ilmsiks tuleb) jõuab selle lapse koostatud arhiivini, ja veel viiskümmend aastat selle ajani, mil Kesk- ja Ida-Euroopa Uurimise Instituut väikeses muinasjutulise nimega Saksa linnas registreerib selle arhiivi seitsmekohalise, keskel kaldkriipsuga poolitatud numbri all ning selle arhiivi võtab vastutavale hoiule üks „vekalastest”, samuti Viktor Juljevitši õpilane, kuid aasta hilisemast lennust.
Pärast külakoolis töötatud aastaid ärgitas kohtumine nende Moskva poistega Viktor Juljevitši taas mõtisklema lapsepõlve üle. Teadmisi jäi väheseks. Ta hakkas lugema teaduslikku kirjandust.
Hankis poolkeelatud raamatuid psühholoogia alalt, alates Freudist, kes seisis unustuses suurte raamatukogude riiulitel, ja lõpetades Võgotskiga, kes oli ära korjatud ja pandud erihoidlasse. Peaaegu kõik tema avaldatud tööd leidis ta oma kunagise kursusekaaslanna kodunt, kelle vanaema oli „pedoloogia” tagakiusamise ajal vallandatud, õppis kampsuneid kuduma ja elatus sellest, kuid säilitas kõik Võgotski publikatsioonid kui midagi väga väärtuslikku ja andis neid lugeda ainult valitutele ning neilegi ainult kohapeal. Viktor Juljevitš tuli pühapäeva hommikul ja istus õhtuni, tehes ainult mõned vaheajad Moskva kombel teejoomiseks.
Kõik see oli väga huvitav, kuid ülemäära „teaduslik”: iseenesestmõistetavaid asju, näiteks tuntud fakti, et teismeliseeas minetavad poisid lugupidamise oma vanemate vastu, muutuvad kergesti ärrituvateks, riiakateks, tunnevad teravat seksuaalset uudishimu ning et selle kõige põhjuseks on organismis aset leidev hormonaalne torm, esitatakse nagu avastust ning autori selgitused ja tõlgendused tundusid nii mõnigi kord Viktor Juljevitšile spekulatiivsete ja väheveenvatena.
Seda, mida ta otsis, ta ei leidnud. Väga tähtsad sõnad õngitses ta välja Tolstoilt, kes nimetas seda piinarikast perioodi „poisipõlve kõrbeks”. See sobis kõige rohkem sellega, mida ta nägi oma liimist lahti sasipäistes kasvandikes. Oli hetki, mil näis, et nad on kaotanud kõik, mis nad seni olid omandanud, ja elu oleks nagu alanud otsast peale. Ja hiljem ei tulnud mitte kõik sellest kõrbest välja, märkimisväärne osa jäi sinna igaveseks ajaks.
Viktor Juljevitši peaaegu ainsaks vestluskaaslaseks oli Miša Kolesnik, lapsepõlvesõber oma õuelt, sõjainvaliid, bioloog, uljas kodukootud filosoof. Ta kuulas tähelepanelikult, kuid oli väga kärsitu, seepärast muudkui katkestas „edasi, mis edasi tuleb, juba sain aru”, kiirustas sõpra tagant, tegi imelikke, alguses mõistetamatuid märkusi – ta projitseeris pidevalt kõike bioloogiale. Viktor Juljevitš harjus ajapikku vestluskaalase tavatu mõttekäiguga, võttis omaks teadmiste universalismi idee, mille poole teda suunas lonkav Kolesnik. Nimelt tema käest sai läbinisti humanitaaralale pühendunud literaat teada evolutsiooni põhimõtetest, lamarkismi ja darvinismi vastuoludest ning koguni sellistest tehnilistest ja erandlikest nähtustest nagu metamorfoos, neoteenia ja kromosoomide pärilikkus.
Nüüd mõtles ta oma kasvueas poistest ja aimas, kui lähedased on neis toimuvad protsessid sellele metamorfoosile, mille teevad läbi putukad.
Arutud tited, inimvastsed kasutavad toiduks kõike, mida sa neile ka ette ei anna, imevad, mäluvad, neelavad alla järjest kõik muljed, siis aga nukkuvad ja nuku sees asub kõik vajalikus järjestuses oma kohale, võtab oma koha sisse: refleksid on välja töötatud, vilumused on selgeks saanud, esialgsed ettekujutused maailmast omandatud. Aga kui palju nukkusid hukkub, saavutamata oma viimast faasi, minemata õmblustest lõhki, laskmata endast välja liblikat. Anima, anima, hingeke… Värviline, lendav, lühiajaline ja – imeilus. Aga kui tohutu paljud jäävadki vastseteks ja elavad kuni surmani, aimamata, et täisiga jäigi saavutamata.
Võgotski rääkis erinevustest vilumuste omandamise protsessi ja huvide arenemise protsessi vahel. Viktor Juljevitš kujutas ette teistsugust pilti: ta nägi, kuidas tema kasvandikel arenesid tiivad ning nendele talletusid mõtted ja mustrid. Kui miks teevad ühed nagu putukad läbi arenemise täistsükli, metamorfoosi, aga teised ei arene üldse?
Viktor Juljevitš tajus lausa füüsiliselt neid hetki, kui nukkude kitiinkestad lõhkesid, ta kuulis tiibade värelemist ja sahinat ning oli üliõnnelik nagu ämmaemand, kes oli võtnud vastu lapse.
Kuid miskipärast ei toimunud see metamorfoos kaugeltki mitte kõigiga, pigem väiksema osaga tema kasvandikest. Milles on protsessi olemus? On see kõlblustunde tärkamine? Jah, muidugi. Kuid miskipärast ühe puhul see on nii ja teise puhul ei ole. Kas on olemas mingi salapärane ülemineku moodul – tava, rituaal? Aga võib-olla liik homo sapiens, mõistusega inimene, elab samuti läbi nähtuse, mis sarnaneb neoteeniaga, mida täheldatakse ussidel, putukatel, kahepaiksetel – kui sugulise paljunemise võime omandatakse juba vastse, mitte valmiku staadiumis ja siis sigitavad olendid, kes ei olegi täiskasvanuks saanud, endasarnaseid vastseid, saamata kunagi täiskasvanuks?
„See on mõistagi ainult metafoor. Ma saan aru, et füsioloogiliselt on minu kasvueas poisid täiesti täiskasvanud olendid. Nii-öelda imaagod,” õigustas ta end Kolesniku silmis, kuid too taipas kõike kiiresti ega vajanud selgitusi.
Kolesnik kergitas tihedaid ümaraid kulme ja ütles tehtud üllatusega, rõhutades r-tähte:
„Noh, vennas literaat, sa oled viimase viisaastaku jooksul tublisti targemaks saanud! Aga kas sa saad antud olukorras defineerida imaagot, see tähendab „täiskasvanud isendit”? Mis on „täiskasvanuks olemise” kriteeriumid?”
Viktor Juljevitš jäi mõttesse:
„Mitte ainult paljunemisvõime. Võib-olla vastutus oma tegude eest? Iseseisvus? Teadvustamise tase?”
„Kvalitatiivsed kriteeriumid, mitte kvantitatiivsed!” Kolesnik tõstis sõrme. „Vaata, mis sul välja tuleb: initsiatsioon on mingi ebamäärane asi ja kuidas mõõta vastutustunnet? Kas sinu meelest on nii, et inimese vastne muutub imaagoks, teinud läbi initsiatsiooni?”
Viktor Juljevitš käis peale:
„Sa ju tunnistad, Miška, et me elame vastsete ühiskonnas, inimeste ühiskonnas, kes ei ole täiskasvanud, teismeliste ühiskonnas, kes maskeeruvad täiskasvanuteks?”
„Mingi iva selles on. Ma mõtlen järele,” lubas Kolesnik, „sa püstitad puhtalt antropoloogilise küsimuse, aga antropoloogia elab praegu üle suurt stagnatsiooni, selles on asi. Kuid mingit neoteenia elementi võib tõesti märgata.”
Viktor Juljevitš luges läbi suure hulga raamatuid. Ta muudkui otsis, kas mitte pole kuskil ja kunagi praktiseeritud talle vajalikku lapseeast täiskasvanuks ülemineku rituaali.
Igasuguseid sedalaadi üleminekuid kirjeldati hulgaliselt: need olid seotud sugulise küpsemisega, sotsiaalse staatuse vahetumisega, astumisega sõjameeste, nõidade või šamaanide valitud ühendusse, kuid ta otsis muudkui sellist, mil nooruk läheb ühe hetkega metsikusest ja jultumusest üle kultuursesse seisundisse, täiskasvanu kõlbelisse ellu. Muidugi võiks pidada niisuguseks kombeks seda, kui haritud härrad lõpetavad Euroopa ülikooli, rüütatuna talaari ja peas totakas peakate. Kuid kas mitte nemad, haritud arstid, psühholoogid ja insenerid, ei seadnud pärast sisse inimeste kõige ratsionaalsema hävitamise ja utiliseerimise süsteemi Kolmandas Reich’is? Omandatud teadmiste hulk ei taganud kõlbelist küpsust. Ei, see ka ei sobinud.
Kuigi lugemine ei andnud küsimusele otseseid vastuseid, ei olnud see kasutu: nüüd nägi ta muistsetes kommetes ja rituaalides, mida oli tundmatuseni moonutatud, mille sisu oli välja juuritud ja mis olid absurdini viidud, kaasaegse nõukogude elu reegleid ja harjumusi, koguni pioneeriks võtmine, millega käis kaasas vandetõotuse andmine ja riietuse muutmine, oleks nagu mingi muistse salatoimingu paroodia. Tõsi, tegemist ei olnud muistsete kristlaste uute valgete rõivastega, vabamüürlaste põlledega, vaid kõigest nürinurkse punase kaltsu sidumisega kaela. Aga midagi sinnapoole see oli…
Lugenud läbi hunniku raamatuid, pöördus ta
