raamat siia.” Anna Aleksandrovna heitis põgusa pilgu avanenud leheküljele ja naeratas võidukalt. „Sellest ma räägingi. Seda kirjutab Sergei Trubetskoi pärast ülekuulamist. Ööl vastu viieteistkümnendat detsembrit ta arreteeriti ja teda kuulas üle keiser Nikolai Pavlovitš ise. Ta oli kohkunud, et kuidas võis vürst, Gediminaste järeltulija, see tähendab palju suursugusema perekonna järeltulija kui Romanovid ise olid, „selle rämpsuga tegemist teha”. Jutuajamise lõpus ta ütles: „Kirjutage naisele, et teie elu ei ole ohus.” See tähendab, et valitseja langetas otsuse enne, kui oli alanud uurimine! Kuid Trubetskoi teadis, et tema süü on suur ja ta võttis omaks kõik, koguni kavandatud tsaari tapmise, mille vastu ta oli tegelikult väga otsustavalt meelestatud.”
„Viktor Juljevitš rääkis, et kõik dekabristid andsid tunnistusi, rääkisid kõik ausalt ära, sest arvasid, et tsaar saab neist aru ja muudab oma poliitikat,” täpsustas Mihha. Ta tahtis kangesti selles üllas seltskonnas hea välja näha.
„Jah, nad rääkisid tõtt. Trubetskoi kahetses ülekuulamistel kibedalt, kuid ei rääkinud kedagi sisse. Valetama nad end ei alandanud. Mis puutub Sergei Petrovitšisse, siis paljudest mälestustest nähtub, et väljasaadetud armastasid teda ja pidasid Siberis temast lugu. Üldsegi, niipalju kui mina tean, oli dekabristide seas ainult üks reetur, kapten Maiboroda. Ta kandis kavandatavast väljaastumisest ette umbes kolm nädalat enne selle toimumist. Täpselt ma öelda ei tea, võib olla oli veel üks või kaks meest. Kuid selles asjas oli kohtu all rohkem kui kolmsada inimest! Lugege ise! Lõpeks on ju ülekuulamiste protokollid avaldatud. Pealekaebamine ei olnud tol ajal kombeks, selles on asi!” ütles Anna Aleksandrovna rõhutatult, kuid seda märkas ainult Ilja.
„Peab ütlema, et evangeelse varjundiga lugu. Maiboroda poos end üles. Aastaid hiljem, kuid…”
„Nagu Juudas!” hüüatas Mihha, ilmutades pühakirja tundmist.
Anna Aleksandrovna naeris:
„Tubli, Mihha! Sa oled kultuurne inimene!”
Mihha sai sellest julgust juurde:
„Anna Aleksandrovna, aga kes oli dekabristidest kõige…” ta takerdus, tahtis öelda „parem”, kuid see oleks liiga lapselik, „kõige armastatum?”
Anna Aleksandrovna lehitses raamatut. Selle vahel olid mõned reproduktsioonid. Ta võttis kuskilt väljalõigatud kolletanud paberil portree.
„Tema. Mihhail Sergjevitš Lunin.”
Poisid kummardusid portree kohale. Nad olid seda nägu juba näinud – Ilja kollektsioonis. Kuid siin oli ta noor, uhkete vuntside ja paksude huultega, teisel portreel oli ta umbes kakskümmend aastat vanem.
„Vaata, ordenid, näe, siin on rist ja selle kõrval on veel midagi, ei saa aru, mis see on,” märkas Ilja.
„Ta võttis osa kaheksasaja kaheteistkümnenda aasta sõjakäigust. Ordenitest tean ma ainult niipalju, et kui ta oli süüdi mõistetud, visati need avalikult tulle,” Anna Aleksandrovna naeratas, „kuid kangelaseks jäi ta ikkagi.”
„Metslased!” pahvatas Mihha. „Visata lahingus saadud autasud tulle!”
„Jah. Ta ei olnud väljaastumise ajal Peterburis. Ta toodi Peterburi Varssavist. Ta oli üks Põhjaühingu organisaatoreid, kuid oli selleks ajaks juba vandenõulastest eemaldunud. Tema meelest ei tegutsenud nad küllalt otsustavalt. Lunin kavandas tsaari tapmist, kuid teised ei toetanud teda. Ka Trubetskoi, kes hiljem valiti „diktaatoriks”, oli tsaari tapmise vastu.”
„Aga kui Lunin oleks nad siis oma nõusse saanud, siis oleks ka Oktoobrirevolutsioon toimunud sada aastat varem!” Mihha silmad läksid vaimustusest suureks ja koguni veidi punni.
Kõik puhkesid naerma.
„Mihha, siis ei oleks see olnud Oktoobrirevolutsioon,” jahutas Anna Aleksandrovna Mihha indu.
„Muidugi, Anna Aleksandrovna, see ei tulnud mulle pähegi. Mis Luninist edasi sai?”
„Kui Mihhail Sergejevitš oli oma sunnitöökaristuse ära kandnud, arreteeriti ta uuesti, sedakorda kirjade eest. Oli veel ka kirjatöö, milles ta analüüsis Salajase Komisjoni poolt keisrile esitatud ettekandeid. See on avaldatud. Selle eest ta arreteeritigi teist korda ja pandi jälle vangi ning seal ta suri. Liikusid kuuldused, et ta ei surnud loomulikku surma. Arvatavasti tapeti ta keisri käsul.”
„Kui alatu!” hüüatas Mihha.
Mihha elas Lunini surma läbi mitu päeva. Kirjutas luuletuse „Kangelase surma puhul”.
See oli Venemaa ajaloo kõige ilusam, kõige sangarlikum lehekülg ning Viktor Juljevitši juhendamisel treenisid poisid just selle najal oma mõistust ja südant.
Mihha Melamid tsiteeris oma kirjandis Herzenit: „…nägin minagi pealt seda jumalateenistust; verisest palvusest rüvetatud altari ees tõotasin ma hukatute eest kätte maksta, tõotasin pühendada end võitlusele selle trooni, selle altari, nende kahurite vastu. Kätte maksta ma ei saanud: kaardivägi ja troon, altar ja kahurid, kõik see on alles; kuid ka praegu, kolmkümmend aastat hiljem, seisan ma ikka veel sellesama lipu all ega ole seda kordagi maha jätnud.”4
Edasi kirjutas poiss juba oma sõnadega: „Nii ei ole nende eest kätte makstud tänase päevani.”
Mihha kirjand liigutas õpetajat: näe, tema poisid on jõudnud selle üleminekuhetkeni, rohkem kui sada aastat tagasi elanud eakaaslase kõlbelise kriisi mõistmiseni.
Ei, elu on muidugi avaram kui erutavad teadmised dekabristidest. Muuhulgas lähenes uusaasta, peamine pidupäev, ainuke, mis ei olnud kroonulik punane pidupäev, igati inimlik pidupäev rehabiliteeritud kuuse, legitiimse viinaviskamise (täiskasvanute jaoks!), kingituste ja üllatustega.
Sel aastal mingeid epideemiaid ei olnud, kõik ootasid kannatamatult vana-aasta õhtut. Kaks nädalat enne kolmekümnendat detsembrit, mis oli määratud kooli uusaastapeo päevaks, valdas kõiki ärevus: kohe-kohe saavad teoks kõik armuplaanid.
See oli esimene pidu koos tüdrukutega, nad tulid peoõhtule ilusates rõivastes, mitte koolivormis, seljas kleidid ja pluusid, nad olid värvilised nagu liblikad, nii mõnelgi olid juuksed valla päästetud. Ka õpetajad olid ilusamini riides. Viktor Juljevitš märkas mõningase liigutustundega, et peoeelne erutus oli vallanud eranditult kõiki. Isegi direktriss Larissa Stepanovna oli pannud jalga kontsaga kingad ja krae külge kinnitanud silmatorkava liblikakujulise prossi, kuigi sel olendil ei olnud temaga mingit pistmist.
Vanemate klasside õhtut valmistati ette kaua ja hoolikalt, et ükski lubatud meelelahutus ära ei jääks, ja seepärast tegi projekt detsembri jooksul kogu aeg läbi palju muudatusi. Alguses taheti korraldada maskiball, siis otsustati, et olgu tavarõivastes, kuid hästi ettevalmistatud isetegevusega. Arutati koguni ettepanekut kutsuda tõeline orkester, kuid see osutus liiga kulukaks. Kas siis segakavaga õhtu või, vastupidi, kultuurne programm Schubertiga Nataša Mirzojani esituses ja luuletuste etlemisega? Või mingi teatraliseeritud etendus?
Nagu alati, kui igasuguseid kavatsusi on küllaga, võeti natuke kõigest ja pilt oli väga kirju. Kes tahtis tulla kostümeeritult nagu karnevalile, pani endale selga midagi absurdset ja naljakat. Katja Zujeva tuli ammu kavandatud plaani järgi peoõhtule postiljonina, tal oli konduktori kott, mis pidi kujutama postikotti. Rinnal rippus pronksikarva papitükk numbriga „5”, see pidi tähistama vaskset ametimärki, kuid sinise vormimütsi asemel oli ajalehest tehtud kolmnurkne müts. Seljale oli täiesti nõmedate tarvis riputatud sinine papitükk valge kirjaga „Post”.
A. Herzen, „Minevik ja mõtted”, I kd. Tln., 1971, lk. 62 (A. Herzeni märkus). A. Klejnoti tõlge.
