuid meie kliimas on suvi nii lühike…
Tuua tütarlaps enda juurde koju gobeläänist eesriide taha, mis eraldas mehe, poja toapoolt naise, ema omast, oli mõeldamatu. Üürida kohtumisteks tuba oli vastik ja pealegi kallis, paluda võtit üksinda elavalt sõbralt oli ka kuidagi ebamugav… Viktor Juljevitši vastumeelsus kõige sellise vastu kaitses tema kõlblust.
Muuseas, tal vedas, kõigil tema sõbrataridel oli elamispind. Lahutatud Lidakesel, kelle juures ta käis ning kellel oli ilus kael ja imelised rinnad, oli omaette tuba, seejärel tuli Tanja-travestia, väike, otsekui vedrudel, ta kõndis hüpeldes koguni tänaval. Tema mees töötas näitlejana kuskil Saraatovis, naine üüris tuba Sretenkal, paraja jalutuskäigu kaugusel. Siis oli veel Verake, prantsuse keele tõlk, haritud tarkpea, kellega ta käis naise vanemate tühjas suvilas.
Ükski nendest naistest ei käinud tema juures kodus: Ksenia Nikolajevna ei talunud võõraid naisi. Ema ja poeg elasid rahumeeli kahekesi, Viktor Juljevitš ei heietanud mingeid mõtteid muudatustest.
Teise märtsi hommikul sõid nad hommikuks seest pehmeid ja väljastpoolt tugevasti praetud saiaviile. Ksenia Nikolajevna lõikas nad Vikale sobivateks tükkideks. See mõnikord täiesti tarbetu hoolitsus pisiasjades viis ema tagasi nendesse aegadesse, kui Vika oli alles väike poiss, tema ise noor ja ilus ning mees elas.
Tee oli kange, nagu seda oli armastanud mees. Rahuliku söömaaja katkestas valitsuse teadaanne Stalini haiguse kohta. Ksenia Nikolajevna lõi käed kokku, Viktor krimpsutas nägu. Vaikis ja ütles siis:
„Lips läbi. Täpipealt. Nädal aega ajavad jama, siis öeldakse välja.”
„Ei või olla.”
„Miks ei või? Seda on ennegi nähtud. Kui Aleksander Esimene Taganrogis suri, siis viis kuller surmateate Peterburi, pärast seda, kui ta oli Moskvast läbi sõitnud, käskis Golitsõn jagada laiali bülletääne valitseja tervise kohta. Politseinikud kandsid nädalapäevad bülletääne kodudesse laiali.”
„Mis sa räägid? Miks sa seda arvad?”
„Noh, alguses sattusin vürst Kropotkini märkmetes nendele bülletäänidele, pärast leidsin Ajalookirjanduse Raamatukogus ka bülletäänid. Tehke nägu ette, madam, kujutage leina. Tulemas on muutused.”
„Ma kardan,” sosistas ema. „Ma kardan, Vika.”
„Pole midagi. Hullemaks ikka ei lähe.”
Ta läks kooli. Õpetajatetoas valitses pingeline ärev vaikus. Kui keegi ka midagi ütles, siis sosinal. Ta teretas, võttis klassipäeviku ja läks oma poiste juurde.
Avanud klassi ukse, hakkas Käsi vaikiva müra saatel otse lävelt lugema:
Ratsameest peab üks, jalaväelast teine,
kolmas mustal maal ilusaimaks kõigist
laevasid – see on, mida keegi endal
ihkamas ikka,
arvan; ning võin kõigile muuta selgeks
selle hõlpsalt; sest inimeste hulgas
olles kauneim, Helena siiski kaasa
üllama jättis,
laeval Trooja läks, ema läinud meelest
tal, ja tütar ning isa armas sootuks,
kõik ju nii: sest viis teda sinna Kypris
siis päritahtmist…1
„Noh, kes teist ütleb mulle, mis asi on lüürika?” küsis õpetaja, kui koolipinkide klappide kinnilangemise mürin oli vaikinud.
Klass tardus. Viktor Juljevitš nautis seda hetke: ta oli õppinud looma mõtlevat vaikust.
„See on armastusest,” ütles keegi julgetest.
„Õige, kuid see pole veel täisvastus. Lüürika räägib igasugustest inimtunnetest, inimese siseelust. Muidugi ka armastusest. Aga ka kurbusest, üksildusest, lahkuminekust armastatud inimesest. Ja isegi mitte inimesest. On olemas väga kuulus luuletus, mis on samuti kirjutatud enne meie aega – värvukese
„Vanakreeka kirjanduse antoloogia”. Tallinn, [2006], lk. 102–103. J. Pälli tõlge.
