välja: kui piinav on lapse hingele ebaõiglusest ja julmusest tulvil maailm, kuidas temas tärkab kaastunne, osavõtlikkus.
Ta juhtis oma poisse mööda Nikolenka Irtenjevi, Petja Kropotkini, Saša Herzeni ja koguni Aljoša Peškovi teed: läbi orvuelu, solvangute, julmuse ja üksilduse asjade mõistmisele, mida ta ise pidas alustrajavateks – hea ja kurja teadvustamisele, armastuse kui suurima väärtuse mõistmisele.
Nad elasid tema üleskutsele kaasa, õppisid ise leidma üles need kõige tähtsamad episoodid: Garini leheküljed Tjomast, kes laskus pimedasse nagu põrgu ja libedasse kaevu sinna kukkunud koera järele, võitu saadud hirmust, kassist, kelle kojamees tappis ära Aljoša Peškovi silme all ja nii edasi, nii edasi! – kuni dekabristide hukkamiseni, mida pidi üle elama Saša Herzen. Kas nende teadvuses leidis aset mingi muutus? Või ei leidnud?
Viktor Juljevitš ise oli sunnitud jääma kooliprogrammi raamidesse, kuid ta otsis kogu aeg seda, mida ta nimetas „äratamise strateegiaks”.
Andis endast kõik, mis tal oli. Iseenesest lihtsad asjad: au- ja õiglustunne, põlgus alatuse ja ahnuse vastu… Ning juhtis lõpuks selle juurde, mida ta pidas vene klassikalise kirjanduse absoluutseks tipuks: avas ukse tuppa, kus viieteistkümneaastane äbarik, võlutuna paberi suurusest ja headusest, millest oli tehtud maakaart, sättis Hea Lootuse neeme külge roguskist saba, musjöö Beaupré magas parajasti joobnu und ja isa kihutas käpardist outchitel’i pärisorjast kasvataja Savelitši rõõmuks majast välja.
Ränkadest katsumustest jagu saades säilitas Pjotr Grinjov au ja väärikuse, mis olid kallimad kui elu.
Üks omapärane asi selle suurepärase kirjandusega siiski oli: kõik see oli kirjutatud meeste poolt ja poistest. Poiste jaoks. Kõik oli autundest, mehisusest, kohusest. Otsekui kuuluks kogu vene lapsepõlv meestele… Aga kuhu jääb siis tüdrukute lapsepõlv? Kui tühine on nende osa! Nataša Rostova tantsib ja laulab oivaliselt, Kitty uisutab, Maša Mironova tõrjub tagasi lurjuse lähenemiskatsed. Kõik noored nõod ja nende sõbrannad, kellesse poisid armuvad, on kuulsad oma lokkide ja volangide poolest. Ülejäänud on õnnetud ohvrid: alates Anna Kareninast ja Katjuša Maslovast kuni Sonetška Marmeladovani välja. Huvitav, huvitav. Kuidas siis tüdrukutega lood on? On nad kõigest meeste huvi objekt? Kuhu jääb nende lapsepõlv? Kas nemad teevad läbi selle sisemise muutuse, mis juhtub poistega? Kas tõesti on tegemist ainult füsioloogilise aktiga? Bioloogiaga?
Viiekümne neljanda aasta septembris leidis aset grandioosne sündmus: kehtestati segakoolid. Ilja arhiivi fotodele ilmusid tüdrukud.
Kõik läksid peast segi, eelkõige kogenud õpetajad, kes olid oma poistega harjunud ja nägid ühisõppes koos tüdrukutega suurt ohtu kõlblusele.
Tüdrukud erutasid kõiki kohutaval kombel. Ja mitte niivõrd need kindlad tüdrukud, kuivõrd ahvatlev ja pelgust tekitav stiihia, mis nendega kaasa tuli. „Trianoni” poisid ei puudutanud seda omavahelistes juttudes peaaegu üldse, avatavasti Sanja pärast, kes ei talunud „ebaviisakust”, mille hulka ta arvas hulgaliselt igasuguseid asju: füüsilise räpakuse, ropu sõnapruugi, vale, uudishimu. Ilja, kes mõnes muus seltskonnas oleks ka rämedalt vanduda ja rõvedalt naljatada võinud, hoidis end Sanja juuresolekul tagasi. Tüdrukutest ei olnud neil omavahel kombeks rääkida just sellepärast, et niisuguseid mingi inetu varjundiga jutte ajasid alatasa klassikaaslased. Kuid nende kolme kohal püsis vaikimise pilv, valitses veel eelaimus, et tegemist on millegi tundmatuga: endast lugupidavad mehed ei arutle naiste üle.
Igasugune kooli prügikala – esimese, teise klassi lapsed – mingit stressi ei tundnud, see-eest läksid kaheksanda klassi omad lausa metsikuks kätte. Tüdruk viis iseenesest tasakaalust välja. Tüdruk oli sündsusetu oma olemuselt. Tüdrukutel olid jalas sukad, mida hoidsid üleval kummitripid, nende vormikleidi saba kerkis vahel üles ja selle all vilksatas paljas, roosa ja helesinine. Isegi kõige nirumal olid musta põlle all varjus silmahakkavad rinnad. Mitte et poisid poleks seda enne teadnud. Muidugi teadsid, kuid nüüd oli see kõik nii talumatult lähedal. Aga võimlemistunnid? Neil oli tüdrukute riietusruum, kus nad riideid vahetasid. Võib-olla võtsid end päris paljaks.
Õhk oli täis erutust nagu tolmu remondi ajal. Kõik olid pinge all, kõik olid armu vappepalavikus.
Poisid muutusid ka väliselt: nüüd oli neil seljas koolivorm, mis sarnanes gümnaasiumi omaga, tuvihallid kuued ja pluusid. Kõigile osteti kasvamise jagu suurem number, hästi istus ainult Sanja Steklovi koolivorm, kellele vanaema oli ostnud parajad rõivad. Kuigi ta oli suvega veidi kasvanud, polnud talle antud Iljale ja Mihhale järele jõuda. Imelik küll, aga just väike Sanja pakkus näitsikutele kõige suuremat huvi. Kirjad lendasid mööda klassi nagu ohtlikud, kuid ka meerikkad mesilased, ainult et ei sumisenud.
Uueks aastaks kujunesid välja sümpaatiad ja antipaatiad, tekkisid koguni esimesed armuliidud. Need, kes polnud vastassugupoole tähelepanu võitmises edukad olnud, panid suuri lootusi uusaastapeole.
Detsembri keskel läksid kõik plaanid nihu. Koolis puhkesid leetrid. Need algasid noorematest klassidest, siis kandusid üle vanematele klassidele ja detsembri lõpus kuulutati välja range karantiin. Keelati koguni ühelt korruselt teisele minemine ja ühises sööklas käimine. Kaheksandast „A” klassist oli üle kolmandiku jäänud leetritesse. Sanja muudkui ootas, millal ta haigeks jääb, uuris hommikuti nägu peeglis, kuid punast löövet ei olnud.
Klassidest lubati välja ainult kemmergusse. Suurel vaheajal tõid meditsiiniõde ja puhvetipidaja pirukaid, vinegretti ja teekannuga magusat teed otse klassi. Alguses oli see põnev, kuid tüütas peagi ära. Kõige ebameeldivam kogu selles epideemialoos oli see, et uusaastapidu jäeti ära. Teine veerand lõppes igavalt, mindi talvisele koolivaheajale. Kolmekümne esimesel detsembril jäi Sanja ikkagi tõbiseks, millega võttis oma sõpradelt ära veel ühe, kõige armsama peo – oma sünnipäeva.
Igava vaheaja tegi toredamaks Viktor Juljevitš. Tavaliselt oli ta koolivaheaegadel „vekalaste” kohtumised ära jätnud, kuid sel aastal kohtusid nad peaaegu üle päeva. Igatahes oli Iljal säilinud palju fotosid just nendest päevadest. Need olid rahvarikkad retked, kokku tulid kõik, keda nakkus ei olnud maha murdnud. Jalutati umbes kolm tundi ja siis mindi Viktor Juljevitši juurde koju teed jooma. Nendele fotodele ilmusid sõbrannad Katja Zujeva ja Anja Filimonova, esimesed tüdrukud, kes liitusid seni ainult poistest koosnenud ringiga.
Katjal on veel alles palitu kraele langevate mustade lehvidega patsid, Filimonoval on peas laubale tõmmatud suusamüts, ta näeb poisi moodi välja, otsmikul vinnid. Neid ta mütsiga varjabki, taipas Ilja. Tema oli ka esimene, kes märkas, et Katja oli õpetajasse armunud.
Koolis olid tal patsid keeratud inetuks „korviks”, kui ta tuli „vekalaste” istungitele – nii nad nimetasid neid kohtumisi, mis ei toimunud mitte tänaval, vaid Julitši korteris – olid tal juuksed valla päästetud ja ta oli muutunud hämmastavalt kenaks. Ta istus ümmarguse laua juures, alati ühel ja selsamal kohal, lõug peole toetatud, juuksed varjasid ta nägu peaaegu täielikult ja Mihha püüdis end madalamale painutada, et näha tema peidetud nägu. Katja meeldis talle väga, eriti väljaspool kooli. Peale selle meeldisid talle veel väike Roza Galejeva seitsmendast klassist ja Zoja Krõm paralleelist.
Iga kord, kui Julitš pöördus Katja poole, läks tüdruk näost naljakalt nii punaseks, et valgeks jäi üksi nina. Katja oli kinnine ja vähese jutuga, ta ei rääkinud oma suurest saladusest isegi oma lähedasele sõbrannale Anjale: ta oli meeletult armunud õpetajasse, esimesest pilgust, esimesest septembrist peale, kui oli näinud teda kooli õuel enne pidulikku aktust poiste keskel elavalt vestlemas ja naermas.
Ta ajas õpetajat kooliplikalikult taga, saatis koduukseni. Mõnikord tuli õhtul tema maja ukse juurde, kuid ei kohanud teda tänaval kunagi. Otsustas minna õpetaja juhitavasse ringi, kuid tegi seda alles siis, kui oli Anjale augu pähe rääkinud, viimast
