ainsa pileti, mis oli hangitud tänu vanaema ulatuslikele sidemetele. Pärast esimest vaatust läks Katja uudishimust aetuna teatri puhvetisse. Seal oli suur trügimine, palju rahvast ja lärmi, leti juures seisis pikk järjekord. Uksele kõige lähema laua taga istus Viktor Juljevitš. Tema kõrval ilus idamaise väljanägemisega naine. Laual lebas lillekimp. Nad ajasid juttu, siis pani mees vasaku käe naise õlale ja Katjal hakkas sees keerama. Ta läks etendust lõpuni vaatamata ära koju. Vanaemale ütles, et pea lõhub valutada.
Nädalapäevad hiljem valvas ta Viktor Juljevitši tema trepikojas ja ütles, et armastab teda. Oli kole hirm, et mees naerab ta välja. Kui ei naernud. Pani tüdrukule käe õlale, nagu oli pannud tollele idamaisele naisele ja ütles väga tõsiselt, et oli seda juba taibanud, kuid ei tea, mida nüüd teha.
„Mitte midagi. Ma lihtsalt suren maha, kui mõtlen sellest naisest, kellega te olite koos teatris. Kas te abiellute temaga?”
„Ei, Katja. Ma ei abiellu temaga. Ta on juba abielus,” vastas Viktor Juljevitš täiesti tõsiselt.
„Siis abielluge minuga!” Ja jooksis minema.
„Kui te olete kooli ära lõpetanud!” hüüdis Viktor Juljevitš talle järel.
Uks langes kinni. Viktor Juljevitš naeratas, vangutas pead, otsis välja metallist portsigari, võttis sellest osavalt paberossi. Ta oskas paljusid asju teha ühe käega: tõmbas tiku põlema, läitis suitsu. Seisis, suitsetas ja naeratas. Kui ta oli kaotanud käe, otsustas ta, et ei abiellu kunagi, ei pane end alandavasse sõltuvusse naisest, juba üle kümne aasta oli tal õnnestunud abielu vältida ja lasta jalga – arglikult, otsustavalt, mõnikord julmalt, mõnikord südamlikult – sel hetkel, kui hakkas koitma perekonna perspektiiv.
Kuid praegu ta naeratas: tüdruk oli võluv, oli temasse armunud kirglikult ja lapselikult, mingit ohtu ta ei kujutanud. Tal ei tulnud tookord pähegi, et tegelikult ta abiellubki temaga niipea, kui tüdruk on kooli lõpetanud.
Kogu järgmise aasta süüvis üheksas klass üheksateistkümnendasse sajandisse. Kaugelt tundus see väga huvitav. Tavalised jutuajamised, täpselt nagu Zinaida Volkonskaja salongis, „räägiti kirjanduse asjadest”. Ja „ajaloo asjadest”. Nagu oli öeldud ka polkovnik Bibikovi ettekandes.
Dekabristid – vene ajaloo südamik, selle parim legend – olid väga põnevad. Ilja sai koguni kokku dekabristide portreede galerii (veel üks kollektsiooni algidu, mis pärast jäi saatuse hooleks), ta fotografeeris nende pilte raamatutest ja temast sai reproduktsioonide tegemisel kibe käsi. Mingil hetkel torkas Sanja Ilja omatehtud albumit vaadates sõrmega kellegi vuntsidega ja üsna sasipäise mehe pilti ja ütles lihtsalt, nagu see oleks midagi tähtsusetut ja igapäevast:
„See Lunin oli mingi vanavanaema vend. Vanaema ütles, et ta oli mees, kes ei tundnud hirmu ega olnud ära teeninud ühtegi etteheidet. Meie suguvõsas on olnud kaks dekabristi. Teine oli… minu vanaisa Steklovi mingi vanavana… küsige Njutalt ise. Ta räägib teile. Tal on isegi mingid kirjad alles.”
Mihha ja Ilja olid nagu välgust rabatud: mida? Ja lippasid aega viitmata Anna Aleksandrovna juurde.
Anna Aleksandrovna tõstis käe, milles oli pabeross, ja kortsutas kulmu:
„Jah, olid sugulased.”
Nagu kõik tema põlvkonna inimesed, püüdis ta vältida jutte mineviku kohta, isegi kui see oli nii kauge minevik. Igatahes külvasid nad ta küsimustega üle. Ta vastas lühidalt. Jah, Mihhail Sergejevitš Lunin oli tema vanavanaema vend. Aga Sanja ema surnud mees Stepan Jurjevitš Steklov oli Sergei Petrovitš Trubetskoi järeltulija. Sergei Petrovitši poeg elas Bolšaja Nikitskaja tänaval. Trubetskoisid oli palju, väga suur suguvõsa. See maja kuulus ligi sada aastat ühele Trubetskoidest. Esimene omanik oli Dmitri Jurjevitš, kuid see on teine haru, mitte see, kuhu kuulus dekabrist. Tema ise ei ole Trubetskoide veresugulane, aga Sanja on järglane naisliinis…
Mihha pahandas:
„Ja sina oled vait?”
„Miks ma oleksin pidanud sellest nii väga lobisema?” krimpsutas Sanja nägu.
„Ära mängi lolli! Igaüks oleks uhke olnud!” Mihha vaatas Sanjat teistsuguse pilguga. „Kuula nüüd ometi! See on ju nende kohta öeldud: „All kaevandeis, kus lasub öö…” ja nii edasi…”
Punapea näol oli nii harras vaimustus, et Sanja lajatas talle julmalt. Kummardunud tema kõrva juurde, et Anna Aleksandrovna ei kuuleks, lausus ta:
„Just! All kaevandeis, kus lasub öö, kaks meest, neil sitahäda seal. Ei kao ka Siberis see töö, saab sellest väetis põllu peal!”
Anna Aleksandrovna oli juba väikesest peast teda ohtralt kostitanud nende lugudega ja tema maapealsed juured jätsid ta külmaks.
Ilja oli kas kuulnud või kõike taibanud, ta naeris laginal: vapustatud Mihha nägu oli hirmnaljakas. Mihha pilgutas pikkade lapselike ripsmetega silmi ja ütles hääle värisedes:
„Kuidas sa ometi võid nii? Kuidas sa julged? Niisuguste sõnade pärast peaks sind duellile…”
Anna Aleksandrovna nautis seda stseeni: tema punapeast favoriit, kelle esivanemaid ei oleks aristokraatliku maja lävelegi lastud, kavatses tema lapselapse duellile kutsuda.
„Rumalad lapsed, kuigi juba vurrudki on hakanud kasvama. Sanja, mine pane teekann üles.”
Sanja läks sõnakuulelikult kööki. Anna Aleksandrovna sahistas puhvetis. Täna seal midagi erilist ei olnud, ainult rõngikud ja kuivikud. Kuid vanilli ja veel millegi revolutsioonieelse lõhna tuli sealt alati, kui ülemine uks lahti tõmmati, ja see meeldis Mihhale väga.
Teed joodi vaikides. Mihha ja Ilja olid vait, sest elasid üle avastust, et ammust aega ja hästi tuttavatel inimestel võivad olla nii suured sugulased, nad otse tunnetasid, et sel hetkel on nad lähedalt seotud suure ajalooga.
„Peab neid kõiki fotografeerima,” otsustas Ilja, „Anna Aleksandrovnat ja Nadežda Borissovnat ja Sanjat. Et kollektsioon oleks täielik,” mõtles Ilja. „Kõigepealt Anna Aleksandrovnat, ta võib ju varsti ära surra.”
Ta juba kaalutles, et peab tegema tõelise portree, et peale tuleks kühmus nina ja juuksesalk, mida hoidis koos suur pruun juuksenõel, ja väikesed hallid juuksekeerud, mis langesid pikkade kõrvade taga kortsulisele kaelale – et kõik tuleks peale. Ta kaalutles sellist asendit, et kaadrisse jääks ka sisselangenud põsk ja pikk kõrv, briljandiga väljavenitatud kõrvanibu.
Mihha krõbistas kuivikuid ja mõtles, kas oleks viisakas Anna Aleksandrovnalt küsida, miks polkovnik Trubetskoi ei tulnud Senati väljakule ja reetis seega oma seltsimehed. Kuid häbenes.
Sel hetkel tõusis Anna Aleksandrovna lauast ja kadus sirmi taha. Kriuksatas kapi uks, ta tõi välja ja pani lauale päris suure laeka, mis oli ülelöödud kullaläikelise gobelääniga, ning võttis sellest välja väärtusliku raamatu, mis oli välja antud Londonis, Herzeni Vabas Vene Trükikojas 1862. aastal – „Dekabristide märkmed”.
„Näete. Peske käed ära, pühkige ninad puhtaks ja lehti keerake ettevaatlikult. Ja ärge kuulake kõike, mida dekabristidest räägitakse ja kirjutatakse,” ta oleks nagu kuulnud küsimust, mille Mihha jättis esitamata. „Meie Venemaa ajalugu on kahtlemata närune, kuid too aeg ei olnud see kõige halvem, selles oli kohta nii üllusel, väärikusel kui ka autundel. Kas käed on puhtad?”
Mihha tõstis kõutsi lugupidavalt oma põlvedelt padjale ja lippas vannituppa käsi pesema, et haruldast raamatut
