lükkas selle ettepaneku asjalikult tagasi:
„Vabandust peab paluma daamilt.”
Jurka oli rõõmuga nõus:
„Aga iga kell! Kas või otsekohe!”
Et aga daami kohal ei olnud, lükati vaherahu tagasi.
Mihha võttis prillid eest ja andis Sanja kätte. Palitud võeti seljast.
„Ehk aitaks sellest?” sosistas Sanja.
„Hoia!” käratas ootamatult hoogu sattunud Mihha.
Ilja luges arve. Kui kõlas „kolm”, läksid nad kokku.
Nad seisid vastakuti, turske Jura, Mihha oli kasvult väiksem, kuid tigedam. Mihha hüppas üles ja virutas kohe kahe rusikaga peaaegu korraga Jurale kohmakalt ja mitte kuigi valusalt näkku.
Nüüd läks ka Jura vihaseks. Andis üheainsa hoobi vastu nina. Esimene veri oli kohe väljas. Sanja oigas nagu oleks teda löödud, võttis taskust puhta taskurätiku. Löök ei olnud mitte niivõrd tugev, kuivõrd täpne. Sellest ajast peale oli Mihha nina pisut ühele poole viltu. Valutas kaua. Vist oli ikkagi ninaluu katki.
Duelli võis pidada lõpetatuks.
Sel ajal, kui õpilased kodudesse laiali läksid, lõpetas noorte õpetajannade paar koos Andrei Ivanovitšiga kultuurselt tagasihoidlikku joomapidu, riietehoidu olid jäänud ainult riidehoiutädi ja koristaja, kes jäi mõnikord, kui mehel kõva joomatuur peal oli, abiruumi ööbima. Katja Zujeva, juba ilma ajalehest kolmnurkse mütsita, mustast drapist pealeõmmeldud varrukate ja äärisega pruun palitu seljas, istus riidehoiutädi toolil ja ootas Viktor Juljevitši.
Kui mees alla riidehoidu tuli, ulatas ta talle kirja:
„Teile on kiri.”
Viktor Juljevitš vaatas arusaamatuses talle otsa – see mäng oli tal juba meelest läinud.
„Ahah, ah soo, aitäh,” ja pistis kirja hajameelselt taskusse.
Ta leidis selle paberitüki taskust järgmisel hommikul:
„Ma võin teile anda tema uue romaani. Kas tahate? Katja.”
Talle ei tulnud kohe pähegi, millest jutt oli.
Kolmandal jaanuaril helistas Katja talle ning, etendades ikka veel veidi postiljoni rolli, tõi talle masinal ümberlöödud käsikirja.
Pasternaki uue romaani pealkiri oli „Doktor Živago”. Kohe esimesed leheküljed – kuni Maria Nikolajevna Živago matusteni – vapustasid Viktor Juljevitši põhjalikult. See oli tolle vene kirjanduse järg, mis oli tundunud talle täielikult lõpetatuna, täiuslikuna ja kõikehõlmavana. Selgus, et see kirjandus oli andnud veel ühe võsu, kaasaegse. Uue romaani iga rida oli ikka sellestsamast – inimhinge kannatustest selles maailmas, inimese täisealiseks saamisest, füüsilisest hukkumisest ja kõlbelisest võidust, ühesõnaga, „elu loovusest ja imelisusest”.
Kogu koolivaheaja oli Viktor Juljevitš süüvinud Pasternaki romaani. Teda võlusid luuletused, mis olid nii kohmakalt ja otsekui kogemata romaani lõppu haagitud – äratuntavalt pasternakilikud ja samal ajal oma lihtsuselt uudsed. See oli nähtavasti seesama „enneolematu lihtsus”, millest luuletaja oli juba ammu unistanud…
Lugenud lõpuni, alustas ta algusest peale. Ta leidis sellest üha uusi väärtuslikke mõtteid, tundeid ja sõnu, kuid märkas samal ajal ka nõrkusi, need nõrkused olid samuti talle sümpaatsed. Need ärgitasid mõtisklema. Skemaatiline Lara, kes alatasa tegi midagi sellist, mis andis tunnistust tema rumalusest ja enesearmastusest, ei meeldinud Viktor Juljevitšile. See-eest kui väga ta meeldis autorile!
Viktor Juljevitš kahtles, kas on ikka vaja sellist juhuste, kokkusattumuste ja ootamatute kohtumiste kokkukuhjamist, kuni sai aru, et kõik nad põimuvad imepäraselt ühte Juri Andrejevitši surmastseenis, sureva Živagoga trammi paralleelses liikumises mademoiselle Fleuryga, kes tõttamata liigub samas suunas, vabanemise poole: üks lahkus maisest elust, teine lahkus oma orjastatuse maalt.
„Suur postskriptum vene klassikalisele kirjandusele,” langetas Viktor Juljevitš oma otsuse.
Kümnendal jaanuaril, koolivaheaja viimasel päeval, helistas Viktor Juljevitš Katjale. Nad kohtusid kaupluse „Kangad” juures Soljankal. Ta tänas tütarlast tohutu õnne eest, mida too oli talle pakkunud.
„Kohe, kui ma olin romaani läbi lugenud, sain ma aru, et on inimene, kellele peab seda lugeda andma.”
Pärast seda ladus Katja talle välja selle, mida Viktor Juljevitš ei oleks mitte mingil juhul talt küsinud: kust see käsikiri saadud on?
„Minu vanaema sõbrustab Boriss Leonidovitšiga peaaegu et kogu elu. Vanaema kirjutas tema romaani ümber. See on vanaema eksemplar.”
Viktor Juljevitš vajutas palava käe lobisevale suule:
„Ärge rääkige seda mitte kunagi ega mitte kellelegi. Ka mulle pole te seda öelnud.”
Ta hoidis pihku tüdruku huultel, need värelesid, otsekui sosistaksid midagi kuuldamatult.
Tüdruk oli äsja saanud seitseteist aastat vanaks. Ta oli vaevu lapsepõlvest välja jõudnud, temas oli tunda veel lapselikku käitumist. Pikk paljas kael kõrgus palitu kohal. Salli ei olnud. Peas paeltega lapsemüts, paelad lõua all kinni seotud. Helepruunides silmades oli solvumine, pisarate niiskus.
„Ma ei ole ju kellelegi, ainult teile. Ma ju teadsin, et teile see meeldib. Meeldib ju?”
„See ei ole õige sõna, Katja. Ei ole õige sõna. Niisugused raamatud muudavad elukäiku. Ma jään elu lõpuni teie tänuvõlglaseks.”
„Tõesti?” ripsmed värahtasid, silmades süttis tuluke.
Suur jumal, see oli ju Nataša Rostova! Täpselt Nataša Rostova!
Hinge võttis kinni.
Nad abiellusid, kui Katja oli kooli lõpetanud. Esimestena said sellest muidugi teada „vekalased”. Nad olid vaimustuses. Septembriks märkas tähelepanelik silm tema kõhtu, ka see kutsus „vekalastes” esile uue vaimustuspuhangu.
See sündmus lähendas neid õpetajale niivõrd, et pärast ringi koosolekut jõid nad mõnikord ühiselt ära pudeli head Gruusia veini, mida Viktor Juljevitši majapidamises alati leidus. Nad hakkasid koguni nimetama teda „Vikaks” juba otse, mitte selja taga. Ta ei olnud selle vastu, kuid suhtlemisel teietas ikka vanamoodsalt ja lugupidavalt.
Vene kirjasõna armastajate ringi koosolekud toimusid endiselt Ksenia Nikolajevna toas, kuid Viktor Juljevitš elas nüüd Katja sugulase korteris, kes oli sõitnud ära Põhja ja jätnud nende käsutusse korteri „Belorusskaja” metroojaama juures, raudteelaste majas, akendega raudtee poole, kus nii päeval kui ka öösel oli saatemuusikaks lahkuvate ja saabuvate rongide mürin…
VIIMANE BALL
Need olid Viktor Juljevitši parimad aastad: huvitav töö, õpilaste lugupidamine, ajutiselt õnnelik abielu. Kujunes isegi teatav jõukus: nüüd andis ta kahel õhtul nädalas eratunde.
Ta töötas palju, kuid „vekalased” kogunesid kolmapäeviti endiselt tema poole. Viiekümne seitsmenda aasta lõpetajad olid
