et keegi teda toetaks.
Plaanis oli luulemontaaž ja võimlejate püramiid „kuusk”, mille õppis selgeks võimlemisring täies koosseisus. Kaksteist inimest ronisid üksteise kukile ja pidid kujutama kaunistustega kuuske.
Tööõpetuse õpetaja, lombakas Itkin kinnitas pintsakule ordenilindid, võimlemisõpetaja Andrei Ivanovitš ilmus esimest korda valge kampsuniga, mitte tavalises „meistri” sinises tõmblukuga jopes. Mõlematest õhkus odekolonni, tööõpetuse mehest „Kolmekordset” ja võimlemisõpetajast „Šiprit”. Mängiti plaate vanade lauludega, nende järgi oleks suutnud tantsida ainult tsirkusekarud. Kui aga kõlas „Riorita”, hakkasid tüdrukute jalad kepsu lööma, kuid saali keskele ei söandanud keegi välja tulla, kuni lõpuks võimlemisõpetaja kutsus tantsule vanempioneerijuhi. Nii nad tantsisidki kogu „Riorita” ainsa paarina ära vanemate seltsimeeste pahaste pilkude all. Olukorra päästis ülimalt organiseeritud üheksanda klassi õpilane, komsomolikomitee liige Tasja Smolkina, kes kuulutas välja mõned ühismängud: „ojake” ja „ring” nooremate jaoks ning „post” nende jaoks, kes seostasid selle balliga lootusi armusidemetele.
Postiljon Katja Zujeva jagas laiali numbrid ja kõik hakkasid kirjakesi kirjutama. Katja lippas posti edasi toimetades mööda saali ringi. Viktor Juljevitš seisis akna all, valides hetke, millal saaks kaduda õpetajate tuppa suitsetama. Kui ta oli teel ukse poole, püüdis postiljon ta kinni ja andis talle kätte korraga kaks kirja. Ta pistis need taskusse. „Ma armastan teid,” seisis saatja aadressita kirjal. „Kas te armastate Pasternaki proosat?” oli kirjas teisel, mille saatjaks oli number 56.
Viktor Juljevitš läks alla õpetajate tuppa, kus kaks noort algklasside õpetajannat – üks oli kenake, teine käis kah – sosistasid ja itsitasid nagu kaheksanda klassi plikad. Paistis, et ka nemad ootasid sellest peost mingeid naiselikke rõõme, oma osa väikesest õnnest.
Viktor Juljevitš rebis armastuskirja puruks ja viskas paberitükid tuhatoosi. Vanemate klasside tüdrukud olid jagunenud kahte leeri, osa jumaldas Viktor Juljevitši, teine, väiksem osa eelistas võimlemisõpetajat. Literaat keeras lahti teise kirja, see oli kirjutatud tütarlapse suure käekirjaga, väga kõva pliiatsiga, väga kahvatult. Ta võttis väljakutse vastu ja kirjutas vastuseks: „Peale „Luversi lapsepõlve”,” kirjutas peale aadressi „56” ja jäi mõttesse: talle näis enne, et vene kirjanduses ei ole midagi tüdrukute lapsepõlvest. Kuidas oli ta unustanud Pasternaki selle varajase jutustuse? Ta oli seda lugenud juba enne sõda, päris poisikesena, ja siis ei olnud see talle meeldinud, sest oli segane, ebakindel, konstruktsioon oli tabamatu, sõnu oli liiga palju. Kuid see oli vene kirjanduses vist ainuke teos tüdruku lapsepõlvest. Kuidas oli see tal kahe silma vahele jäänud? Selles oli kõike seda, mis talle praegu huvi pakkus: teadvuse tärkamine, psüühiline katastroof, sest tüdruk polnud ette valmistatud saabuvaks tohutuks füsioloogiliseks sündmuseks, ja esimene kohtumine surmaga! Tal tuli tahtmine seda otsekohe uuesti üle lugeda. Tema koduses raamatukogus Pasternaki proosat ei olnud. Ju vist tuleb otsida Lenininimelisest Raamatukogust…
Viktor Juljevitš naasis saali, pistis ligihüpanud Posti-Katjale kirja pihku. Võimlejate püramiid ja Schubert olid tal nägemata-kuulmata jäänud. Muusika vaikis – valss oli lõppenud. Sammude sahin liikus seinaäärsete istekohtade poole. Ja äkitselt kostis keset tolmust vaikust kõlav kõrvakiil. Kõik pöördusid vaatama. Keset saali seisis pikakasvuline paar: Anja Filimonova oma totras mustlaskostüümis ja Jura Burkin. Anja surus kaelast võetud salli vastu rinda. Jura surus kätt vastu põske, kus lõi punetama tema otsusekindla daami võrkpalluri käega antud löögi jälg.
See stseen oleks olnud väärt Gogolit. Kuid eesriie ei langenud. Kõik tardusid, oodates, kuidas süžee edasi areneb. Süžee jõudis lõpule: Jura laskis põsest lahti, sirutas käe veidi kõrvale ja lajatas oma partnerile suudlusena kõlava hoobi näkku.
Külas üldine vaikne „ah!”, Katja tormas sõbranna juurde, kõik läksid liikuma, valitses üldine segadus. Katja najale toetuv näost punane Anja nuttis. Läbi nutu tungis madal katkendlik kaeblemine:
„Ta…ta… nuuskas oma nina minu… salli sisse!”
Jura tormas saalist välja. Katja vaatas ringi.
„Kas tõesti ei ole kedagi, kes astuks välja…” Ta oli näost kahvatu, vihane, oli näha, et ta oleks valmis ise solvaja tükkideks rebima. Kogu aasta aina räägiti üllastest meestest ja kaunitest daamidest!
Mihha lendas nagu tiibadel saalist välja. Ta jõudis Jurkale järele poiste kemmergus. Too süütas värisevate kätega paberossi, mille ta oli isalt eile õhtul sisse vehkinud. Üldiselt ta ei suitsetanud, see ajas tal südame pahaks. Ta oli kuuendast klassist peale muudkui proovinud, kuid ei suutnud kuidagi suitsetamist selgeks saada. Iseenesest suitsetamine talle meeldis, praegu tundus talle, et see ei aja südant pahaks.
Mihha tõmbas tal paberossi käest, murdis selle pooleks, viskas eemale ning lausus külmalt, rahulikult ja põlgusega hääles:
„Duell! Ma kutsun kahevõitlusele!”
Ta oleks tahtnud öelda „teid”, kuid see oleks olnud liiga totter. Aga „sind” ei kõlvanud ka miskipärast.
„Mihha, kas sa oled lolliks läinud või? Ta, totakas, ei saa lihtsalt naljast aru. Närune mustlanna! Mis kahevõitlus?”
„Tulistada me ei saa, püstoleid ei ole. Üldse pole mitte mingit relva. Läheb rusikatega löömiseks, kuid kõigi reeglite järgi!”
„Mihha, kas sa oled lolliks läinud või?”
„Lisaks kõigele oled sa argpüks. Vähe veel sellest, et lurjus,” ütles Mihha kurvalt.
„Noh, olgu, kui sa nii väga tahad,” nõustus Jurka vastu tahtmist, kuid täiesti rahumeelselt. „Millal?”
„Täna.”
„Ära jama, Mihha, kell on juba pool kümme.”
Mihha pani mängu kogu oma organiseerimisvõime ja duell toimus tund aega hiljem Miljutini aias.
Kümnenda klassi poisid püüdsid ümber veenda Jurkat, üheksanda klassi poisid Mihhat. Duelli reeglid improviseeriti käigult.
Jurka soigus kogu tee:
„Mihha, no milleks sulle seda klohmimist vaja on? Mul on aeg koju minna, isa hakkab sõimama, ema on juba arvatavasti kooli jooksnud.”
Kuid Mihha oli järeleandmatu:
„Duell! Esimese vereni!”
Ilja ja Sanja vahetaid pilke, tegid teineteisele silma, koguni itsitasid vaikselt. Sanja sosistas talle: „Meie väike Kristus!”
Mihha sekundandiks oli Ilja, Jurka omaks Vaska Jegorotškin. Lumi aias oli paks, sekundandid tallasid lahingu pidamiseks lumme väikese platsi. Sanja tegi duellantidele ettepaneku panna nahkkindad kätte, kuid nii uhket kraami kellelgi ei olnud. Sanja oli miskipärast kindel, et paljakäsi kakelda ei tohi.
„Vanad kreeklased sidusid käte ümber nahkrihmad!”
Kust ta seda võis teada? Kuid ta ütles seda täie veendumusega. Rihmasid oli küllalt. Sekundandid võtsid püksirihmad vöölt, panid kahekaupa kokku ja siis maha lumele barjääriks. Nüüd pidid duellandid teineteisele sekundantide lugemise järgi lähenema ja lahing pidi algama arvul „kolm”.
Duellandid mässisid püksirihmad käte ümber, kuid pandlaga sissepoole. Oli väga ebamugav.
„Võib-olla
