viiskümmend seitse. Moskva oli leilis enne Ülemaailmset Noorsoo- ja Üliõpilasfestivali, mis pidi peagi avatama. Kooli lõpetanud valmistusid instituuti astumiseks. Minnes üle tavalisest noorest üliõpilase kategooriasse, said nad lisaks hariduse hüvedele ka vabastuse sõjaväeteenistusest. Kõik tuupisid hommikust õhtuni, Viktor Juljevitš õpetas abituriente päevast päeva. Oma eraõpilastele oli ta lisaks võtnud mõned „omad”, tasuta õpilased.
„Trianoni” sõjaväeteenistus ei ähvardanud. Iljal oli erakordselt tugev lampjalgsus, Mihha oli lühinägelik, Sanja ei kõlvanud oma konksus sõrmede tõttu samuti automaaturiks. Ühesõnaga, igaühel neist oli oma väike defekt, mis vabastas sõjaväekohustusest. Ilja oli õppima laisk, Sanja, kes oli vanaema soovitusel andnud dokumendid sisse võõrkeelte instituuti, ei õppinud üldse, vedeles diivanil, kuulas muusikat ja luges raamatuid, isegi välismaiseid. Kõige halvem oli Mihha olukord: juute filoloogiateaduskonda vastu ei võetud, tema aga oli otsustanud lõplikult ja vankumatult – ainult sinna. Peale selle oli tema ainuke, kes mõtles tõsiselt stipendiumist. Sugulased olid lubanud abistada kuni kooli lõpetamiseni. Muidugi, äärmisel juhul oleks võinud minna õhtusesse osakonda, kuid kange tahtmine oli elada tõelist üliõpilaselu.
„Ma ei saa teie humanitaarsetest kiindumustest üldse aru. Üks asi on raamatuid lugeda, saada aru, millest neis kirjutatakse, nautida neid, aga miks naudingust tegema peab eriala?” Ilja põlgas filoloogiat ja võttis otsuse vastu iseseisvalt: Leningradi Kinoinseneride Instituut.
Selgus, et tal oli Leningradis onu, kes otsis ta üles varsti pärast isa surma. Ta kutsus kuni instituuti sissesaamiseni vennapoja enda juurde elama. Saanud küpsustunnistuse kätte, sõitis Ilja kohe Leningradi. Kõveraid teid pidi oli ta hankinud tohutu hulga raha, poolteist tuhat rubla, mis oli ema kolm palka. Peale instituuti astumise oli tal plaanis ka pidutseda.
Seoses Moskva festivaliga viidi sel aastal sisseastumiseksamid eri aegadele üle, et abituriendid ei koguneks pealinna ega segaks pidustusi.
Kinoinseneride instituut meeldis Iljale väga. Onu Jefim Semjonovitš ütles, et enne sõda oli seal töötanud Ilja isa ja seniajani on alles mõned inimesed, kes teda mäletavad. Ta helistas mitmel telefonil, kuid kahjuks neid, kes Issai Semjonovitši mäletasid, seal ei olnud, kes aga olid, need ei mäletanud.
Ilja laskis Leningradist jalga kohe, kui sai teada, et eksamid algavad just samal päeval, kui avatakse festival. Seda suurt sündmust pidi ta nägema. Ta haaras oma fotoaparaadi ja naasis Moskvasse, pass pihku pigistatud, ta esitas seda alates Moskva vaksalis tagasisõidupileti ostmisest kuni kodumajani viis korda militsionääridele, kontrollidele, malevlastele ja lihtsalt neile, kes tahtsid tema dokumendile pilku heita. Moskvasse lasti sisse ainult moskvalasi.
Ilja läks Mihha juurde. Selgus, et Mihhast oli ikkagi saanud tudeng. Tõsi, ta ei astunud mitte ülikooli filoloogiateaduskonda, vaid tagasihoidlikku pedagoogilisse instituuti, kus, teadagi, statistika järgi tuli kaheksa tüdruku kohta kaks poissi, üks oli kõõrdsilmne ja teine lombakas. Auahned noored mehed, kel defekte ei olnud, pedagoogilisse instituuti ei trüginud.
Sisse sai Mihha kergesti. Tema soodne sugu ja hea ettevalmistus kaalusid halva rahvuse üles. Kuid võidurõõmu mürgitas see, et päeval, mil ta leidis end vastuvõetute nimekirjas, suri kopsupõletikku vaene Minna, keda ta ei olnud haiglas kordagi vaatamas käinud. Ta põdes aastas korda kolm kopsupõletikku ja mitte kuidagi ei saanud eeldada, et sedapuhku jääb see viimaseks korraks.
Nüüd jäi Mihha üksi oma hirmsa saladusega ja raske tundega, et see piinlik asi jääb teda koormama elu lõpuni. Nõrgamõistuslik Minna oli temasse armunud ja kuidagi aegamööda tekkis nende vahel kummaline seksuaalne läbikäimine, teisiti on seda raske nimetada, kuigi seksiks selle sõna täies tähenduses nende vahel toimuvat ka nimetada ei saanud. Minna valvas teda koridori pimedas otsas kemmergu juures, surus nurka ja pressis end oma keha soojade ja pehmete osadega vastu teda, kuni Mihha kergesti välja rabeles, näost punane, värisev ja täiesti rahuldatud. Mihha oli valmis end iga kord pärast niisugust õudset pitsitamist ära tapma, tõotas, et järgmine kord tõukab tüdruku eemale ja põgeneb, kuid ei saanud sellega kuidagi hakkama. Tüdruk oli hell, pehme, kohati erutavalt karvane ja täiesti kidakeelne, tüdruku viimane omadus välistas täielikult asja avalikukstuleku.
Mihha oli süü- ja vastikustunde kätte suremas, mõte enesetapust elas tema teadvuse tagahoovis. Alateadvusest siis veel ei iitsatatudki.
Ilja leidis Mihha eest sellises löödud seisundis. Ta ei hakanud midagi küsima, vaid vedas ta välja meelt lahutama.
Moskva oli enneolematult puhas ja suhteliselt inimtühi. Festival pidi avatama homme. Mööda tühja linna sõitsid eri suundades sõiduautode kolonnid, lahtiste ja kinniste kastidega veoautod, vanamoodsad „ZIS” ja „PAZ” bussid ning Ungari bussid „Ikarus”.
Kõikjal lehvisid lipud ja rippusid tohutu suured paberist lilled, piigad kandsid sel suvel laiu kirevaid seelikuid, mis olid tõmmatud paksude alusseelikute peale nagu vihmavarjud, piht oli kõigil laia vööga kokku tõmmatud ja juuksed pealaele torniks kuhjatud.
Saanud mööda kahest kergest tõkkest, jõudsid poisid skväärini Suure Teatri juures. Siia oli kogunenud üsna palju inimesi. Ilja näitas Mihhale kahte segaduses seisvat ja mitte ülemäära ilusat tüdrukut: lööme külge!
„Käi põrgu,” solvus Mihha ja pöördus ümber, et ära minna.
„Anna andeks, anna andeks, Mihha, ma olen tahumatu inimene! Tahad, lähme joome end täis? Lähme! „Natsionali”!”
Miskipärast lasti nad „Natsionali” kohvikusse sisse. Võib-olla oli šveitser läinud vett viskama ja unustanud riivi kinni lükata, võib-olla oli jäänud lootma uksel rippuvale sildile „Suletud eriteeninduseks”.
„Joome konjakit,” ütles Ilja otsusekindlalt ja tellis segadusse sattunud kelnerilt kohe kolmsada grammi konjakit.
Nad jõid ära kolmsada grammi konjakit ja sõid ära paar kooki, siis kordasid tellimust. Kahe konjakiportsu vahel hakkas Mihhal märksa parem ja just siis tuli nende juurde noormees, „Hasselbladi” kaamera paela otsas rippumas, väljanägemiselt venelane, ja küsis, kas ta võib nende lauda istuda.
„Muidugi,” vastas Mihha ja tõmbas noormehele laua alt tooli välja.
Neil läks kohe jutuks. Noormehe nimi oli Petja, kuid ta ei olnud lihtne Petja, vaid belglane Pierre Sand, vene päritolu, Brüsseli ülikooli tudeng. Teine kolmsada grammi joodi ära kolme peale ja siis mindi linna jalutama. Ilja soovitusel jättis Pierre fotoaparaadi võõrastemajja.
Nad jalutasid Moskva kesklinnas, Pierre’ist paremat turisti oleks raske ette kujutada. Ta tundis ära kohad, kus ta polnud kunagi olnud, need kõik olid vanemate ja vanaema elustunud mälestused ning vene kirjanduse suurepärane tundmine.
Ja eilsed „vekalased” olid parimad teejuhid Venemaa järele igatsevale Petjale.
Trjohprudnõi põiktänaval peatus Ilja väikese puumaja juures ja ütles:
„Mälestustahvlit sellel majal ei ole, kuid me teame, et siin elas Marina Tsvetajeva.”
Pierre muutus üha härdamaks ja nõrgemaks ning Tsvetajeva maja juures oleks ta peaaegu nutma hakanud:
„Minu ema tundis Marina Ivanovnat hästi Pariisis. Teil teda ei trükita…”
„Trükkida ei trükita, kuid siiski me teame teda,” ütles Mihha:
Kes on loodud kivist, kes on loodud savist,
ja mina hõbedana helgin!
Minu töö on reeta, mu nimi Marina,
ja
