juures, et ta on kurttumm, mutt muidugi sülitas ja kadus.
Neljandal korrusel võttis Ilja filmi peaaegu täis ja mõtles, kuidas nüüd pääseks kõige kiiremini koju. Ta nägi väga hästi, et minna tavalist teed pidi Trubnaja väljakult üles, mööda Roždestvenski bulvarit üle Sretenka ja jõuda Tšistoprudnõi bulvarile on võimatu. Talle näis, et kui trügida üle väljaku ning minna teisele poole tänavat, siis seal on kergem liikuda. Ta ei teadnud, et rahvasumm liikus mööda Roždestvenski bulvarit alla, põrkas Trubnaja väljakul kokku vastutuleva inimvooluga, mis tuli Petrovski bulvari poolt, ja siin oli kujunenud surmaohtlik keeris.
Kuid ta ei kavatsenud jääda ka trepikotta igaveseks istuma, pealegi närveeris ja nuttis kodus ema. Ta istus veel natuke aega aknalaual, mõeldes, kas hoida ülejäänud filmi või teha kohe veel mõned klõpsud, sest hakkas pimenema. Siis hakkas tal igav istuda ja ta otsustas siit ükskõik kuidas välja pääseda.
Õuelt välja pääseda osutus veel raskemaks kui oli olnud sisse saada. Kuid ta oli kõik õigesti välja arvestanud: helistas esimese korruse uksekella ja anus korteri peremeest, vanaätti, lasta ta teisest uksest välja tänavale. Vanamees vangutas pead ja mõmises peaaegu arusaamatult, et paraaduks on suletud, aga välja pääseb läbi katlamaja.
„Näh, sel vanamehel pole isegi teeselda vaja, ta on samahästi kui kurttumm,” muigas Ilja, kes oskas tunda rõõmu igasugustest kokkusattumustest. Õu oli täiesti tühi, siin polnud hingelistki, seina tagant kostis kokkusurutud rahvasumma tuhm ja võimas müha. Ilja nägi kohe katlamaja, see oli lukus. Käis ümber selle ja ronis katlamaja katusele, sealt pääses edasi müürile ja ta hüppas alla tühjale kõnniteele, seda eraldas rahvasummast piiramissalk. Nüüd pidi lippama mööda sõjaväelaste salgast, et liituda rahvasummaga. Ta jooksis natuke lähemale ristteele ning lipsas kahe sõjaväelase vahelt läbi inimesi täis tänavale. Ta sai kohe aru, et oli teinud vea, parem oleks istunud edasi trepikojas. Vool haaras ta silmapilk hirmsa jõuga kaasa nagu suur mõõnalaine meres. Ees vilksatas valgusfoor.
Nüüd tundis Ilja esimest korda tõelist hirmu: ta ei kartnud mitte „Fedikese” pärast, mis võis löögist vastu valgusfoori puruneda. Ta mõtles, et mis võib juhtuda tema peaga. Käsi, mis kaitsesid fotoaparaati, ta liigutada ei saanud. Fotoaparaat surus talle vastu kõhtu, kuid ta ei tundud mitte valu, vaid tohutut ängistust. Teda kandis valgusfoori poole, see oleks nagu jäänud natuke vasakule. Puruks löödud näoga mees oli surutud vastu valgusfoori. Ta seisis surnult. Maha kukkuda ta ei saanud.
Sel hetkel värahtas maa tema all ja avanes. Ilja lendas alla kanalisatsioonikaevu, inimeste jalad olid selle kaane paigast nihutanud. Ilja kukkus õnnelikult torumehe poolt mahaunustatud takukoonla peale. Vasakut kätt oli ühest küljest veidi üleskerkinud võre. Ilja tõmbas seda ja võre läks lahti. Ta puges sellesse urgu ja tõmbas miskipärast võre enda järel kinni. See instinktiivne liigutus päästis ta elu. Tema kannul allakukkuvad inimesed täitsid mõne hetkega kanalisatsioonikaevu ääreni, et ta oli kõige alumine, oleks ta surnuks litsutud. Allakukkunute kehad olid nii tihedalt kokku pressitud, et tuhanded inimesed, kes mööda neid kõndisid, ei saanudki aru, et kõnnivad inimliha peal. Võre tagant kostsid oiged.
Samal ajal tormas üleval kohutav nähtamatu laine äkki edasi, purunes vastu seinu, piirdeid, veoautode külgi ja trollibusse. Avati läbipääs, mis viis sissepiiratud kvartali sisse, kuid inimestele näis, et lõpuks on võimalik pääseda välja kuhugi, kus lõppeb see luid ja konte murdev surve. Kuid seda Ilja enam ei näinud. Ta ei näinud üldse midagi. Ümberringi oli täiesti pime.
Ilja lamas selles pimedas urus üsna kaua, siis hakkas seinu kompima. Ta avastas jämeda toru, mis viis pisut allapoole. Ta hakkas mööda seda edasi ronima. Ta ronis ja ronis, siis tegi toru väikese käänaku ja oleks nagu hakanud minema ülespoole. Fotoaparaadi oli ta mässinud mütsi sisse ja toppinud püksirihma vahele. Siis jäi Ilja natukeseks tukkuma ja ärkas külma pärast üles, saamata korrapealt aru, kuidas ta sellesse auku oli sattunud. Kergitas pead ja nägi et umbes kahe meetri kõrgusel tema kohal oli üpris suur nelinurkne rest. Ei saanud öelda, et sealt oleks valgust sisse tulnud, lihtsalt pimedus ei olnud seal nii tihe. Tal oli kange janu. Lõhnas vastikult, kuid mitte kanalisatsiooni, vaid roostes raua ja rottide järele. Kuigi mingeid rotte ta ei näinudki. Küllap olid needki tiheda üksmeelse karjana tormanud Sammassaali poole.
Oli vaja siit välja pääseda. Resti juurde viiva seina sisse olid löödud jämedad kobad, ta ronis üles. Üles jõudis kergesti, kuid rest oli jäigalt raami külge keevitatud, polnud mingit võimalust välja ronida. Ta ronis alla, keeras end kerra ja jäi jälle magama. Kui ta ärkas, oli üleval valgust rohkem. Ta liikus edasi mööda toru, mis läks laiemaks.
Järgmise resti leidis ta umbes viiekümne meetri kaugusel. Leidis kohe kobad ja ronis üles. Rest ei olnud kinni keevitatud, oli kinnitatud üsna logedalt, kuid väljaspool oli lukk ees. Ilja roomas edasi. Restid ilmusid regulaarselt umbes iga viiekümne meetri järel. Ta ronis mööda kaheksast, uurinud neist igaühte, peaaegu kõik olid kinni keevitatud, ainult kahel oli lukk ees. Siis läks tal arvepidamine sassi. Mitu korda jäi kurnatusest magama, ärkas üles ja roomas edasi. Kolm või neli järjestikust resti avanesid otse rahvasumma jalgade alla, valgust neist ei paistnud, kuid kostis metsik ulgumine, mille järgi ta taipas, et siin ei tasunud proovidagi välja ronida. Üks rest oli pooleks löödud, sealt rippus alla surnud inimese pool keha.
Tal polnud aimugi, mis suunas ta liikus, kuid teadis täpselt, et toru on ainuke võimalik tee ja vaja on liikuda edasi, kuigi ta ei saanud aru, kuhu ta võis välja jõuda.
Kui palju oli aega mööda läinuid, seda ta ei mõistnud. Siis nägi resti, millest paistis selge kollane valgus. Ronis mööda vankuvaid kobasid üles, katsus resti ja see avanes kergesti. Ta ronis välja ja avastas, et seisab laterna all maja õuel, kus elab Sanja Steklov. Niipalju veel jõudu oli, et komberdada Sanja ukseni ja anda kella.
Ukse avas Anna Aleksandrovna.
Ilja varises kokku. Käed surutud vastu kõhtu, kus püksirihma vahel oli päästetud „Fedik”.
Oli kell üksteist õhtul seitsmendal märtsil. Anna Aleksandrovna tegi, mis suutis: võttis Iljal riided seljast, viis naabri abil vanni ja ootas, kuni poiss silmad lahti tegi. Pesi siis suure lohmaka nuustikuga puhtaks, vältides ettevaatlikult marrastusi. Kogu keha oli kaetud verevalumitega, kõht oli üksainus verevalum. Ta oli koguni üllatunud ka sellest, et kõhn ja päris lapseliku näolapiga poiss oli nii hästi varustatud mehelikuks eluks. Vannist tuli Ilja ise välja, läks kušetini ja vajus sellele. Talle pandi selga naiste öösärk, kaeti pleediga, anti kanget magusat teed juua, siis torgati talle selja taha suur padi, tõsteti istuma ja söödeti kõht suppi täis. Ta jäi magama.
Steklovid istusid vaikides laua ümber.
„Njuta, ma arvan, et täna sai palju inimesi surma,” ütles Sanja sosinal vanaemale.
„Küllap vist…”
Siis istus Sanja magava Ilja kõrval ja ootas, millal too üles ärkab ja räägib, mis seal oli toimunud. Tema tunded sõbra vastu olid tugevad ja keerulised: ta oli sõbra üle uhke, veidi kade, et ta ise ei olnud Ilja sugune, kuigi samasugune ta vist ei tahtnudki olla. Veel sai ta aru, et Ilja on mees: sellest andis märku nii tume viirg nina all kui ka karvarida, mis jooksis mööda kõhtu alla ja viis välja täiskasvanu suure riistani, mis polnud tehtud mitte ainuüksi pissimiseks. Alasti meest ei olnud ta enne tänast päeva näinud: avalikku sauna teda ei oldud viidud.
Ka alasti naisi polnud ta näinud: mispärast oleksid pidanud kaks intelligentset naist, ema ja vanaema, end poisi ees paljaks võtma? Kuid naistest Sanja midagi aimas, see oli ettenähtav: rinnad kleidi all, karvade tume pesa kõhu all. Alasti mees, tema sõber ja klassivend Ilja hämmastas teda palju rohkem: Sanja tunnetas teravalt, et tema ise ei ole samasugune ega saa ka kunagi samasuguseks. Joonistatud paljad naised –
