lood on halvad,” ütles Viktor Juljevitš hapu näoga. „Kust ostsite?”
„Sajandast gastronoomist,” vastas Maksimov meelsasti.
„Kas teil kodus juuakse ka seda portveini?”
„Ema ei joo üldse,” valetas Maksimov.
See segane arutelu kestis seni, kuni ametiautol saabus kohale Tarassovi isa, Siseministeeriumi alampolkovnik. Larissa Stepanovna rääkis talle kogu loo ära. Mees seisis ja kees vihast.
„Küll me kõik selgeks teeme,” ütles alampolkovnik süngelt ja oli selge, et ega poisil hästi ei lähe.
„Ja millal sinu ema tuleb?” Pikaleveninud ja tulutu klaarimine oli nähtavasti ka Larissa Stepanovna ära tüüdanud, seda enam, et tema koht oli praegu saalis.
„Ema sõitis tädi juurde Kaluugasse.”
Larissa Stepanovna näol kajastus pingeline mõttetöö.
„Ma võtan ta oma vastutusele, kui kontsert läbi saab, viin ta ära koju. Et suuremat õnnetust ei juhtuks, muidu võib veel miilits ta kinni võtta.” Viktor Juljevitš pani vasaku käe Maksimovi õlale.
„Minge,” lõi direktriss käega. „Ilma emata, Maksimov, ära kooli tule.”
Sel märkusel polnud vähimatki tähendust, sest õppetöö oli juba lõppenud ja kuni järgmise õppeaastani oli kolm kuud suvepuhkust.
Viktor Juljevitš tõi hädavarese Maksimovi saali ja näitas talle tooli kätte:
„Maksimov, istuge vaikselt ja ärge äratage tähelepanu.”
Maksimov noogutas tänulikult. Ema ei olnud mitte mingisse Kaluugasse sõitnud, tema juurde oli tulnud suksutaja Aleksandrovost, nad pidasid kodus joomapidu.
Näidendit kirjutades oli Mihha püüdnud leida riimi kõigile oma ulatuslikele teadmistele kirjanduse vallas. Tulevased näitlejad suhtusid Mihha kirjatöösse samuti loovalt, neil oli omaltki poolt šedöövrile üht-teist lisada ja tekst paisus kahesaja lehekülje pikkuseks.
Paar nädalat enne lõpuõhtut, kui eksamid olid täies hoos ning kõik tuupisid algebrat ja keemiat, võttis Ilja Mihha libreto, lõikus kõik ribadeks ja pani teistmoodi kokku, nii kujunes välja süžee, millest alguses ei olnud märkigi, nüüd aga oli saanud rühma õigete nimedega idiootide naljakas retk, nad sattusid alatasa ebameeldivasse olukorda, millest nad pääsesid välja eranditult tänu kõrgemate jõudude sekkumisele, neid jõude kujutas Viktor Juljevitš eri rollides, alates Zeusist ja lõpetades postimiilitsaga.
Viktor Juljevitši mängis Senja Svinjin, klassi parim näitleja. Muuseas, ta kavatseski minna teatrikooli. Talle oli meisterdatud päris hea papist mask, mis kujutas õpetajat, paremat kätt ta varrukasse ei pistnud, varruka keeras pooleks kokku ja pani haaknõeltega kinni.
See oli muidugi uskumatult totter, aga ka meeletult naljakas. Zeusi kuju kukkus pikali, lendas tükkideks, rusude vahelt ronis end puhtaks rapsides välja Svinjin-Šengeli, Aleksandr Sergejevitš Puškin otsis mingit kadunud eset, lõpuks selgus, et ta otsib sihvakat jalakest ja ligi viiskümmend mannekeenide ülespoole sirutatud varvastega jalga ujus üle lava, Tšehhovi püss eelkooliealise puust vintpüssi kujul sattus Turgenevi küttide kätte ja tulistas, kaltsust kajakas kukkus hirmsa kisaga keset kooli lava maha…
Ja mõistagi oli kogu see fantasmagooria seotud kalli Julitšiga.
Sanja Steklov, lokkis parukas peas ja sametkuub seljas, istus klaveri taga ja pani oma saatega särama need kohad, mis tekstis kippusid kahvatuks jääma.
Siis lauldi kooris hümni, mille oli loonud muidugi seesama Mihha, oleks andestamatu viga see siin esitamata jätta:
Tal käsi, silmi palju,
meist igaühe surmasuust
ta kordki päästnud, rääkimata muust,
seepärast jutu õige valju
Viktor Juljevitšist me
nüüd ausalt ära räägime!
Mees, te ekstra klass,
te soontes veri, mitte kvass.
Kui meid kokku kutsute,
kogu klassi eest siis leiate.
Läbi soode, läbi raba,
kuhu viiks ka teie rada,
teie järel kõik see mees,
kui vaid teie käite ees.
Kui laul lõppes, ei olnud saalis enam ühtegi õpetajat. Kõik olid läinud õpetajate tuppa ja pahandasid vaikselt: kuidas neid oli solvatud! Seepärast jäi neil nägemata etenduse viimane stseen: poisid kogunesid kokku ja arutasid, mida peaks armastatud õpetajale kinkima. Kuulati ära igasugused rohkem või vähem koomilised ettepanekud. Otsustati, et kink peab olema parim mõeldavatest, et kink peab kahtlemata olema väärtuslik ja „kulumatu”, see tähendab, et mitte söödav ega joodav. Aga kasulik. Ja tegema heameelt! Lõpuks tiriti lavale tohutu inimesekõrgune kast, võeti esikülg ära ja selles oli kipskuju: sihvakas tuunikasse riietatud neiu. Ta seisis üsna loomulikult antiikses poosis, kuni talle anti käsk:
„Edasi!”
Kuju elavnes. See oli valgeks võõbatud Katja Zujeva-Šengeli. Peab ütlema, et neil tuli teda üsna kaua veenda, et ta mängiks seda osa.
Ta kõndis läbi saali ja istus kiiduavalduste saatel Viktor Juljevitši jalge ette maha.
Toolid viidi saalist välja, kaeti lauad. Õpetajaid näha ei olnud. Viktor Juljevitš läks õpetajate tuppa, et püüda murda pedagoogide streiki.
Teda oodati. Larissa Stepanova astus ettepoole:
„Viktor Juljevitš, me oleme õpetajate kollektiivi nimel sunnitud teile teatama…” alustas direktriss pidulikult.
Kuid Viktor Juljevitš taipas silmapilk, mida nimelt talle kohe öeldakse. Ta tegi esimese talle pähe torganud asja. Tõmbas pintsaku taskust välja prillitoosi, võttis sellest välja vanamoodsad metallraamis prillid, pani need oma pikavõitu korrapärase kujuga ninale, lähenes Larissa Stepanovnale, kummardas tema valge krae külge kinnitatud kuulsa liblikaprossi kohale ja ütles heldimusega hääles:
„Oi kui kaunis! Kui armas põrssake!”
„Välja siit! Te olete vallandatud!” ütles Larissa Stepanovna kähinal ja vaikselt.
„Vihast punastava häälega,” mõtles literaat.
Saalist kostis muusika.
„Mis te närveerite? Läheme joome limonaadi ja tantsime! Lapsed ootavad teid!”
Ta naeratas võluvalt, ise aga mõtles: „Olen ma alles kõuts! Asjata ma alandasin neid. Vaene Larissa Stepanovna, tal on suunurgad alla vajunud nagu solvunud plikal. Vaata, et hakkab kohe nutma… Kui pahad lapsed nad küll on… aga mis seal enam teha – ega ometi hakka andestust paluma!”
Larissa Stepanovna laual lebas vallandamiskäskkiri.
Direktriss oli kavatsenud anda selle kätte õhtu lõpus. Oli õige aeg. Väriseva käega kobas ta laual saatuslikku paberit:
„Te olete vallandatud!”
Õpetajate toa uksele koputati. „Vekalased” otsisid oma õpetajat.
