style="font-size:15px;"> Viiekümne kuuenda aasta lõppu tähistas tütre sündimine: Katja sünnitas esimesel detsembril kaheksanda kuu pealt tüdruku, väga toreda kahe kilo raskuse tirtsu. Vanaema auks pandi talle nimeks Ksenia. Kuid isegi see diplomaatiline käik ei leevendanud poja abiellumisega Ksenia Nikolajevna südamesse löödud haava. Tema jaoks oli mõeldamatu, et keegi teine naine valmistab Vikale hommikusöögi, ajab temaga õhtuti juttu, ootab teda koolist koju, äratab hommikul üles. Pealegi tundis ta Katja vastu erilist sallimatust: vere keemiline reaktsioon – ämma ja minia vastastikused suhted! – ta oli arvamusel, et noor plika ajas pojal pea segi, võrgutas, pettis ära, ühesõnaga, sundis abielluma.
Pedagoogide kollektiivil oli selle kohta teistsugune arvamus. Õpetajate tuba pidi kuulujuttudest, keelepeksust ja tagarääkimisest lausa lõhki minema, õpetajate, eriti õpetajannade suus olid need eriti õelad ja räpased. Ja kui sündis tütar, oli pedagoogide koosseis lausa alatult vaimustuses. Matemaatikaõpetaja Vera Lvovna demonstreeris õpetajate toas sõrmedel näitlikult, nimelt millisel kolmanda veerandi kuul pidi Zujeva rasedaks jääma, et sünnitada detsembris.
Partorg Rõbkina, tema oli ka õppealajuhataja, pidas nõu kõrgemalseisva juhtkonnaga nii haridusosakonnas kui ka rajoonikomitee liinis, et mida teha kurjategijast õpetajaga, sest teismelise tüdruku moraalse laostamise fakt oli silmaga näha. Teisest küljest oli alaealisest möödunud kuudega saanud täisealine ja samal ajal vormistas kriminaalkoodeksi vastu eksinu abielu. Kuid kas siis tohib teda karistamata jätta?
Õpetajad jäid üksmeelselt ja pingeliselt vait niipea, kui Viktor Juljevitš õpetajate tuppa tuli. Kooli juhtkond, selle püha kolmik – direktor, partorg ja ametiühinguorganisaator – tahtsid alguses kutsuda selles küsimuses kokku pedagoogilise nõukogu. Kuid Larissa Stepanovna eelistas kõigepealt sondeerida pinda ülemuste juures. Ettekanne saadeti nii rajooni haridusosakonda kui ka partei rajoonikomiteesse.
Just sellel viimasel koolitalvel hakkas Viktor Juljevitš kirjutama raamatut, milleks ta oli mitu aastat valmistunud. Pealkirigi oli välja mõeldud: „Vene lapsepõli”. Raamatu žanr talle eriti muret ei teinud: sellest pidi saama esseedevalimik või monograafia.
Ta ei pretendeerinud avastuse tegemisele, kuid sai selgesti aru, et tema huvid langevad erinevate distsipliinide valdkonda: ealine psühholoogia, pedagoogika, antropoloogia selle sõna kõige avaramas tähenduses. Seejuures liikus tema mõtete loogika pigem mööda neid seadusi, mida rakendasid meedikud ja bioloogid. Selles avaldus sõber Kolesniku mõju.
Ta kujutles, et kirjeldab teismelise kõlbelise ärkamise tsooni, mis normina on niisama kohustuslik etapp nagu hammaste tulemine, lalisemine ja esimesed sammud, mis tehakse esimese eluaasta lõpus. See tähendab, kogu see inimese arenemise erutav ja rutiinne järjepidevus, mida ta nüüd võis jälgida oma kodus.
Nii algab see. Aastat kaheselt
meloodia rüppe ema sülest,
lalin, huilged, aga sõnadest
saab tuge alles kolmeselt…
See Pasternaki poeetiline mall oli tema jaoks veenvam mis tahes ealise psühholoogia järeldusest. Kõlbeline küpsemine oli tema meelest inimesele seaduspäraselt niisama omane kui bioloogiline küpsemine, mis toimusid paralleelselt. Kuid nende ärkamine toimub erinevalt, see tsoon varieerub suuresti sõltuvalt individuaalsest hingelaadist ja teistest põhjustest. Kõlbeline ärkamine ehk „kõlbeline initsiatsioon” toimub tema arvates poistel üheteistkümnenda ja neljateistkümnenda eluaasta vahel, tavaliselt eriti ebasoodsate tingimuste korral, näiteks õnnetus või raske perekonnaelu, isikliku väärikuse või lähedaste inimeste väärikuse alandamine, lähedase inimese kaotamine. Ühesõnaga, sündmus, mis hinge pahupidi pöörab, äratab selle ellu. Igal inimesel on omaenda „valupunkt” ja just sellest saabki alguse see isiksuse personaalne revolutsioon. Viktor Juljevitši meelest oli peaaegu vältimatu „initsiaatori” – õpetaja, juhendaja, vanema sõbra – juuresolek, kui selleks on sugulane, siis küllaltki kaugelt sugulane. Nagu ka ristimise puhul, tavalistes tingimustes, kui elu ei ole ohus, teevad lihased vanemad seda harva. Erandjuhul võib selliseks „initsiaatoriks” olla ka õigel ajal kätte sattunud raamat.
Edasi, pärast selle nähtuse igakülgset analüüsi, kirjeldas autor mõningaid seda liiki initsiatsioone, mis olid võetud vene klassikalisest kirjandusest, vaatles tänapäeva teismeliste küpsemist ja analüüsis põhjusi, miks küpsetakse nii hilises eas, kõige olulisem oli see, et ta täheldas katastroofilist tendentsi „vältida initsiatsiooni.”
Viktor Juljevitšile tuli pähe ka see, et just selles vanuses toimub luterlastel ja anglikaanidel konfirmatsioon, see tähendab teadlikult omaksvõetud uskumise „kinnitamine”, juudi poisid teevad läbi bar mitsva, vastuvõtmise täiskasvanute hulka, ja muslimid teevad ümberlõikamise. Seega selgub, et religioossete inimeste ühendused omistavad sellele üleminekule lapsepõlvest täiskasvanuks erilise tähtsuse, samal ajal kui ateistlik maailm on sellel ülitähtsal mehhanismil lasknud täielikult kaotsi minna. Ei saa ju tõsimeeli pidada selle aseaineks astumist pioneeride või komnoorte organisatsiooni.
Ühiskond langeb allapoole kõlbelist miinimumi, kui nende arv, kes ei ole varases nooruses teinud läbi kõlbelist initsiatsiooni, on üle poole populatsioonist – sellisele seisukohale jõudis Viktor Juljevitš tol ajal.
Tal tekkisid tõsised lahkarvamused kadunud Võgotskiga kultuurialaste huvide kujunemise ja vahetumise küsimuses, kuid see ei olnud oluline: ealine psühholoogia oli „kinni pandud” koos geneetika ja küberneetikaga. Iseenesest ei hellitanud Viktor Juljevitš mingeid lootusi oma tulevane raamat avaldada. Kuid mis tähtsus oli neil pragmaatilistel kaalutlustel, kui elu kihutas pöörase kiirusega ja selles oli kõik, millest vaid unistada võis: looming, tore noor naine koos tollesama kollaseplekilise mähkmega, imeliste sõrmede, huulte ja silmadega tilluke laps, väike loomake, kes iga päevaga muutus üha rohkem inimeseks, õpilased, kelle vaimustus temast tõstis ta enneolematusse kõrgusesse. Naeratas magades, naeratas ärgates.
Maa elas samal ajal oma arutut elu: pärast enneolematut melu Džugašvili kirstu juures, salajast võimuvõitlust, esimeste tuhandete naasmist laagritest ja asumiselt, arusaamatut, ootamatut partei XX kongressi – algasid ja lõppesid Ungari sündmused.
Viktor Juljevitš oli süüvinud oma uude seisundisse ja jälgis toimuvat poole silmaga. Elu „sisemine osa” oli sel perioodil tähtsam „välisest”.
Septembris, esimestel koolipäevadel, pistis vanempioneerijuht Tasja Vorobjova, pedagoogilise instituudi õhtuse osakonna sümpaatne üliõpilane, kellega Viktor Juljevitšil olid head suhted, talle pihku paki raskesti loetavaid paberilehti, see oli partei XX kongressil Hruštšovi peetud ettekande masinakirjas tehtud paljundus. Kuigi esinemisest oli juba pool aastat möödas, ei olnud ettekannet veel kuskil avaldatud. Seda pooltõest ja ohtlikku ettekannet levitati ainult mööda kõrgemaid parteilisi kanaleid, partei realiikmed said selle kohta andmeid ainult kinnistel parteikoosolekutel, kuulmise järgi. Tekstil oli pealdis „Ametialaseks kasutamiseks”, see polnud mõeldud realiikmete jaoks. See oli ikka toosama nõukogude fantasmagooria. Salajane ettekanne rahva ühe osa jaoks, mida too pidi hoidma teise osa eest salajas. Hälbinud mõistusega riik.
Viktor Juljevitš luges selle teksti, millest nii palju räägiti, tähelepanelikult läbi. Huvitav, väga huvitav. Ajalugu tehti otse silme all. Türann langes ja kolm aastat hiljem söandas jõuk tema vastu häält tõsta. Kus te, tarkpead, enne olite? Oma tagajärgede poolest sisuliselt tähtis dokument oli riigi parteilisele juhtkonnale ühteaegu hirmus ja paljastav. See masinal ümber kirjutatud ettekanne, mis käis käest kätte, oli esimene põrandaalune samizdat’i toode, mil puudus neil aastatel veel oma nimetus.
Hruštšovi ümberkirjutatud ettekanne liikus juba Moskvas ringi, aga „Doktor Živago” käsikirja aeg ei olnud veel kätte jõudnud. Seeeest levisid romaanis leiduvad luuletused.
„Imelik,”
